Vahimehed. Jon Steele
Читать онлайн книгу.
enne etendust niisama kulutada. Ja vabandust, et teid tülitasin.”
Rochat toetus uuesti kivipiilaritele ja vaatas hämarduvas taevas kahte valget valgustriipu. Üks suundus kagusse, teine edelasse, moodustades taevas ristudes hiiglasliku X-i. Loojuva päikse käes värvus see tulekarva ja vaatas peeglitaoliselt järvepinnalt vastu, kuni hajus ja kadus õhku. Rochat sügas kukalt.
„Kas keegi siin üleval seletaks mulle, mida see tähendab?”
Tuvid kluugutasid nagu tavaliselt ja kellad vaikisid liikumatult.
„Eks ole, minu meelest saadab keegi mulle salasõnumit, nii ma arvan.”
Talade vahel vihises tuuleiil ja kihutas ümber kellade.
„Ma kuulen teie sosinaid, mesdames. Te ütlete, et hiiglaslik X taevas ei tähenda midagi? Et need on ainult aurujoad? Ja mida teate teie aurujugadest? Te olete vaid trobikond vanu kelli, keskaegadest pärit kelli. Mina meelest on see salasõnum, nii ma arvan.”
Kellatornist kõvasti allpool jõudis vanalinna munakivitänavatel kätte õhtu. Rochat kuulas tuulega edasikanduvaid hääli. Järvel Évianist tuleva praami tuututamist, Gare Simplonist läbi sõitvat rongi, möödujate samme esplanaadil. Kõik helid kajasid katedraali kividelt vastu ja tõusid üles kellatorni. Siis lähenesid katedraalile tuttavad sammud ja jäid seisma otse kellatorni juures.
„Rochat! Marc Rochat!”
Ta vaatas raudpiirde vahelt alla ja nägi 95 meetrit allpool tuttavat kuju.
„Monsieur Buhlmann, mis sind siia toob?”
Vana mees hüüdis vastu:
„Proovisin sulle telefoniga helistada. Kas see töötab?”
„Oui, aga ma puhastasin kelli ja võtsin toru hargilt. Vist unustasin selle tagasi panna.”
„Pas grave.” Monsieur Buhlmann tõstis üles suure poekoti ja vehkis sellega. „Ma tõin sulle midagi, Marc.”
„Ma tulen alla, monsieur.”
„Ei, ma tahan üles tulla.”
„D’accord.”
Monsieur Buhlmann vaatas muudkui üles, Marc muudkui alla.
„Marc?”
„Oui?”
„Et ma üles saaks, peaksid sa kõigepealt võtmed alla laskma.”
„Ah.”
Rochat kihutas kambrisse, haaras puuklotsi, mille ümber oli keritud suur nöörituust. Ta sidus üldvõtmete kimbu nööri külge ja kihutas piirde juurde tagasi. Ta keris nööri aegamisi lahti, et võtmed alla lasta. Monsieur Buhlmann sidus sõlme lahti ja lehvitas.
„Bien, à tout de suite.”
Rochat hakkas nööri uuesti ümber puuklotsi kerima, kujutledes, et kui tal oleks õngeritv, oleks kogu see võtme värk palju lihtsam. Siis kujutas ta ette, et kui ta paneks nööri otsa võtmete asemel konksu ja ootaks pahaaimamatuid möödajalutavaid linnaelanikke, saaks ta nende mütsid sisse vehkida ja üles kerida ja kambri seinale riputada. 24 Heures’is kirjutataks „salapärasest Lausanne’i katedraali mütsivargast”. Hämmeldunud ilmel esplanaadil seistes räägiksid Lausanne’i elanikud ajalehtede esiküljel: „Ma jalutasin just siin, kui mu müts korraga peast ära kadus! Mida teeb politsei, kui kodanikud ei saa enam tänaval ohutult käia?”
Kõik räägiksid sellest Café du Grütlis pärast lõunat sigarette suitsetades ja veini juues. Ja ta kujutles, kuidas paar päeva hiljem laseks ta needsamad mütsid alla nendelesamadele pahaaimatutele peadele. Ja needsamad linlased räägiksid uuesti ajalehtedele: „C’est un miracle! Ma jalutasin katedraali juures ja mu müts ilmus mulle uuesti pähe!”
Kriiksuva ukse kaja tõusis trepiastmeid mööda üles. Rochat kiirustas kambrisse tagasi, riputas nööri naela otsa.
„Rochat, üles on pikk maa. Vana mees tahab kindlasti teed.”
Ta tegi idapoolses seinas väikse akna lahti, hüüdis Marie-Madeleine’ile:
„Monsieur Buhlmann tuleb. Öelge oma õdedele. Mis mõttes te olete hõivatud? Hõivatud millega? Oh, loomulikult. Etenduseks valmistumisega. Palun vabandust, madame.” Ta lõi akna kinni, tegi selle siis sama kiiresti lahti. „Ja öelge oma õdedele, et nad peavad täna õhtul väga hästi helisema.”
Ta lõi akna uuesti kinni, täitis veekeetja, lülitas selle sisse. Kui monsieur Buhlmann kambri uksest sisse astus, tõmbas kahes kruusis tee.
„Salut, Marc! Ça va?”
„Oui, très bien. Et toi?”
„En forme, Marc! En forme!”
Monsieur Buhlmann istus toolile, et hinge tõmmata. Ta viskas üldvõtmed lauale. Ta ahmis suurte sõõmudega õhku. Ta ei näinud üldse välja, nagu ta oleks en forme.
„Monsieur, kas kõik on korras?”
„Oh, Marc, seda küll. Aga vanaksjäämine on nagu jõhker nali. Kui ma olin sinuvanune, siis ronisin tornist üles viis-kuus korda päevas. Vaata, mis minust nüüd on saanud. Jõuan seda teha korra nädalas pühapäeviti, kui sul on vaba päev. Aga vähemalt saan veel sellega korra nädalas hakkama.”
„Sa ei oleks pidanud vaeva nägema, oleksin võinud alla tulla.”
„Ei, ma tahtsin sind täna vaatama tulla. Sa ei mäleta, mis päev täna on?”
Rochat võttis lonksu teed ja talle tuli meelde.
„Laupäev. La grande sonnerie aeg.”
„Jah, Marc. Laupäev, kellamängu päev. Kas midagi veel?”
Rochat heitis pilgu naela küljes rippuvale kalendrile.
„Üheteistkümnendamas detsember.”
„Jah, üheteistkümnes detsember, ja mis siis?”
Rochat vaatas kambri lahtisest uksest välja, nägi esimesi tähti Alpide kohal siramas.
„Täna oli ebatavaliselt soe päev.”
„Jah, detsembri kohta väga soe, liiga soe. Varsti ajavad ookeanid üle ja neelavad maa enda alla. Õnneks jääb Šveits kõige viimaseks. Kuule, kas sul pole meeles?”
Rochat mõtles uuesti järele. Laupäev, üheteistkümnendamas detsember, ebatavaliselt soe praeguse aastaaja kohta.
„Monsieur, kahjuks ei ole.”
„Mon cher, täpselt sel päeval, kui sa olid kümme … ei, kaksteist … tulid sa kellatorni esimest korda. Su isa, olgu muld talle kerge, kandis su kukil tornist üles.”
Jah, toona oli külmem, meenus Rochat’le. Ja lumi oli maas. Ja isa tõstis ta kukile ja kandis torni keerdtreppi mööda üles, et kohtuda Lausanne’i katedraali le guet’ga. Monsieur Buhlmann patsutas Rochat’d põlvele.
„Sa tulid ukselävele ja peitsid end isa musta mantli varju, sellesama mantli varju, mida sa praegu kannad. Sul oli selline ilme, nagu arvaksid, et ma võin su ära süüa.”
„Monsieur, seda ma kartsin.”
„Kas sul on meeles, mida me tol päeval sõime?”
„Me sõime rakletti. Sa küpsetasid seda rõdul.”
Monsieur Buhlmann pistis käe kotti ja kobas selles ringi.
„Täpselt nii. Ja täna käisin ma Šveitsi talupidamisnäitusel Palais Beaulieus, et oma Freiburgist tulnud nõoga kokku saada. Sa peaksid sinna minema, Marc. Lehmad ja kitsed ja orikad igal pool. Šveits on maailmas ainus tsiviliseeritud riik, kus ühiskondlikud hooned on parimatele taluloomadele avatud ja kus neil lastakse sittuda, kuhu iganes nad tahavad. Just see näitabki, et iga Šveitsi pankuri karmi koore all on peidus innukas talumees. Millest ma rääkisingi? Oh, mu nõbu. Üks tema lüpsilehm võitis