Öine administraator. John Le Carré
Читать онлайн книгу.
käivitab lifti. Corkoran põrnitseb kortsus kulmul lakke nagu pissiks. Tüdruku puus puudutab rõõmsa sõbralikkusega Jonathani külge. Aura ära, mõtleb too ärritunult. Kui see on flirt, siis lõpeta. Kui ei ole, siis hoia oma puusad endale. Tüdruk ei lõhna mitte vanilje, vaid sõjameeste mälestuspäeva valgete nelkide järele kadetikoolis. Roper seisab tema taga, laiad käelabad omaniku kombel ta õlgadel. Frisky jõllitab juhmilt kuhtuvat hammustusjälge Jedsi kaelal ja tüdruku rinnahoidjata rindu kalli särgi all. Nagu kahtlemata Frisky, nii tunneb ka Jonathan häbiväärset iha üks neist sealt välja koukida.
„Kas ma nüüd võiksin teile näidata kõiki neid imeasju, mis härra Meister on lasknud pärast teie viimast siinviibimist sisse panna?” pakub ta.
Võib-olla oleks sul aeg lõpetada maneeridele rajatud eluviis, oli Sophie talle öelnud, kui nad külg külje kõrval koiduvalguses jalutasid.
Jonathan muudkui jätkas, kirjeldades sviidi hindamatuid väärtusi: hämmastav madala loputuskastiga baarilett … tuhande aasta vanune puuvili … kõige uuem ülihügieeniline vannitoasisustus, mis teeb su eest ära kõik peale hammastepesu … ja kõik need ülejäänud väikesed veidrad naljad, mille ainsaks eesmärgiks oli lõbustada härra Richard Onslow Roperit ja tema sihvakat, lõbusailmelist ning andestamatult kaunist kaaslannat. Kuidas ta ometi julgeb sellisel ajal nii ilus olla?
Meisteri legendaarne Tornisviit kõrgub Edwardi-aegse katuse tippude ja orgude kohal nagu täispuhutud tuvila. Selle sees asuv kolme magamistoaga palee asetseb kahel korrusel ja selle pastelset värvilahendust nimetab Jonathan usalduslikult Šveitsi neljateistfrangiseks. Pagas on saabunud, portjeed on oma jootraha kätte saanud, Jeds on tõmbunud suurde magamistuppa, kust summutatult kostab laulvat naisehäält ja vee voolamist. Pole aru saada, mis laul see on, kuid kahtlemata provokatiivne, kui mitte lausa nilbe. Jakk nimega Frisky on ennast mademele telefoni juurde asutanud ja pomiseb korraldusi kellelegi, keda ta jälestab. Major Corkoran, relvastatud uue sigaretiga, kuid olles kaotanud oma kaamelivillast mantli, asub söögitoas ja kõneleb läbi telefoni aeglaselt prantsuse keeles kellegagi, kelle prantsuse keel on viletsam kui tema oma. Ta põsed on õrnad nagu imikul ja neil võib näha tugevaid punaseid laike. Ja tema prantsuse keel on ilma kahtluseta prantsuse prantsuse keel. Ta on sellele üle läinud nii loomulikult, nagu oleks tegemist tema emakeelega, mis võib isegi tõele vastata, sest Corkoranis pole midagi, mis osutaks lihtsale ja sirgjoonelisele sugupuule.
Ka mujal sviidis rulluvad lahti elud ja vestlused. Pikk mees hobusesabaga kannab nime Sandy, nagu me teada saame, ja Sandy räägib läbi kolmanda telefoni inglise keeles kellegagi, kes asub Prahas ning kannab nime Gregory, tema naine aga istub tugitoolis, mantel seljas, ja vahib seina. Kuid Jonathan on need teise liiga mängijad oma vahetust tähelepanusfäärist välja arvanud. Nad on olemas, nad on elegantsed ja nad tiirlevad oma kaugel orbiidil ümber päikese, kelleks on härra Richard Onslow Roper Nassaust Bahamal. Kuid nad on kõigest koor. Jonathani juhitud ringkäik mööda palee imesid on läbi. Tal on aeg lahkuda. Armulik käeviibe ja relvitukstegev kinnitus, et külalised tingimata „igat viimast kui üksikasja” põhjalikult naudiksid, misjärel – normaalolukorras – ta sujuvalt liftiga esimesele korrusele laskuks ja hoolealused omapead kõiki neid rõõme mekkima jätaks, mille eest nad on maksnud viisteist tuhat franki öö, milles sisalduvad maksud, teenindus ja kerge mandri-Euroopa hommikusöök.
Kuid tänane öö ei ole normaalolukord, tänane öö on Roperi öö ja Sophie öö ja mingil kummalisel kombel etendab sel ööl tema osa Roperi kaaslanna, kelle nimi, nagu selgub, on kõigi jaoks peale Roperi Jed ja mitte Jeds – härra Onslow Roper lihtsalt armastab oma aktivaid kasvatada. Lund langeb endiselt ja maailma halvimat meest tõmbab selle poole, nagu paneksid lendlevad lumehelbed teda meenutama lapsepõlve. Ratsavägi seljatagust kaitsmas, seisab ta toa keskel ja vaatab läbi klaasuste lumme mattunud rõdule. Tal on roheline Sotheby kataloog avatult käes nagu lauluraamat, millest kohe laulma hakata, teine käsi aga üles tõstetud otsekui selleks, et anda märku mingile seni vaikinud pillile orkestri serval. Tal on ees targa kohtuniku pooleklaasi-lugemisprillid.
„Sõjamees Boriss ja tema semu ütlevad, et esmaspäevane lõunasöök on okei,” hõikab Corkoran söögitoast. „On siis okei?”
„Löö lukku,” ütleb Roper kataloogi lehte keerates ja samal ajal üle prillide lumesadu vaadates. „Te vaadake vaid. Pilk lõputusse.”
„Ma jumaldan seda alati, kui see juhtub,” sõnab Jonathan tõsiselt.
„Sinu sõber Maitseelamused Miamist küsib, miks mitte teha seda Kronenhalles – seal on toit parem.” See on taas Corkoran.
„Liiga avalik. Sööme siin või võtku ise võileivad kaasa. Sandy, ütle mulle, palju teeb tänapäeval üks korralik Stubbsi hobune?”3
Uksest piilub sisse kena mehepea kuklale tõmmatud juustega. „Suurus?”
„Seitsekümmend korda sada kakskümmend sentimeetrit.”
Ilus näolapp tõmbub kergelt kortsu. „Möödunud juunis oli Sothebys üks müügis. „Protector maastikul”. Signeeritud ja dateeritud, aastast 1779. Kaunitar.”
„Quanta costa?”4
„Istud kindlalt?”
„Jäta, Sands!”
„Miljon kaks. Pluss komissikas.”
„Naela või taala?”
„Taala.”
Vastasuksel kaebleb major Corkoran. „Šeff, Brüsseli poisid tahavad pool sulas. Kuradima vabadus, kui keegi minu arvamust kuulda tahab.”
„Ütle, et sina alla ei kirjuta,” sähvab Roper keskmisest turtsakamal toonil, mida ta ilmselt kasutab Corkoraniga distantsi säilitamiseks. „Pine, kas see seal üleval on hotell?”
Roperi pilk on naelutatud mustavale aknale, mille taga lapsepõlve lumehelbed oma tantsu jätkavad.
„Tegelikult tuletorn, härra Roper. Ma saan nii aru, et mingi abivahend navigeerimisel.”
Herr Meisteri kallis kassikullast kell lööb, kuid hoolimata kogu oma tavakohasest toimekusest ei suuda Jonathan astuda ainsatki sammu väljapääsu suunas. Tema kallihinnalised õhtukingad püsivad kindlalt elutoa paksu vaiba embuses, nagu oleksid tsementi valatud. Tema leebe silmavaade, nii kummaliselt sobimatu rusikavõitleja kulmudega, püsib Roperi seljal. Kuid Jonathan jälgib teda vaid poole meelega. Teine pool ei viibi üldse Tornisviidis, vaid Sophie katuseapartemendis Kuninganna Nofretete hotellis Kairos.
Ka Sophie on tema poole seljaga ja see on just nõnda ilus, nagu ta seda ikka ja alati mäletab, valge õhtukleidi taustal helendav valge. Sophie ei vaata suuril silmil mitte lumesadu, vaid Kairo öötaeva suuri rammusaid tähti ja veerandkuud, mis ripub selili hääletu linna kohal. Uksed, mis viivad tema katuseaeda, on avatud, ta kasvatab seal ainult valgeid lilli – oleandreid, bugenvilleaid, amarülle. Tema kõrvalt voogab tuppa araabia jasmiini lõhn. Ta kõrval laual seisab viinapudel ja see on päris kindlasti pooltühi, mitte pooltäis.
„Sa helistasid,” meenutas Jonathan talle muigvel häälel, etendades alandlikku teenrit. Võib-olla saab sellest meie öö, mõtles ta.
„Jah, helistasin. Ja sina vastasid. Sa oled hea. Ma olen kindel, et sa oled alati hea.”
Jonathan teadis äkki kindlalt, et sellest ei tule nende ööd.
„Ma pean sult midagi küsima,” ütles Sophie. „Kas sa ütled mulle tõtt?”
„Kui võin. Muidugi.”
„Sa tahad öelda, et võib olla asjaolusid, mille puhul sa ei või?”
„Ma tahan öelda, et võib-olla ma ei tea vastust.”
„Oh, tead kindlasti. Kus on need paberid, mis ma sinu hoole alla andsin?”
„Seifis. Ümbrikus. Minu nimi peal.”
„Kas keegi peale minu on neid näinud?”
„Seifi kasutab mitu personali liiget,
George Stubbs (1724–1806) – Inglise maalija, eriti kuulsad on tema maalid hobustest.
Kui palju maksis? (it).