Öine administraator. John Le Carré
Читать онлайн книгу.
Meister on täna õhtul kahjuks ülimalt hõivatud, söör,” sõnas Jonathan, „aga ta ootab kannatamatult hommikut, et kohtuda teiega, kui olete puhanud.”
„Te olete inglane, Pine? Kõlab sedamoodi.”
„Läbi ja lõhki, söör.”
„Tark mees.” Heledate silmade pilk libiseb taas mujale, seekord vastuvõtuleti taha, kus kaamelivillane mantel preili Eberhardtile formulare täidab. „Corky, kas sa teed sellele noorele daamile abieluettepanekut?” hõikab Roper. „Oleks see vast üllatus,” lisab ta Jonathanile vaiksemalt ja kinnitab tähendusrikkalt: „Major Corkoran, minu abi.”
„Kohe saan valmis, šeff!” venitab Corky ja tõstab kaamelivillase käsivarre. Ta on jalad harki ajanud ja ülakeha ette kallutanud nagu kroketimängija, kes kavatseb lüüa, ja tema puusajoones on midagi, mis kas tahtmatult või tahtlikult viitab naiselikkusele. Tema küünarnuki kõrval lebab virn passe.
„Jumal küll, siin pole ju muud vaja, kui mõned nimed ümber kirjutada, Corks. Mitte viiekümneleheküljelist lepingut sõlmida.”
„Paraku on meil siin uued turvanõuded, söör,” selgitab Jonathan. „Šveitsi politsei käsul. Siin pole kahjuks midagi parata.”
Kaunis Jeds on välja valinud kolm ajakirja, aga talle on sellest vähe. Ta on ühe kergelt kulunud kinga üle pika kontsa mõtlikult õieli kallutanud, nii et kinganina üles näitab. Sophiel oli ka selline komme. Kahekümnendates, mõtleb Jonathan. Ja jääb selleks alati.
„Olete juba kaua siin töötanud, Pine? Eelmisel korral teid ei olnud – eks ole, Frisky? Me oleksime üht noort britti märganud.”
„Kindlasti ei olnud,” kostis jakk, silmitsedes Jonathani üle kujuteldava püssikirbu. Kõrvad nagu kapsalehed, pani Jonathan tähele. Blondid valgeks tõmbuvad juuksed. Käelabad nagu kirveterad.
„Olen siin olnud pool aastat, härra Roper, peaaegu päevapealt.”
„Ja kus te enne seda olite?”
„Kairos,” vastas Jonathan erksalt nagu säde. „Kuninganna Nofretetes.”
Möödub hetk aega nagu enne plahvatust. Kuid fuajee profileeritud peeglid ei paiskugi hotell Kuninganna Nofretete mainimise peale kildudeks ning paigal püsivad ka pilastrid ja kroonlühtrid.
„Jaah? Tõsi ka? Kairos?”
„Mulle meeldis seal.”
„Miks te sealt siis ära tulite, kui teile nii väga meeldis?”
Tõtt öelda sinu pärast, mõtles Jonathan. Kuid välja ütles: „Ah, ma arvan et reisikirg, söör. Teate ju küll, kuidas see käib. Rändav eluviis on üks selle elukutse võluvamaid külgi.”
Korraga läks kõik liikvele. Corkoran oli vastuvõtuleti eest lahkunud ja, sigaret laialt käes, marssis suurte sammudega nende poole. Naisterahvas nimega Jeds oli oma ajakirjad välja valinud ja ootas Sophie kombel, et keegi tuleks ja midagi ette võtaks nende eest tasumise küsimuses. „Toa arvele, südameke,” ütles Corkoran. Härra Kaspar ladus jaki nr 2 sülle hunniku posti ja viimane sõrmitses paksemaid saadetisi peenutsevalt näpuotstega.
„No kus kurat läks aega, Corks. Mis põrgut su allkirjakäega lahti on?”
„Äge laiskushoog, šeff, mis siin muud,” kostis major Corkoran. „Randmenikastus võib ka olla,” lisas ta Jonathanile rõhutatud muiet saates.
„Oh sind küll, Corks,” itsitas Jeds.
Silmanurgast märkas Jonathan ülemportjee Mariot stiilsete reisikohvrite kuhja teeninduslifti poole kärutavat, tehes seda õõtsuval kõnnakul, mida portjeed ikka kasutavad, lootuses, et neil õnnestub oma kujutis klientide tujukasse mällu suruda. Siis nägi ta peeglis iseenda osalist kujutist Mariost möödumas ja tema kõrval Corkorani, sigaret ühes ja ajakirjad teises käes, ning lubas endale hetkeks kanaemalikku paanikat, sest ei märganud Jedsi. Ringi pöörates nägi ta teda, tabas ta pilgu ja Jeds naeratas talle, ning just seda oli tema ootamatult taastärganud iha kõige rohkem soovinudki. Ta vahetas pilgu ka Roperiga, sest naine toetus tolle käsivarrele, hoides sellest kinni oma mõlema käe pikkade sõrmedega ja jalgadega peaaegu sibades. Ihukaitsjad ja vaprate ning ilusate seltskond liikus nende sabas. Jonathan märkas blondi meesiludust, juuksed kukla taha kinni tõmmatud, kõrval ilmetu kulmu kortsutav naine.
„Lendurid tulevad hiljem järele,” ütles Corkoran. „Mingi jama kompassiga. Kui kompass ei jukerda, siis on düüse umbes. Oled siin kogu aeg, kullake, või ainult üheks ööks?”
Tema hingeõhust hõngus päeva jooksul tarbitud head ja paremat: martiini enne lõunat, vein lõuna ajal ja brändi pärast lõunat, loputatud alla tema jälkide Prantsuse sigarettidega.
„Noh, nii püsivalt, kui selle elukutse puhul võimalik, härra major,” kostis Jonathan, muutes veidi oma kõnetooni alluvaga suheldes.
„See käib meie kõigi kohta, kullake, usu mind,” lausus major joviaalselt. „Jessas, see on üks püsiv ajutisus.”
Järgmine ajahüpe ja juba läksid nad risti läbi suure halli meloodia juurde, mis oli „Ja mulle meeldib suhkruga tee” ning mida esitas klaverimängija Maxie kahele hallis siidkleidis vanaprouale. Roper ja Jeds olid endiselt teineteise külge põimunud. Te ei ole vanad tuttavad, lausus Jonathan neid silmanurgast jälgides hapult. Või siis äsja leppinud pärast tülitsemist. Jeds, kordas ta endamisi. Ta vajas oma üheinimesevoodit, mis oli tema pelgupaik.
Kuid veel üks väljalõigatud jupp ja nad seisid kolmekesi otse härra Meisteri uue Tornisviidi lifti ees, jõukad ja ilusad tagaplaanil sädistamas.
„Mida põrgut selle vana liftiga siis sai, Pine?” küsis Roper nõudlikult. „Ma arvasin, et Meister on vana kola järele hull. Need kuradi šveitslased moderniseeriksid Stonehenge’i ka ära, kui neile voli anda. Eks ole, Jeds?”
„Roper, sa ei hakka ometi lifti pärast stseeni korraldama?” küsis too kohkunult.
„Ära ole kindel.”
Kuskilt kaugelt kuulis Jonathan häält, mis sarnanes tema enda omaga ja mis loetles uue lifti paremusi: turvameede, härra Roper, kuid ühtlasi ka atraktiivne lisandus, mis pandi üles möödunud sügisel just Tornisviidi külaliste mugavusele mõeldes … Kõneldes kõlgub Jonathani sõrmede vahel kullatud üldvõti, mille kujundas Herr Meister isiklikult; seda ehib kuldne tutt ja üsna kenake kuldkroon.
„Ma tahan öelda, et kas see ei meenuta teile vaaraosid? Jah, see on üpris ennekuulmatu, kuid võin teile kinnitada, et meie vähem peenekoelised külalised jumaldavad seda,” kinnitab ta armsa naeratuse saatel, millega ta ei ole siiani veel kedagi õnnistanud.
„No mina küll jumaldan seda,” teatab major nende selja tagant. „Ja ma olen kuradima peenekoeline.”
Roper kaalub võtit käes, otsekui hinnates selle metallikogust. Ta uurib mõlemat külge, siis krooni ja lõpuks tutti.
„Taiwan,” sõnab ta ja viskab võtme Jonathani ehmatuseks kapsakõrvalise blondi jaki kätte, kes püüab selle kiire liigutusega kinni oma vasakult küljelt, madalalt, hüüdes kummardades: „Minu oma!”
Beretta, 9-millimeetrine, automaatne, kaitseriiv asendis sees, registreerib Jonathan. Eebenipuust viimistlus, kabuur käib parema kaenla alla. Vasakukäeline AIK, varurelv vöökabuuris.
„Ohoh, hästi mängid, Frisky-kullake. Hea püüe,” venitab Corkoran ning tagaväljakult kostab jõukate ja ilusate kergendunud naeru, mida juhib keegi naisterahvas, kes pigistab Roperi käsivart ja ütleb ausalt ka, kallis, ent Jonathani kohisevais kõrvus kostab see esimese hooga kui poliitika, kallis.
Nüüd hakkab kõik aegluubis, nagu vee all liikuma. Lifti mahub viis inimest korraga, ülejäänud peavad ootama. Roper marsib sisse ja tõmbab naise endaga kaasa. Roedeani erakool2 pluss modelliväljaõpe, mõtleb Jonathan. Lisaks erikursus, mille oli võtnud ka Sophie – kuidas kõndides
Inglismaa üks kallimaid tütarlaste erakoole.