Tervendav vägi väljaspool meditsiini. Carol A. Wilson
Читать онлайн книгу.
mingit spordiala või astuma terviseklubisse.
Keha-meel-vaim mudel
Peale elustiili ja haiguse sotsiaalsete aspektide võime näha, et suured uurijad ja suured mõtlejad kujundasid haiguse ja tõve mudeleid, arvamata sinna sisse vaimsuse valdkonda. Ent oli teisi ärganud suurvaime, kes läbistasid pimeduse oma valgusega. Gary Zukav viitas raamatus „Seat of Soul“ (1990) William Jamesile, Carl Jungile, Benjamin Lee Whorfile, Niels Bohrile ja Albert Einsteinile, kui kirjutas: „Ma jõudsin arusaamisele, et neid mehi ei motiveerinud maised auhinnad või kolleegide lugupidamine, vaid nad panid kogu oma hinge ja mõistuse millelegi ning jõudsid erakordsesse kohta, kus mõistus ei suutnud enam luua seda tüüpi andmeid, mida nemad tahtsid, ja nad olid inspiratsiooni territooriumil, kus nende intuitsioon kiirenes ja nad teadsid, et on olemas midagi enamat kui aja ja ruumi ja mateeria vald, midagi enamat kui füüsiline elu. Nad teadsid seda.“
Tänapäeva autorid, nagu Herbert Benson, MD; Joan Borysenko, PhD; Deepak Chopra, MD; Barbara Dossey, PhD; Larry Dossey, MD; M. Scott Peck, MD; David Eisenberg, MD; Richard Gerber, MD; Jon Kabat-Zinn, PhD; Ted Kaptchuk, OMD; Christiane Northrup, MD; Mehmet Oz, MD; Bernie Siegel, MD; Andrew Weil, MD; ja teised, on tõstnud teadvelolekut ja teadvust meele ja keha vahelistest suhetest tervendamisel. Deepak Chopra (1998, lk 5) sedastas: „Meie rakud kuulavad pidevalt salaja pealt meie mõtteid ja muutuvad nende vahendusel.“ Barbara Levine’i (2000) 15 aastat kestnud võitlus siis opereeritava ajukasvajaga viis ta avastama „tuum-uskumusi“ ja „parimaid mõtteid“, mis seovad inimese keha ja meelt. Kirurg-onkoloog Bernie Siegel (1998) leidis, et inimesed ei otsi välja iidsete meistrite tarkusi, sest nad usuvad, et moodne teadus ja tehnoloogia võivad rahuldada nende vajadusi. Ent kui nad on silmitsi eluohustava haigusega, peavad nad otsa vaatama oma surelikkusele ning saavad aru, et teadus ja tehnoloogia ei paku nende kriisile lahendusi. Siis ärkavad nad elule, otsivad üles tarkuse, mis aitaks neil elada mõttekamat elu, ning avastavad elamise rõõmu. Siegel määratles nende isikuomadused, kel õnnestub elada vähiga kauem kui eeldatud: võitlusvaim, tahtmine õppida ja muutuda ning vaimne leidlikkus (Siegel, 1998).
Carl Jung (1933) oli ammu täheldanud, et patsiendid vajasid tervenemiseks vaimset orientatsiooni.
Keerame selja tervenemisele
Hoolimata sellest, et tunnistatakse ülitähtsat ühendust meele ja keha vahel, eirab tervishoid niisugusena, nagu me seda tänapäeval tunneme, enamjaolt suhete rolli tervenemisprotsessis, kuigi tunnistatakse, et see, kuidas me mõtleme ja tunneme – kas tunneme end hoituna ja poputatuna – , mõjutab haiguse käiku. Ent irooniline küll, kuigi rahulolematus ja usaldamatus moodsa tavameditsiini vastu kasvab, alustavad paljud patsiendid oma tervenemisrännakut, andes end arstide hoolde teaduse ja tehnoloogia vihmavarju all, selle asemel et ennast väestada keha-meel-vaim lähenemisega tervenemisele. Larry Dossey (1995, lk 5) väljendas seda probleemi nii:
Probleemi tuum on selles, et meie kui kultuur oleme kollektiivselt pööranud selja tervenemisele. Me ei peaks ennast ninapidi vedama: me oleme selle sees kõik koos, ühiselt lummatud kehalisest lähenemisest tervisele ja haigusele ning pimestatud tehnoloogia lubadustest ajada korda iga mõeldav tõrge kehas. Selle taustal on tervendajad ja tervendamine kõrvale tõrjutud ja peaaegu unustatud, ning meie maksame selle eest. Eirates teadvuse, hinge, vaimu ja tähenduse rolli… oleme sünnitanud vaevuse, mis täidab mitte üksnes tervendajaid ja tervendamist, vaid kultuuri hinge ja vaimu.
Kallite ravimite ja operatsioonide mudel
Viimati käisin ma arsti juures 1994. aastal. Otsustasin terveneda väljaspool meditsiini, mis oli eeskätt keskendunud füüsilisele sümptomatoloogiale. Kui mu ortopeediakirurg hakkas 1992. aastal, aastaid pärast suusaõnnetust, mind ette valmistama põlveliigese vahetuseks, otsustasin mina selle asemel hakata jooksma poolmaratone, lõpetasin retseptiravimite võtmise ja viskasin prügikasti oma arsti käsiraamatu, mis loetleb üles kõik jooksvalt saadaval olevad ravimid koos näidustuste ja vastunäidustustega. Mind tegi ärevaks avastus, et retseptiravimite kõrvaltoimed ja riskid olid sageli palju hullemad kui diagnoositud probleem, s.o „põhjustab vähki väikestel ajukoertel“. Tegelikult iga ravim, mis oli mulle üldse kunagi kirjutatud, kõrvaldati viimaks turult, sest pikaajalised andmed näitasid ebasoodsaid ja kahjulikke kõrvaltoimeid inimestel.
Isegi jooksvate majandusraskuste ajal, mis vaevavad meie ühiskonda, tuleks teadmiseks võtta, et kallis ravimi- ja operatsioonimudel on efektiivne paljude akuutsete juhtumite korral, aga need juhtumid on äärmises vähemuses. On leitud, et ravimi- ja operatsiooni- mudel on peamine surmapõhjus, kui seda kasutatakse krooniliste tervisehädade puhul, ning meditsiinilised eksimused põhjustavad rohkem surmasid kui autoõnnetused, rinnavähk või aids.
Meditsiinilised eksimused
1999. aastal šokeerisid meid kaks uurimust, mille tulemused avaldas USA valitsusagentuuri meditsiiniinstituut (Institute of Medicine, IOM): 44 000 kuni 98 000 ameeriklast sureb igal aastal meditsiiniliste vigade tõttu ning sellega kaasnev kulu on 17 miljardit kuni 29 miljardit dollarit. See elukaotus on võrdne inimeste arvuga, kes sureksid, kui iga päev üks hiigelreaktiivlennuk alla kukuks ja kõik reisijad surma saaksid. Siin pole arvestatud neid, kes surevad meditsiiniliste eksimuste tõttu väljaspool haiglaid (Kohn, Corrigan & Donaldson, 2000).
Uurimuses tööandjapõhistes terviseplaanides osalenud 16 100 patsiendi kohta, keda aastatel 2001 – 2002 opereeriti, teatati, et meditsiinilised vead operatsiooni ajal või pärast seda võivad tööandjatele maksma minna ligi 1,5 miljardit aastas. Lisaks jätkuvad meditsiiniliste eksimuste mõjud kaua aega pärast seda, kui patsient lahkub haiglast. Meditsiiniliste eksimuste uurimused, mis keskenduvad ainult statsionaarsetele patsientidele, võivad alahinnata kulutusi kuni 30 %. Aruanne näitas ka, et üks igast 10 patsiendist, kes suri 90 päeva jooksul pärast operatsiooni, suri ärahoitavate vigade tõttu, ning üks kolmandik surmadest juhtus siis, kui patsient oli haiglast välja lastud (Encinosa & Hellinger, 2008).
Starfield (2000) teatas 225 000-st iga-aastasest surmast, kui võeti arvesse arsti eksimus, hooletus, kahjulikud toimed, ravimite vastastikune mõju ja haiglas saadud infektsioon. Ent meditsiinilised eksimused võivad esineda ka haiglavälistes arstipraksistes. Weingart (et al., 2000) teatas, et 4–18 järjestikust mittestatsionaarset patsienti kogevad arstipraksistes negatiivseid mõjusid, mille tulemuseks on 116 miljonit lisa-arstivisiiti, 77 miljonit lisaretsepti, 17 miljonit kiirabikülastust, 8 miljonit hospitaliseerimist, 3 miljonit pikaajalist haiglasviibimist ja 199 000 lisasurma.
Tervisekindlustuse kriis
Et meie riigi tervishoiusüsteem on kriisis, sai mulle teravalt selgeks neil aastatel, kui olin Ameerika Tervishoiu Assotsiatsiooni (American Public Health Association, APHA) aktiivne liige. Üksnes 2007. aastal kulutasid ameeriklased tervishoiule 2,1 triljonit dollarit, rohkem kui ükski teine arenenud riik. Ometi, 47 miljonit ameeriklast – paljud halva tervise juures – jäävad kindlustamata (Emanuel, 2008). Ameeriklastel ei ole tervisekindlustust kas sellepärast, et seda ei taga tööandja, neile ei anta kindlustust olemasoleva tervisehäda tõttu või on tasu liiga kõrge. Nõnda on tervisekindlustus olnud aastakümneid teemaks teravatele debattidele, mis sillutasid teed Tervishoiureformi vastuvõtmisele märtsis 2010.
Mõningaid Ameerika inimeste pingutusi seoses tervishoiuga kajastas hiljutine 1023 täiskasvanu küsitlus, mida juhtis Harrise koostöö riikliku fondi komisjon (Harrise Interactive for the Commonwealth Fund’s Commission) tervishoiusüsteemi üldtoimimise teemal (2006):
• 50 % olid madalama sissetulekuga täiskasvanud (vähem kui 35 000 dollarit aastas) ja 50 % olid keskmise sissetulekuga täiskasvanud (35 000–50 000 dollarit aastas), kuid mõlemad grupid teatasid tõsistest või väga tõsistest probleemidest arstiarvete ja tervisekindlustuse maksmisel;
• 33 % olid kõrgema sissetulekuga täiskasvanud (50 000–75 000 dollarit aastas), kes teatasid tõsistest probleemidest tervishoiu eest maksmisel;
• 20 % täiskasvanutest oli sissetulek 75 000 dollarit aastas ja nad teatasid tõsistest probleemidest meditsiiniarvetega;
• 75 % 1023 täiskasvanust uskus, et USA tervishoiusüsteem vajab põhjapanevat muutmist või täielikku ümberkorraldamist;
• 42 % sai viimase kahe