Vahimehed. Jon Steele

Читать онлайн книгу.

Vahimehed - Jon Steele


Скачать книгу
vurasid üle ristmiku, kuni roheline läks põlema ja Pascal sõitis Rue du Grand-Chêne’ile. Katherine’i silmad läksid imestusest pungi. Lausanne Palace oli punase valgusega üle kallatud, mässitud punaste paelte ja lehvide ja vanikute ja luuderohu sisse, mis rippusid kuue korruse rõdudelt alla. Kõnniteed katsid minikuusepuud ja eeskoja paekivisammaste ümber keerdusid sajad imepisikesed valged tuled. Eile polnud sellest kõigest jälgegi.

      „Vaata! Millal nad seda kõike teha jõudsid?”

      „Täna, mademoiselle. Kui Palace on kaunistatud, algab Šveitsis jõuluhooaeg. Kõigist kantonitest tuleb inimesi seda vaatama.”

      „Kõik ühe päevaga?”

      „Meie, šveitslased, oleme väga tõhusad.”

      „Selge see.”

      Pascal tegi järsu pöörde kaarduvale sissesõiduteele. Katherine itsitas.

      „Issake, elu nagu muinasjutumaal.”

      Kümne kella kaja kostis tibutaval tänaval.

      Mees kontrollis oma kella: viis minutit oli täistunnist puudu. Ta koputas klaasile ja surus kõrva selle vastu. Tiksus küll, oli ainult maha jäänud.

      Ta pani suitsu põlema, seisis korraks vagusi. Kuulatas.

      Kellad, vihm.

      Vihm, kellad.

      Nagu peaks seal midagi muud olema.

      Aga, raisk, tal ei tulnud pähe, mis see peaks olema.

      Kui takso sissekäigu juurde sõitis, oli ta hotelli eeskojas varjus ja ootas. Autouksest ilmus välja kena pahkluude paar mustade kontsadega. Nendega kaasnev komplekt oli naaritsasse mähitud, kõige kohal lehvisid blondid juuksed, mis peegeldasid kivisammaste ümber mähitud valgete tulede sära. Ta vaatas, kuidas naine aeglaselt pöördus ja sillutisele kerkinud väikest kuusemetsa vaatas. Mees nägi, kuidas ta naeratas ja läks punase vaibaga kaetud trepiastmetest üles pöördukseni, mis lükkas ta hotelli sisemusse nagu lapse karussellil.

      „Küll see on alles särasilmne.”

      Ta viskas suitsu sillutisele, litsus selle saapatallaga laiaks. Ta tõmbas vihmamantli kaeluse tihedalt ümber ja läks tagasi vihma kätte. Ta möödus hotelli restorani austriletist. Nägi jää peal molluskite kuhja ja kahte valges smokingus venda, kes karpe lühikese teraga nugadega lahti kangutasid. Restoranis oli hulk heal järjel kujusid elu nautimas. Valget veini ja austreid jagus kõigile. Ta nägi, kuidas blondiin tuli vaheukse kaudu hotelli fuajeest, kõndides ülemkelneri kannul aknaäärse nurgalaua juurde. Üks keskealine härra tõusis naist tervitama. Härra kandis kobedat ülikonda. Sellist, mis eeldas kuluhüvitist. Kelner aitas blondiinil naaritsa seljast, paljastades kena lõikega musta kleidi. Sellise, mis tõotas allpool midagi veelgi kenamat.

      Ta pööras ära ja jalutas Rue du Grand-Chêne’il, läks üle märja tee ja trepist alla pimedas vahekäigus, mida ei märkaks, kui sulle ei oleks öeldud, kus seda otsida. Kivirada oli nagu labürindis, kus rotid jooksevad – keeras vasakule, siis paremale, pöördus korra või kaks ummikust tagasi, jõudis sinna, kus üksik lambipirn kõlkus musta terasukse kohal. Ei ühtegi silti, ei ühtegi märki. Ainult kaks sarnase ilmega buldooserisuurust uksehoidjat, kes seisid liikumatult ühesuguste vihmavarjude all. Nad vaatasid teda lähenemas. Ta jäi nende ees seisma.

      „Tere õhtust, poisid, mulle tundub, et olengi kohal.”

      Nad jäid teda korraks vaatama ja astusid siis sõnatult kõrvale. Nende selja taga avanes must metalluks. Ta noogutas tänutäheks.

      „Nägudeni.”

      Ta läks kutsuva tümpsu saatel trepist alla. Sinine neoonsirgeldus seina peal osutus tähtedeks „GG’s”, mis valgustasid teisel seinal napis rõivais naiste fotosid. Kõik naeratasid paljulubavalt. Ta jõudis viimase astmeni, läks punaste sametkardinate vahelt läbi hämarasse tugevaid parfüüme ja sigaretisuitsu täis ruumi. Valge prožektorikiir lõikas suitsust läbi, valgustades väiksel laval üht naist. Tema keha kaunistas vaid valge sall. Kui ta surus messingust posti õrnalt oma jalge vahele, peegeldas tema alabastrikarva nahk, nagu sallgi, silmipimestavat valgust. Ta naaldus tahapoole, kõigutas end kutsuva tümpsu rütmis, lasi sallil langeda.

      „Selge. Ja see on siis seda sorti koht.”

      Ta andis mantli ühele üsna kenale olevusele, kes ilmus välja eikusagilt, käes garderoobinumber ja näol naeratus, millega oleks saanud võid sulatada.

      „Meeldivat õhtut, monsieur.”

      „Eks ma püüa.”

      Ta võttis numbri ja läks baarileti juurde, kus istusid kaks vaatamiseks välja pandud pikkade jalgadega negližee väel iludust. Joomas jääga koolat, ootamas lahkeid võõraid. Harper istus leti kaugemasse otsa. Üks naistest, kellel olid mandlikujulised silmad, ütles:

      „Me ei hammusta, monsieur.”

      „Kuidas, palun?”

      „Kas kardate meie lähedal olla?”

      „Võib-olla olen ma tagasihoidlik.”

      „Äkki tahaks monsieur meile klaasi šampanjat osta ja me võiksime aidata teil tagasihoidlikkusest üle saada.”

      Ta vaatas baariletil menüüd. Kõige odavamad šampused algasid siin kuuesajast Šveitsi frangist. Šveits – maa, kus vahukas on ravim ja poolpaljad tüdrukud teevad hulluarsti tööd.

      „Äkki mõni teine kord, daamid?”

      „Nagu teie soovite, monsieur.”

      Ta otsis suitsud välja, pani ühe põlema, vaatas klubis ringi. Kõik püsikunded istusid hämaras, jõid ja suitsetasid. Keegi neist ei sarnanenud fotoga.

      „Tere tulemast klubisse GG’s, monsieur. Kas tahaksite midagi juua?”

      Ta pöördus leti taga seisva pisikese naise poole. Asiaadi nägu, pruunid silmad, sale keha punasesse siidi mähitud.

      „Viin toonikuga, palun.”

      „Hea meelega.” Naine segas joogi kõrgesse klaasi, pani selle tema ette. „Loodan, et maitseb.”

      Ta rüüpas, kõva viina maitse. Nii jääd ilusti täis ja hakkad kiiresti kulutama kõiki neid franke, mis su taskus põlevad. Ta võttis suurema sõõmu.

      „Kas teile meeldib?”

      „Vabandust?”

      „Jook, monsieur.”

      „See sobib küll.”

      Naine ootas kümme sekundit.

      „Olete Lausanne’is uustulnuk, monsieur.”

      Ta mõtles ligi viis sekundit.

      „Kui järele mõelda, siis jah.”

      „Peate kindlasti katedraali külastama.”

      „Mida külastama?”

      „Vanalinnas.”

      Ta jäi naist vahtima, kaaludes, kas see on veider, et poolpaljas naine soovitab tal stripiklubis mingit kuradi katedraali vaatama minna.

      „Püüan selleks aega leida.”

      Baaridaam ootas veel kümme sekundit.

      „Kas võiksin teile veel midagi pakkuda, monsieur?”

      „Vabandust?”

      „Võiksin mõnel meie imearmsal tantsijal paluda tulla teiega juttu ajama, kui tahate.”

      „Juttu ajama?”

      Naine koputas väiksele sildile baariletil: „Merci de vous souvenir de GG’s: vous pouvez regarder mais pas toucher” – „Võite vaadata, aga mitte puutuda”.

      Mees heitis talle pilgu, mõeldes, kuidas poolpalja naisega tavaliselt räägitakse.

      „Tegelikult ootan ma kedagi.”

      Naine ajas käed laiali. Tema rinnad tõusid siidi all esile.


Скачать книгу