Keha kui süütõend. Stella Cameron
Читать онлайн книгу.
Emma näole oleks Finni äärepealt endast välja viinud. Naise huuled olid paokil, kulmud hämmeldunud ilmes kokku tõmbunud. “See uks oli kinni,” ütles ta. “Kuni see avanes. Ja ma oleksin lasku kuulnud. Need inimesed vajavad mingit tegevust.”
“Proua Forestier organiseeris salga inimesi vintpüssi otsima,” ütles Billy tüdinult. “Nad toovad selle kohe siia kui leiavad.”
Emma itsitas ja Finn muigas.
“Täna proua Forestieri minu poolt,” ütles Billy Sampsonile. “Ja ütle talle, et meil on tegemist ametliku kuriteopaigaga, nii et ta ei pääse sellele ligi. Võiksid ka mainida, et tapja on vabaduses ja me ei tea, millal või kus ta välja ilmub.”
“Ta ütles, et soovib enne äraminekut sõnakese rääkida.”
Billy pööritas silmi. “Ütle, et politseijaoskonna ülem on siin ja maruvihane, et seda juhtumit üksi ära ei lahendanud. Aja see asi korda.”
Sampson kiirustas minema ja Finn püüdis meelde tuletada, mis tunne oli nii noor olla.
“Viime teid tagauksest välja,” ütles Billy. “Ma lasen politseinikul sind koju sõidutada, proua Lachance.”
“Ma viin ta koju,” ütles Finn ja sai kohe aru, et oli liiga innukas oma pakkumise tegemisega.
“Finn, ma soovitan sul ettevaatlik olla. Keegi võib sinu peale viha kanda. Praegu on raske midagi öelda. Ja proua Lachance – ma ei ole sinu turvalisuses kindel. Ma tahan sellest linnapea Lachance’iga rääkida.”
Emma noogutas ja Finn imetles tema enesevalitsust.
“Denise Steeni ei armastatud selles linnas,” ütles Billy otsekui iseendale. “Ta kirjutas palju asju, mis inimesi vihastasid.”
“Teda armastati,” ütles Emma. Ta nihkus tooliservale. “Denise ütles, et kirjutas seda, mida ta uskus. Ja ta ei pugenud inimestele, kes end siinkandis tähtsaks pidasid. Nendele ta ei meeldinud, sest nad kartsid teda. Tavaliste inimeste meelest oli ta suurepärane.”
“Kahjuks võttis ta sihikule libedad lurjused, kes ei tahtnud, et nende must pesu päevavalgele tuleks,” sosistas Billy. “Kas sina kuulud ka sellesse klubisse?”
Kui Emma kohe ei vastanud, jäi Finn teda ainiti vahtima. Ta oli alles paar päeva linnas olnud ja kõik nägi välja nagu vanasti, aga ta teadis juba, et siin oli palju muutunud.
“Millisesse klubisse?” küsis Emma ja vahtis Billyle ülbelt otsa.
Billy ilme mahenes. “Rahune, Emma. Me oleme ammused tuttavad, kaua enne seda kui sa meie linna kõige tähtsama ninaga abiellusid. Ja sa tead küll, millist klubi ma silmas pean.”
“Jah, tean ja sina tead, et ma sellesse kuulun. Meil on väike seltskond ja me oleme väga lähedased. Ja mulle ei meeldi, et sa paistad meie klubi millekski räpaseks pidavat. See klubi? Me lihtsalt toetame naisi.”
“Ja julgustate kuulu järgi mõnesid neist oma meestele ja peigmeestele vastu hakkama,” ütles Billy. “Enesekehtestamistreening. Eneseusaldus. Teadasaamine, et suudad saada kelleks tahes – kui seda piisavalt tahad.”
“See on tõsi,” ütles Emma. “Me aitame üksteist ja õpime, et teistel inimestel pole õigust meid halvustada ja tekitada meis tunnet, et oleme luuserid.” Nüüd oli tema kord käituda vastavalt sellele, millesse ta uskus.
“Denise oli samuti liige, eks?” küsis Billy.
Emma tundis end lõksu aetuna, ehkki selleks polnud põhjust. “Denise ei käinud tihti, aga ta kuulus klubisse. Ta pani meie retseptid ja nõuanded ühte leheveergu. Ja ta avaldas harjutusi, mis meid naerma ajasid – ta tegi seda kriipsujukude abil. Ta kirjutas uutest meiginippidest ja suundadest. Õpetus Cayenne’iga mudavannist, mis paneb naha särama. Kurgiviilud jahutuseks silmadele, et pipar silma ei läheks ega põletaks. Jalgade leotamine kuumas piimas. Kuidas õppida ei ütlema. Kõik need asjad, mis võiksid naistele kasulikud olla.”
“Ma arvasingi, et see nii käis,” ütles Billy. “Kas teile ei tulnud kunagi pähe, et mõnedele meestele ei meeldi, kui naistel tekivad mõtted, mis neid muudavad?”
Finn vaatas Emma huuli.
“See oli alati võimalik, aga meie asi oli lihtsalt üksteist toetada. Ei midagi halba. Ei midagi sellist, mis paari lahku ajaks.” Ehkki ta ise oli piisavalt õppinud teadmaks, et ta ei saa Orville’i juurde jääda.
“Paljud mehed linnas ei usu seda, eriti need, kelle naised pole enam nii kuulekad,” ütles Billy.
Emma tõusis püsti. “Siis on meil edu,” ütles ta ja Finn kuulis tema hääles trotsi. “Nii arvavad ainult ebakindlad mehed, kes tahavad naisi alla suruda – tavaliselt iga hinna eest. Enesekindlal mehel on hea meel, kui naine on temaga võrdne.”
Billy pruunide silmade nurka tekkisid kurrud. “Pea hoogu, Emma. Ma tean, et see on süütu meelelahutus, aga ma loodan, et mu Blanche ei otsusta liituda.”
Emma võttis uuesti istet.
Finn turtsatas ja tõmbas ninaga, et oma lõbusat meeleolu varjata. Ta kartis, et Emma peab tedagi šovinistist seaks, aga see polnud tõsi.
Ukse tagant kostev lärm muutus valjemaks. Keegi ütles valjusti: “Jah, härra.”
Finn märkas Emma pärani silmi ja seda, kuidas ta tooli käetugedest haaras.
Uks paiskus lahti ja tuppa astus Finni maitse jaoks liiga ilus heleda peaga pruunisilmne mees. Ta keeras ringi, haaras uksest, nagu tahaks seda kinni virutada, kuid sai endast võitu ja pani ukse rahulikult kinni. Ta tekitas siiski tuulehoo, mis liigutas paberihunnikut Billy laual. Algul libisesid paberid veidi ja liuglesid siis kosena põrandale.
“Emma,” ütles mees, nägu ebaloomulikult ilmetu. “Mida sa siin teed, tõmbad endale igasugust tähelepanu, kullake? Kas ma ei saa sind natukeseks ajaks üksi jätta, ilma et sa pahandustesse satuksid?”
Enne kui keegi midagi öelda jõudis, sõnas Emma: “Orville, ma olin valel ajal vales kohas. Ikka juhtub.”
Orville lükkas õlekarva linase pintsaku hõlmad kõrvale ja pani käed puusa. Ta langetas pea ja lähenes Emmale. “Mida sa sellises mahajäetud kohas tegid nagu see vana krunt? Ja leidsid laiba? Kuidas pagan see juhtus?” Mees püüdis end nii kõvasti vaos hoida, et Finn tajus lausa käegakatsutavat pinget.
Finni sõrmenukid hakkasid sügelema. Linnapea oli Emmast viisteist ja Finnist neliteist aastat vanem ja seda oli näha. Kunagi kandiline lõug hakkas lõtvuma ja silmade ümber olid sügavad kortsud. Orville Lachance’is oli mingi pehmus, mis viitas liiga heale elule ja vähesele füüsilisele treeningule.
“Ma esitasin sulle küsimuse, kullake,” ütles Lachance naise näo juurde kummardudes.
Billy tabas Finni pilgu ja raputas kergelt pead. Kahju küll. Kui Lachance Emma vastu käe tõstab, lööb Finn selle jõletise laiaks.
Enne kui Lachance midagi teha või öelda jõudis, Emma peaaegu hüppas toolilt püsti ja taganes paar sammu. “See on šokist,” ütles ta abikaasale. “Ma ei suuda seletada, milline šokk see oli. Billy pidi küsimusi esitama, aga ma usun, et ta on valmis mind koju laskma.”
“Mulle ei meenu selle koha nimi, kus mõrv aset leidis,” sõnas Orville.
“Willows,” ütles Emma. “Pensionäride elurajoon, mida hakati ehitama…”
“Ma tean, mis see on. Aga miks sina seal ringi jõlkusid ja end ohtu seadsid? Sul on kodus jõusaal, mis mulle terve varanduse maksma läks. Kasuta seda.”
“Kasutangi. Teinekord on värske õhk mõnus. Sa tead, et ma käin jooksmas.”
“Kasuta jõusaali,” ütles Orville. Lachance hoidis tooni pehme ja juhuslik pealtvaataja võis arvata, et ta muretseb oma noore naise pärast. Finn tajus midagi muud. Põlgust? See mõte tundus kummaline.
Mees märkas Finni. “Kes teie olete? Mida te siin teete?”
“Finn Duhon,”