Öine administraator. John Le Carré
Читать онлайн книгу.
kõnesid, eks ole, proua Merthan? Müügipaanika kogu maailmas? Teil on küll vist tunne, nagu oleksite universumi keskpunkt.”
„Vürstinna du Fouril on vaja helistada oma nõole Vladivostokis. Nüüd, mil Venemaal on asjad paremaks läinud, helistab ta igal öösel Vladivostokki ja kõneleb temaga tund aega. Igal öösel kõne katkeb ja teda tuleb uuesti ühendada. Ma arvan, et ta ootab oma printsi.”
„Ja kuidas Torni printsidel läheb?” küsis Jonathan. „Nad paistsid sinna jõudmisest saadik ainult telefonide otsas elavatki.”
Proua Merthan klõpsas paari klahvi ja heitis läbi bifokaalprillide pilgu ekraanile. „Belgrad, Panama, Brüssel, Nairobi, Nassau, Praha, London, Pariis, Tortola, mingi koht Inglismaal, uuesti Praha, veel Nassaud. Kõik otsekõned. Varsti käivadki kõik kõned otse ja mul pole enam tööd.”
„Kunagi saavad meist kõigist robotid,” kinnitas Jonathan talle. Ta naaldus proua Merthani letile ja teeskles võhiku uudishimu.
„Kas see ekraan näitab päriselt neid numbreid, millel nad helistavad?”
„Loomulikult, muidu hakkavad külalised kohe nurisema. See on normaalne.”
„Näidake mulle.”
Proua näitas. Roper tunneb kõikjal nurjatuid inimesi, oli Sophie öelnud.
Söögisaalis kõõlus igatöömees Bobbi alumiiniumredelil ja puhastas mopiga kroonlühtri ripatseid. Jonathan kõndis kergel sammul mööda, et meest tema keskendunud olekus mitte segada. Baaris tegelesid härra Kaspari värisevates kitlites ja kivipesuteksades varaküpsed õetütred potililledega. Vanem tüdruk ajas end Jonathani ees sirgu, sirutas kinnastatud peo ja näitas hunnikut poriseid suitsukonisid.
„Kas mehed oma kodus ka nii teevad?” küsis ta nõudlikult ja ajas rinnad õiglases meelepahas õieli. „Topivad oma sigaretiotsad lillepottidesse?”
„Ma arvan küll, Renate. Mehed teevad esimesel võimalusel täiesti uskumatuid asju.” Küsi Ogilveylt, mõtles ta. Jonathani mõtted olid hajevil ja tüdruku nipsakus tüütas teda irratsionaalselt. „Sinu asemel ma oleksin selle klaveriga ettevaatlik. Härra Meister lööb su maha, kui sa sellele ainsagi kriimu teed.”
Köögis valmistasid öise vahetuse kokad magamistoaeinet põhikorrusel peatuvale saksa noorpaarile: tataripärane steik mehele, suitsulõhe naisele ja pudel Meursault’d mõlemale, et nende kirg ei kustuks. Jonathan jälgis, kuidas öine kelner Austria-Alfred salvrätirosettidele oma peente sõrmedega viimase õrna müksu andis ja romantika mõttes liuatäie kameeliaid lisas. Alfred oli läbikukkunud balletitantsija ja märkis passi elukutseks „kunstnik”.
„Nii et pommitatakse Bagdadi,” lausus ta toimetades rahuldustundega. „See on neile õpetuseks.”
„Kas Tornisviidis täna õhtul söödi?”
Alfred tõmbas kopsud õhku täis ja hakkas ette lugema. Tema naeratus muutus kuidagi lapselikuks. „Kolm suitsulõhet, üks kala-ja-kartulid inglise moodi, neli keskmise küpsusega loomalihafileed, kaks tükikest porgandikooki Schlag’iga, mida nimetatakse Rahm’iks. Porgandikook on Tema Kõrgusele usutunnistus ja lauluraamat. Ta ise ütles mulle. Ja Herr majorilt vastavalt Tema Kõrguse juhtnööridele viiekümnefrangine jootraha. Teie, inglased, viskate alati jootraha, kui olete armunud.”
„Viskame või?” imestas Jonathan. „Pean selle meelde jätma.” Ta läks suurest trepist alla. Roper ei ole armunud, lihtsalt kiimas. Ilmselt üüris ta mõnelt libudeagentuurilt, hinnaga nii ja nii palju öö. Jonathan jõudis Suure sviidi kahe poolega ukse ette. Äsjaabiellunud olid ka äsja endale kingad ostnud, pani ta tähele: tema kallid pannaldega mustad, temake kuldsed rihmikud, mis olid kärsitult jalast heidetud. Eluaegsest kuulekusest ajendatult Jonathan kummardus ja sättis need teineteise kõrvale.
Jõudnud ülemisele korrusele, pani ta kõrva vastu proua Loringi ust ja kuulis hotelli kaabeltelevisioonist Briti sõjandusguru eeslikisa. Ta koputas. Proual oli seljas öösärk ja selle peal oma kadunud abikaasa hommikumantel. Elektripliidil podises kohvivesi. Kuuskümmend aastat Šveitsis ei olnud muutnud tema kõrgsaksa keelt ainsagi sulghääliku võrra.
„Nad on lapsed. Aga sõdivad, järelikult on mehed,” teatas ta oma ema perfektses häälduses ja sirutas Jonathani poole kohvitassi.
Briti televisiooniguru tõstis vastristitu innukusega tinasõdureid oma liivakastis ringi.
„Ja Tornisviit on meil täna öösel täis keda?” küsis proua Loring, kes teadis kõike.
„Ah, mingi inglise mogul oma kaaskonnaga. Roper. Härra Roper ja teda saatvad isikud. Ja üks temast poole noorem daam.”
„Personal ütleb, et ta on silmapaistvalt kaunis.”
„Ma ei vaadanud.”
„Ja alles rikkumata. Loomulik.”
„Noh, eks nad tea paremini.”
Vanadaam heitis talle uuriva pilgu nagu alati, kui Jonathan teeskles hooletust. Mõnikord näis ta meest paremini tundvat kui too ise.
„Te lausa hõõgute täna öösel. Võiksite terve linna ära valgustada. Mis teie sees toimub?”
„Ma arvan, et see tuleb lumest.”
„Nii hea, et venelased on lõpuks meie poolel. Või kuidas?”
„See on suur diplomaatiline saavutus.”
„See on ime,” parandas Frau Loring teda. „Ja nagu enamikku imesid, ei usu seda keegi.”
Ta ulatas Jonathanile kohvitassi ja istutas ta kindlalt tema tavakohasesse tugitooli. Tema televiisor oli hirmsuur, suurem kui sõda. Rõõmsad sõjamehed lehvitasid soomukitelt. Mürsud tabasid täpselt sihtmärke. Tankide susisev põrin. Härra Bush võttis vastu imetleva kuulajaskonna järjekordsed ovatsioonid.
„Teate, mis tunne mul on, kui ma seda sõda vaatan?” küsis proua Loring.
„Veel mitte,” kostis Jonathan delikaatselt. Kuid proua näis olevat unustanud, mida ta öelda kavatses.
Aga võib-olla Jonathan lihtsalt ei kuule seda, sest proua väidete selgus meenutab talle vastupandamatu jõuga Sophiet. Jonathani armastuse õnnelik viljumine on unustatud. Isegi Luxor on unustatud. Ta on tagasi Kairos, kus etendatakse viimane kohutav vaatus.
Ta seisab Sophie katuseapartemendis, seljas – mis kuradima tähtsust sel on, mida ma kandsin? – seljas seesama õhtukuub, sellal kui vormis Egiptuse politseiinspektor ja tema kaks erariides abilist Jonathani surnud kala pilguga silmitsevad. Kõikjal on verd, ja see haiseb nagu roostes raud. Seintel, laes ja diivanil. Seda on valatud tualettlauale nagu veini. Riided, kellad, seinavaibad, prantsuse, araabia ja ingliskeelsed raamatud, kuldraamis peeglid, lõhnaõlid ja jumestusvahendid – kõik need oleks nagu mõni hiiglaslik laps jonnitujus puruks peksnud. Sophie ise on selle segaduse keskel vaid vähetähtis detail. Ta lebab poolkülili, olles ilmselt püüdnud avatud klaasuksest oma valgesse katuseaeda roomata – seda asendit, peaga väljasirutatud käel, nimetati sõjaväe esmaabiõpikus ikka puhkeasendiks –, päevatekk üle alakeha heidetud ja ülakeha katmas pluusi või öösärgi jäänused, mille algset värvust ilmselt kunagi kindlaks ei tehta. Teised politseinikud tegelevad muude toimingutega, kuid mitte ükski eriti innukalt. Üks neist kummardub üle katuseaia müüritise, otsides nähtavasti süüdlast. Teine mängib Sophie seinaseifi uksega, lükates seda kolksuga edasi-tagasi üle purustatud hingede. Miks neil on mustad kabuurid? imestab Jonathan. Kas nemad on ka öises vahetuses?
Köögist kostab araabia keeles telefoniga rääkiva mehe häält. Veel kaks politseinikku valvavad mademele viivat eesust, kus kamp esimese klassi kruiisireisijaid, siidist hommikumantlid seljas ja näod kreemised, nördinult oma kaitsjaid põrnitseb. Univormis noormees kirjutab märkmikku nende tunnistusi. Prantslane teatab parajasti, et ta helistab oma advokaadile.
„Meie külalised alumisel korrusel kaebavad rahurikkumise üle,” ütleb Jonathan inspektorile. Ta taipab, et on teinud taktikalise vea. Vägivaldse surma läheduses pole loomulik ega viisakas hakata seletama oma kohaloleku põhjust.
„Teie