Vahimehed. Jon Steele
Читать онлайн книгу.
klaasi tühjaks ja tõusis püsti.
„Kell on kuus, Marc! La grande sonnerie! Allons-y!”
põmm! põmm! põmm!
Nad kiirustasid rõdule ja seisid Marie-Madeleine’i juures, kui too täistunni löömise lõpetas, võimas hääl õhus kaikumas. Siis ägasid ja oigasid torni palgid veelgi kõvemini, kui trossid rattaid pöörasid, rattad kette sikutasid, ketid hammasrattaid tirisid ja rasked puidust kellatalad edasi-tagasi liikuma hakkasid. Ülalt kostis La Lombarde. Tema oli alati esimene, kes Marie-Madeleine’i häälele vastas. Siis kostis sealt rohkem hääli – mesdames Voyageuse, Beinheureuse ja l’Aigrelette. Clémence sai tusatujust kiiresti võitu ja ühines teistega kellatorni teises otsas. Siis kõikus Marie-Madeleine küljelt küljele, kuni tema kupli all peidus olnud raske tila pronksi vastu virutas ja tema hääl müristas ja summutas kõik maailma helid.
Monsieur Buhlmann laksatas Rochat’le õlale ja hüüdis:
„Ülemiste kellade juurde, Marc! Peame minema mademoiselle Couvre-feud vaatama!”
Rochat suundus kirdetornikesse esimesena. Ülemistele rõdudele jõudmiseks tegid kuuskümmend kuus kiviastet kaks täisringi. Mehed läksid põhjapoolsele rõdule, kus vana mees nägi kitsast puust läbikäiku, mis viis läbi torni keskosa lõunapoolse kaareni, kust avanes vaade tumedale järvepinnale ja Éviani vilkuvatele tuledele kaugel vastaskaldal. Läbikäigu kohal visklesid vihinal edasi-tagasi kaks kella.
Rochat astus üle kiviploki läbikäiku. Ta juhtis monsieur Buhlmanni esimese kella – la Voyageuse’i – alt läbi, kandes hoolt, et vana mehe pea püsiks väga madalal. Kupli all vihises raske raudtila nii kiiresti, et seda ei olnud silmaga näha. See võis inimese kolju nagu muna puruks lüüa. Mademoiselle Couvre-feu all ajasid nad selja sirgu. Monsieur Buhlmann sirutas käe üles, kõikuv kell riivas sõrmeotsi, nagu suudleks teda.
„Bonsoir, mademoiselle! Te olete täna õhtul nii armas!”
Monsieur Buhlmann hakkas uuesti kõikuma. Rochat toetas ta kellatorni keskel siksakitavatele palkidele. Iidne puit ümises ja võnkus koos kellamänguga. Monsieur Buhlmann sulges silmad, Rochat jälgis teda pingsalt. Kui siin, kõige ülemiste palkide vahel, kõik kellad tantsisid ja helisesid ja nende hääl tuksles uimastavate voogudena, vankus isegi kogu hiiglaslik puitkonstruktsioon. Siin oli kerge tasakaalu kaotada ja kellatorni lõunapoolse kaare alt alla pudeneda. Pärast seda ootas ees 100 meetri jagu kukkumist maapinnani.
Kellad mängisid viisteist minutit. Aga lõppakord kaikus taevalaotuses veel mitu minutit. Paisus ja kahanes, paisus ja uuesti kahanes, kuni oligi kadunud. Monsieur Buhlmann tegi silmad lahti.
„Milline oleks küll maailm ilma meie kelladeta? Marc, ah?”
Rochat mõtles järele.
„Kurb?”
„Oui, Marc, uskumatult kurb. Meie kohutavalt kurvas maailmas on just siin viimne varjupaik. Sa ei tohi kunagi täistundi kuulutamata jätta, sa pead alati kelli kaitsma ja täistundi kuulutama, mon cher.”
„Monsieur, ma ei unusta kunagi seda, mida sa mulle õpetasid.”
„Hästi. Nüüd lähme alla ja võtame veel ühe klaasikese ja joome kellade terviseks. Siis teeme endale õhtusöögi.”
Monsieur Buhlmann oli rakletiekspert ja Rochat’le meeldis vaadata, kuidas ta rakletti valmistas. Sulatas juustukäntsakat servast ja lõikas siis kollast möginat keedetud kartulite peale. Väljas istumiseks andis grill küllalt sooja ja Rochat tõi kambrist kaks puutooli. Nad sättisid end Clémence’i lähedal mugavasti sisse. Tema tume pronksist kuppel hiilgas grilli punakas valguses.
„Näed, Marc? Põleta tuleriidal natuke juustu, ütle Clémence’ile, et see on nõid, ja tal läheb enesetunne kohe palju paremaks. Vanatüdrukul ei tohi lasta liiga suurde masendusse langeda.”
Kui oli söödud mitu taldrikutäit rakletti ja ammugi teise Villette’i pudeli kallale asutud, kobas monsieur Buhlmann poekotis uuesti ringi.
„Marc, mul on sulle kingitus.”
„Mulle? Aga miks?”
„Marc, ma ju ütlesin. Täna on üheteistkümnes detsember, päev, mil sa esimest korda torni tulid. See on nagu sünnipäev. Tol päeval sündis osake sinust.”
„Mu sünnipäev on oktoobris.”
„Jah, Marc, aga lood on … Vahet pole. Ma leidsin sulle midagi Palais Beaulieus, talupidamistarvete letist. Tead, traktorid, lüpsimasinad … Ah, käes.”
Ta andis Rochat’le ajalehepaberisse mässitud paki. Rochat vahtis kortsus sõnadega kokkukägardatud paberit. See oli liiga väike, et traktor olla.
„Kas see on lüpsimasin?”
„Ei, ei. Tee lahti.”
Rochat harutas ajalehepaberi tasapisi lahti ja nägi kahte omavahel ühendatud pikka musta toru, ühes otsas väike kummist kaas, teises otsas paks ümmargune klaas.
„Binokkel.”
„Mitte mõni suvaline binokkel, Marc. See on Zeissi oma. Šveitsi talumehed kasutavad neid, et vaadata oma lehmakarju kaugetel mägedel. Kujutad ette? Sama binokkel, mida Šveitsi sõjaväe snaiprid kasutavad, lehmakarja jaoks.”
„Aga kambris juba on üks.”
„Too vana? See on tollest ajast pärit, kui kindral Guisan kellatornist teispool järve Prantsusmaa okupatsiooni ajal natsidel silma peal hoidis. Ei, selle riistaga näeb teravalt ja selgelt. Vaata ise.”
Rochat pani binokli ette, vaatas rõdult Place de Saint-François’ poole. Saint-François’ kellatorn vaatas talle vastu nii suurena, nagu elaks ta katedraali kõrval. Ta pööras binoklit natuke, nägi Banque Cantonali vana maja katuseräästal väikseid raidkivist ingleid. Nagu nad istuksid kellatorni raudpiirdel.
„Mida sa näed, Marc?”
„Ingleid.”
„Ingleid?”
„Monsieur, Banque Cantonali katusel. Tundub, nagu saaksin neid puutuda.”
„Too, too maja on kahe kilomeetri kaugusel.”
Mäest alla kalda suunas, mööda Rue de Laci Ouchysse, sadamas seisvate jahtideni. Need nägid välja nagu vannis hulpivad mänguasjad. Siis mäest üles, kus olid katedraalist allpool Place de Palud’ valgustatud aknad. Noor mees ja naine tegid veinipudelile põhja peale, ema pani beebit magama, üksik mees istus, kaardipakk käes. Rochat langetas binokli.
„Monsieur, see on väga hea. Aga ma olen väga kindel, et see on kallis. Las ma maksan selle eest. Monsieur Gübeli andis mulle raha, mida ma hoian kellatornis hädaolukordade jaoks.”
„See ei ole hädaolukord, vaid kingitus. Ja sa pead selle andma järgmisele vahimehele, komme on selline. Sa pead midagi jätma vahimehele, kes pärast sind tuleb.”
„Nagu sinu mütsi ja mantli.”
„Jah, Marc. Nagu minu mütsi ja mantli. Kas nad on ikka kapis?”
„Oui, monsieur.”
„Tead, mulle meeldib neid kanda, kui ma täistundi kuulutan. Aga kui ma olen läinud, siis vii nad koju. Pole vaja, et nad siin niisama vedeleksid.”
„Ma tean, monsieur.”
Monsieur Buhlmann ringutas ja haigutas.
„Vist oleks parem koju minna enne, kui mu napakas naine jälle ära unustab, et ma elus olen.”
Monsieur Buhlmann proovis mitu korda tõusta, aga kukkus muudkui toolile tagasi. Rochat läks kambrisse ja tellis takso, siis helistas ta madame Buhlmannile, et öelda, et kõik on korras, tema abikaasa on ikka veel elus ja teel koju, paludes tal meeles pidada uks lukust lahti keerata, sest monsieur Buhlmann on väga purjus. Vana mees ajas vastu, muudkui seletas ja seletas, et see on täielik jama ja ta teab ise, kuidas koju minna.