Keha kui süütõend. Stella Cameron
Читать онлайн книгу.
ja lähendas oma näo naise omale. “Ma oleksin võinud sind Meche’ile ja su sõbrale idioodina näidata. Hoidsin end tagasi, et sind säästa. Nüüd soovin, et ma poleks seda teinud.”
“Sa hoidsid end tagasi, sest sa ei taha, et keegi teada saaks, et sa mind ahistad,” ütles Emma end mehe reaktsiooni oodates kokku võttes.
Mees võttis käe naise käsivarrelt, aga hoidis teda kuklast kinni. “Lits,” ütles ta.
Emma ei kavatsenud näidata mehele oma pisaraid ja alandust. “Kas sa ei taha sellest rääkida?” küsis ta. “Või lähed parem välja, kuni maha rahuned?”
“Lähen oma kodust ära? Häh, sa oled alati unistaja olnud, ma…”
“Me kas räägime või üks meist peab siit ära minema.”
Mees tegi suu lahti, kahtlemata selleks, et naist uuesti valjusti sõimata, kuid pani selle aeglaselt kinni ning tema näole ilmus totter naeratus. “Sa ei ole sina ise.”
“Ma olen nii mina ise, kui pärast sellist kogemust võimalik on,” ütles Emma. “Ma näen silme ees ainult oma surnud ja siivutus poosis sõpra. Sa pole isegi öelnud, et sul on temast kahju. Ja veel midagi – me elame linnas, kus viibib vabaduses mõrvar, hullunud inimene. Ta võib olla ükskõik kus. Kas sa ei peaks juba linnas olema ja hoolitsema selle eest, et inimesed rahu säilitaksid? Nüüd on uudis kogu linnas levinud.”
“Sina ei pea mind õpetama, kuidas ma oma tööd teen,” ütles Orville ja vaatas kella. “Ma räägin Billyga. Mida vähem sellest juttu, seda vähem närvilisust linnas on. Kui vaja, ütlen hommikul paar sõna, nagu ma Billyle lubasin. Ja sinuga ei juhtu midagi. Sinu probleem on selles, et sa mõtled ainult enda peale.”
Mis Emmasse puutus, olid jutuajamised tänaseks lõppenud.
“Denise Steen oli lits,” ütles Orville. Ta oli oma rahuliku ilme tagasi saanud. “Ma ei tahtnud tema surma, aga ta ise tahtis seda. Ta ajas inimesed ärevile – pani naistele pähe mõtteid, mis põhjustasid nende abikaasadele ja meestele probleeme.”
See koht Emma peas, kuhu mees teda löönud oli, tuikas, aga naine ei puudutanud valusat kohta. Ta istus haiuimekujulisel toolil. Valgustatud klaasriiulid ja nendel seisvad säravad esemed sädelesid hämaras toas Orville’i selja taga. Emma tundis, et mees ootab tema vastust, et anda talle järgmine võimalus Denise’i teotada.
“Sa ei tohi selle Duhoniga rohkem rääkida,” ütles Orville.
Las ta jahvatab.
“Kas sa kuuled mind?”
Nüüd süüdistab mees teda selles, et naine ei tee temast välja. Olgu nii.
“Kurat võtaks, Emma, ma pidin tähtsalt koosolekult sind päästma tulema.”
“Mind polnud vaja päästa,” andis Emma vastu. “Mine oma koosolekule tagasi. See pole veel kaugeltki läbi. Aga olgu sul enne minekut teada, et Denise oli lihtsalt Saladuste liige, tema ei algatanud seda ega hoidnud seda koos. Seda tegi Angela. Denise’il oli nii palju tööd, et ta ei jõudnudki eriti tihti sinna.”
“Sa üritad mind endast välja ajada,” ütles Orville valjemaks muutuva tooniga. “Ma kandideerin kuberneriks. Ma alustan varakult, sest mul on pikk tee minna, ma pean palju kasulikke kontakte sõlmima – ja paljusid inimesi moosima. Mul on tähtsad ülesanded ja sina ei jää mulle tee peale ette. Sina ei takista mind kunagi. Kas sa saad sellest aru?”
Emma oli jälle vait.
“Ma pean järele mõtlema, kas lasen sul sellesse klubisse kuuluda. Sa veedad seal liiga palju aega.” Orville norsatas. “Saladused. Miks mitte riputada välja loosung kirjaga: Meestevihkajad on oodatud?”
“Sest see pole meestevihkajate klubi,” ütles Emma vaikselt. “Hoopis vastupidi. Edu Saladused on klubi täisnimi. Sinna kuuluvad naised, kes toetavad teisi naisi. See on rahulik, turvaline koht, kus paar tundi veeta.” Emma oli seda kõike mehele varemgi rääkinud, aga mees polnud teda kunagi kuulanud.
“Muidugi,” ütles Orville. “Aga ma ei taha, et sa seal käid. Oli aeg, kus sa ei rääkinud mulle kunagi vastu. Sa teadsid oma kohta. See oli enne seda, kui kamp rahuolematuid naisi hakkas sulle omi mõtteid pähe ajama. Sa ei ole mingi suurlinna ärinaine – kes ise oma arveid maksab –, sa oled lõunaosariikide väljapaistva mehe naine ja mina olen sinu ainus töö. Nii me kokku leppisime. Ja see kauplus pole töö. See on mänguaed.”
Emma tõusis püsti. “Ma pean duši all käima ja riideid vahetama.” Iga sõna, mis mees talle ütles, oli täis õelat vihkamist. Kui nad kohtusid ja mees veenis teda kooli pooleli jätma, rääkisid nad ainult armastusest, kodust, perekonnast. Ja naine oli mehe sõnu uskunud. “Vabanda mind, Orville.” Emma pöördus minekule.
“Ära mine enne toast ära, kui ma luban.”
Emma jalad värisesid. “Ma olen kuulnud, et sa kuulud Pati kamba nimelisse gruppi. Te kogunete ilmselt Patrick Damalise juures. Kas see on ainult meeste klubi?”
Orville’i ilme tõmbus süngemaks. “Ma ei tea, kust sa seda kõike kuulsid, aga ma kavatsen selle välja uurida. Paar meest kogunevad äriasju arutama, muud ei midagi. Nüüd hoia oma nina minu asjadest eemal.”
“Rõõmuga. Ma usun, et olen paari tunni pärast läinud.” Emma süda tagus. Ta poleks Pati kampa maininud – kellelgi teisel võis pahandusi tulla, et ta sellest Emmale rääkis. “Ma saan ilmselt täna õhtul ära minna. Lõppude lõpuks ei kuulu siin peaaegu ükski asi mulle.”
“Sinu auto kaasa arvatud,” ütles Orville, ninasõõrmed puhevil.
“Auto on minu oma, mäletad? Sünnipäevakingitus sinu isalt.” Emma oli pangas hoiulaeka üürinud ja Lexuse dokumendid olid seal turvaliselt hoiul koos paari muu väikese väärisasjaga, kaasa arvatud punt võlakirju, mis vanaema oli talle pärandanud.
Orville astus lähemale ja Emma pidi vaeva nägema, et mitte kukkuda. “Kuhu sul minna? Sul pole raha, et linnast lahkuda.”
Selles suhtes oli mehel õigus, aga Emma oskas kõvasti tööd teha. “Praegu kolin ema ja isa majja. Ma otsin endale töö.”
Ta heitis pilgu koorekarva suurele klaverile, mille Orville oli veidi enne nende abiellumist ostnud, sest talle meeldis naise muusikaandega uhkustada. “Keegi rõõmustab usina ettekandja üle. Võib-olla mängin siin-seal. Ma mängisin, kui New Orleansis koolis käisin ja inimestele meeldis.”
“Sa lähed sellesse hurtsikusse, kus sa üles kasvasid? See on pärapõrgus.”
“Minu vanemate kodu ei ole hurtsik. Ma armastan seda maja ja sinna ma lähengi.”
Orville ajas selja sirgu ja tõstis pea, et naisele ülevalt alla vaadata. “Sa kardad üksi olla. Eriti öösiti.”
Emma naeris; ta ei saanud sinna midagi parata. “Kas sa ei arva, et ma olen sellest juba üle saanud? Sa jätad mu igal öösel üksi.”
“Ole sa neetud,” surus mees läbi hammaste. “Ma hoolitsen selle eest, et sa tööd ei saaks ega mulle kogu Pointe Judah’ ees piinlikkust ei valmistaks… Asi on selles mehes, eks? Härra Sõjakangelane ja ärimees. Millise äriga ta tegeleb? Arvad, et ta kappab valgel hobusel kohale ja täidab sinu ööd higise seksiga? Lollpea. Ta arvab, et sa supled rahas – sellepärast ta sind tahabki. Oled selle peale mõelnud? Sa ei öelnud talle, et saad ainult korraliku elatusraha, kui sa last ei saa? Või et kui me lahku läheme, ei saa sa isegi seda?”
Naine raputas pead ja vihkas meest iga sekundiga üha rohkem.
“Muidugi ei öelnud. Sa tead, et ma võtan ta ette. Tema eksib ja ma lasen tal selle eest veel ja veel maksta. Ta hakkab soovima, et poleks kunagi jalga sellesse linna tõstnud.”
“Kuula ennast,” ütles naine, suutmata häält rahulikuna hoida. “Sa kujutad asju ette. Ähvardad meest, keda ma isegi keskkoolis tegelikult ei tundnud. Meest, keda ma nägin esimest korda pärast paljusid aastaid ja vaevalt ära tundsin. Lase käia, tee ennast lolliks. See peaks su kampaaniale kasuks tulema.”
Orville