.
Читать онлайн книгу.
meister, iga tühisem isand ihkab ühte. Kui sul ei ole meistrit, ei pöörata sulle suurt tähelepanu. Hallid rotid loevad ja kirjutavad meie kirju, isegi sellistele isandatele, kes ise lugeda ei oska ja kes võib kindlalt öelda, et nad sõnu enda kasu nimel ei moonuta? Mis kasu neist on, küsin ma.”
„Nad ravitsevad,” kostis Theon. Seda näidi temalt oodatavat.
„Jah, nad ravivad meid. Ma ei öelnud, et nad pole osavad. Nad kannavad meie eest hoolt, kui oleme haiged või haavatud või vanema või lapse haiguse tõttu murest murtud. Kui oleme nõrgad ja kõige haavatavamad, on nemad kohal. Vahel ravivad nad meid terveks ja me oleme neile õigusega tänulikud. Kui see neil ei õnnestu, lohutavad nad meid meie leinas ja me oleme ka selle eest tänulikud. Tänulikkusest anname neile koha meie katuse all ja pühendame nad meie häbisse ja saladustesse ja arutame nendega kõike. Varsti ongi valitsejast saanud valitsetav.
Nii juhtus ka isand Rickard Starkiga. Tema halli roti nimi oli meister Walys. Kas pole nutikas, kuidas meistrid kasutavad vaid ühte nime, isegi nood, kellel Tsitadelli saabudes oli kaks? Niiviisi ei saa me teada, kes nad tegelikult on ja kust nad pärinevad… aga kui oled piisavalt visa, saad tõele jälile. Enne, kui ta endale keti sepistas, tunti meister Walyst Walys Flowersina. Flowers, Hill, Rivers, Snow… anname selliseid nimesid oma vallaslastele, et teaksime, kellega on tegu, aga võimalusel vabanevad nemad sellest kergekäeliselt. Walys Flowersi ema oli tüdruk Pikktornist… ja kuulu järgi oli ta isa Tsitadelli suurmeister. Hallid rotid polegi nii vooruslikud, kui nad välja püüavad näidata. Muinaslinna meistrid on neist kõige hullemad. Kui ta oli endale keti sepistanud, ei kulutanud tema salajane isa ja tema sõbrad palju aega, et ta Talitundrusse isand Rickardi kõrvu mesimagusaid kihvtisõnu sosistama saata. Kahtlemata oli abielu Tullydega just tema kavatsus…”
Naine katkestas jutu, kui Roose Bolton jalule tõusis, kahvatud silmad tõrvikuvalguses hiilgamas. „Mu sõbrad,” alustas ta ja saalis võttis maad selline vaikus, et Theon võis kuulda tuult aknaplankude küljes nagistamas. „Stannis ja tema rüütlid on tema uue punase jumala plagude lehvides Süvalaane maalinnast lahkunud. Põhja mägede klannid on temaga karvastel ja äbarikel kronudel mesti löönud. Kui ilm peab, võivad nad kahe nädala sees meie kallal olla. Ja Vareseroog Umber marsib mööda kuningateed alla, sellal kui Karstarkid lähenevad idast. Nad kavatsevad siin isand Stannisega liituda ja meilt selle kantsi vallutada.”
Ser Hosteen Frey tõukas end jalule. „Peaksime neile vastu ratsutama. Milleks lubada neil oma väed ühendada?”
Sest Arnolf Karstark ootab isand Boltonilt märguannet, enne kui ta nad reedab, mõtles Theon, kui teised isandad nõuandeid hakkasid karjuma. Isand Bolton tõstis vaikuse nõudmiseks käed. „Koda pole koht sellisteks aruteludeks, mu isandad. Siirdume võõrustuppa, kuni mu poeg abielu sisse pühitseb. Teie ülejäänud jääge siia ja nautige sööki ja jooki.”
Kui Pelgukantsi isand kolme meistri saatel kojast välja lipsas, tõusid ülejäänud isandad ja pealikud, et talle järgneda. Hother Umber, sünge vana mees hüüdnimega Hoorajääger, läks mornilt ja kulmu kortsutades. Isand Manderly oli nii juua täis, et vajas kojast välja aitamiseks nelja tugeva mehe abi. „Nad peaksid laulma Rottkokast,” pomises ta oma rüütlitele toetudes Theonist mööda vaarudes. „Laulja, laula meile Rottkokast.”
Emand Dustin oli üks viimastest, kes end liigutama asus. Kui ta oli lahkunud, näis terve koda korraga rõhuv. Theon avastas end alles püsti ajades, kui palju ta tegelikult joonud oli. Laua äärest minema koperdades tõukas ta teenijatüdruku käest veinikannu. Vein purskus tumepunase joana tema saabastele ja pükstele.
Tema õlast haaras käsi, viis raudse haardega sõrme sügavale tema ihusse tungimas. „Oled nõutud, Tõhk,” ütles Alyn Tusane hambamädase hingeõhu lehaga. Dick Kollane ja Damon Tantsi Mulle olid temaga. „Ramsay ütles, et pead tema mõrsja talle voodisse viima.”
Theoni läbis hirmujudin. Ma mängisin oma osa, mõtles ta. Miks mina? Ta teadis siiski, et keelduda ei maksa.
Isand Ramsay oli juba kojast lahkunud. Tema mõrsja, hüljatud ja näiliselt unustatud, istus kössis ja vaikselt Starkide Koja plagu all, hoides käte vahel hõbedast peekrit. Välimuse järgi oli ta tühjendanud rohkem kui ühe peekri. Ehk oli ta lootnud, et kui ta joob piisavalt palju, jääb tal see katsumus kogemata. Theon teadis paremini. „Emand Arya,” ütles ta. „Tulge. Teil on aeg oma kohust täita.”
Kuus sohiku poissi tuli nendega, kui Theon tüdruku koja tagauksest välja ja üle jäise hoovi Suurkantsi juhatas. Isand Ramsay magamiskambrisse, ühte kambrisse, mida tuli vaid väheke oli puutunud, oli kolm trepimadet. Kuni nad üles astusid, lasi Damon Tantsi Mulle vilet ja Nülgija hooples, et isand Ramsay oli talle erilise soosingu märgiks lubanud tüki neitsiverisest linast.
Magamiskamber oli abielu sissepühitsemiseks korralikult ette valmistatud. Kogu mööbel oli uus, Kääbaskandist koormavankril kohale toodud. Baldahhiinvoodil oli sulgmadrats ja veripunasest sametist kardinad. Kivipõrand oli kaetud hundinahkadega. Koldes lõõmas lõke, laual voodi kõrval põles küünal. Puhvetil oli veinikann, kaks pokaali ja pool kera viirulist valget juustu.
Kambris oli ka mustast tammest nikerdatud ja punasest nahast istmega tool. Kui nad sisenesid, istus isand Ramsay toolil. Tema huulil läikis ila. „Siin mu armas neitsi ongi. Tublid poisid. Võite nüüd lahkuda. Sina mitte, Tõhk. Sina jääd siia.”
Tõhk, Tõhk, see riimub sõnaga põhk. Ta tundis, kuidas tema puuduvad sõrmed krampi tõmbusid: kaks vasakul käel ja üks paremal. Ja tema puusal puhkas puss, magades nahast tupes, aga nii raskena, oi kui raskena. Mu paremalt käelt on puudu vaid väike sõrm, tuletas Theon endale meelde. Ma suudan veel pussi peos hoida. „Mu isand. Kuidas teid teenida saan?”
„Sina selle näitsiku mulle üle andsid. Kes kingituse lahti pakkimiseks veel paremini sobiks? Vaatame siis seda Ned Starki väikest tütart lähemalt.”
Ta ei ole isand Eddardi sugulane, oleks Theon peaaegu öelnud. Ramsay teab seda, ta peab seda teadma. Mis uus julm mäng see veel on? Tüdruk seisis voodiposti kõrval ja värises kui hirveke. „Emand Arya, ehk keeraksite selja, pean teie kleidi lahti sõlmima.”
„Ei.” Isand Ramsay valas endale pokaali veini. „Paelade lahti sõlmimisele kulub liiga palju aega. Lõika see tal seljast.”
Theon tõmbas pussi vöölt. Pean vaid end ümber pöörama ja teda torkama. Puss on mul käes. Nüüd ta juba teadis, mis mänguga on tegu. Järjekordne lõks, ütles ta endale, meenutades Kyrat võtmetega. Ta soovib, et püüaksin teda tappa. Ja kui see mul ei õnnestu, nülib ta naha käelt, milles tera hoidsin. Ta haaras peoga mõrsja kleidist. „Ärge liigutage, mu emand.” Kleit oli vöö kohalt lõtv, seega libistas ta sealt pussi sisse ja lõikas aeglaselt ülespoole, et tüdrukusse mitte sisse lõigata. Teras libises vaiksel sahinal läbi villa ja siidi. Tüdruk värises. Theon pidi tal käest haarama, et teda paigal hoida. Jeyne, Jeyne, see riimub sõnaga piin. Ta tugevdas haaret nii palju, kui tema sandistatud vasak käsi seda võimaldas. „Ärge liigutage.”
Lõpuks langes kleit kahvatusse hunnikusse tüdruku jalge ümber. „Tema alusrõivad samuti,” käskis Ramsay. Tõhk kuuletus.
Kui see oli tehtud, seisis mõrsja alasti, tema pulmariided valge ja halli kaltsuhunnikuna tema ümber. Piiga rinnad olid väiksed ja teravad, tema puusad kitsad ja plikalikud, tema jalad kui oksaraod. Laps. Theon oli unustanud, kui noor ta oli. Sansa-vanune. Arya on veelgi noorem. Hoolimata koldes lõõmavast lõkkest oli magamiskambris jahe. Jeyne’i kahvatut ihu kattis kananahk. Hetkeks tõstis ta käed, et oma rinnad varjata, kuid Theon ütles hääletult ei ja tüdruk märkas seda ning peatus viivitamatult.
„Mis sa temast arvad, Tõhk?” päris isand Ramsay.
„Ta…” Millist vastust ta kuulda soovib? Mida tüdruk talle enne hiide oligi öelnud? Kõik rääkisid, et olen ilus. Nüüd ei olnud ta üldse ilus. Ta nägi tema seljal vaevu märgatavaid jooni, kuhu keegi teda piitsutanud oli. „…ta on ilus, nii… kaunis.”
Ramsay naeratas niiskelt. „Kas sul läheb riist kõvaks, Tõhk? Kas see punnitab vastu püksipaelu?