Sihtmärk. Stella Cameron
Читать онлайн книгу.
aega rahuneda. Autod ja inimesed möödusid pärastlõunases põuavines. Ta lükkas päikeseprillid ninal kõrgemale.
Pointe Judah’ Uudistes kaks nädalat tagasi ilmunud pealkirjad ja juhtkiri olid vapustanud Nicki, vapustanud Aureliet ja Sarah’t ning paisanud nad tagasi aega, mille meenutamist nad olid õppinud vältima – see oli päev, kui Mary Chance nad Georgiasse saatis. Nick oli endiselt veendunud, et Mary kahtlustas, et kõik nad on surmaohus. Ema oli jäänud, et kindlustada pojale ja tüdrukutele pääsemine. Nickil ei olnud tõendeid, ta ei saa neid kunagi, aga ta teadis seda surmkindlalt. Ema kattis nende puudumist.
Pärast haudade avastamist saatnud halastamatut üleriigilist meediaorgiat oli täna ilmsiks tulnud uus asjaolu. Ta oli sellest alles paar tundi tagasi Internetist lugenud.
Nicki mõtted pöördusid tagasi minevikku, kui ta koos Murieli ja Enaga Savannah’ poole teele asus. Saabumise ajaks olid õed valinud endale uued nimed: Sarah ja Aurelie. Kõik peale nelja inimese pidasid neid nende väljamõeldud elus Nicki õdedeks. Neljas oli Mary vana sõber Delia Board, kes oli Wilkesi ja Boardi kosmeetikafirma põhiaktsionär ja president. Delia oli võtnud kolm teismelist oma perre ja kasvatanud neid otsekui oma lapsi.
Isegi Boardi suguvõsa liikmed, kes kõik olid nüüdseks pensionil, tunnistasid vastuvõetavaks legendi, et Delia oli vaikselt adopteerinud vana sõbra kolm last. Delia oli perekonna pesamuna ja vanast kaardiväest ei vaielnud keegi talle vastu, peaasi, et nad ei peaks äritegevusest aktiivselt osa võtma. Boardi perekond oli ära ostnud Wilkesi osaluse firmas, ent firma nimi oli liiga kuulus, et seda muuta.
Nick poleks tollal võinud arvatagi, kui tänulik ta on kunagi selle üle, et lapsendamine ei tulnud kõne alla, ehkki nad olid võtnud endale Boardi nime. Nad lootsid ikka veel, et ema on elus, ja tänase päevani ei teadnud Nick ega Delia, kas Sarah’l ning Aureliel on kusagil perekond. Tüdrukud olid kindlameelselt hoidunud seda teemat puudutamast.
Aurelie oli pidevalt Nicki mõtetes. Ta oli jõudnud otsusele, et peab midagi ette võtma oma tunnetega Aurelie vastu. Kas või pinda sondeerima. Aga ta ootab, kuni see õudus mööda saab.
Peaaegu kohe pärast nende Savannah’sse saabumist oli Delia nõudnud, et nad sealt ära koliksid. Tema sõnul oli ta seal liiga tuntud avaliku elu tegelane.
Algul olid nad läinud Portlandi Oregoni osariigis, kus Delia kosmeetikafirmal olid kontorid. Taas leidis Delia, et ta on avalikkuse liigse tähelepanu all, ja nad liikusid edasi, sedapuhku Pointe Judah’sse. Delia jätkas firma juhtimist sealt ja ehitas linnaserva väikese uurimis- ja arendustöö labori.
Teine kolimine oli õnnestunud. Olles rahuldanud esmase uudishimu, oli kogukond nad omaks võtnud ja enamasti eiras inimesi, kes elasid tagasitõmbunult Bayou Nezpique’ni ulatuvas lopsaka maavalduse kodusõjaeelses Plante Lafource’i nimelises häärberis.
„Nick Board, kui kaua sa kavatsed seal seista ja vahtida?” tõstis peaaegu meeter kaheksakümnene Sarah söökla uksele tulles häält. „Ma hakkan arvama, et sinu meelest olen ma kõige tähtsusetum inimene sinu tutvusringkonnas. Sa kutsusid meid Aureliega Ona juurde juba pool tundi tagasi ja nüüd vahid sa siin ringi ega mõtle üldse minu tunnetele.”
„Ma ei näinud, kui sa tulid,” vastas Nick. „Sinu tunded on mu orjastanud, Sarah, mu arm. Ma ootasin, millal Aurelie kohale jõuab. Mul on hea meel, et ta otsustas koju tulla ja siia jääda, kuni me selgust saame, kui suure probleemiga meil on tegemist.” Aurelie oli kindlustusadvokaat New Orleansis.
„Nick! Sa ajad mulle hirmu nahka.”
Kui Nick pead pööras, torkas Sarah oma näo talle nii lähedale, et ta silmad muundusid kulmude all ähmaseks siniseks laiguks. Nick tõmbus eemale, et teda selgesti näha. Naise lühikesed blondeeritud juuksed olid turri aetud ja nägu, mis koosnes ülespoole pürgivatest teravatest joontest, oli dramaatiliselt meigitud. Paeluv nägu ja pikakasvulisele tantsijale omane keha tõmbas endale tähelepanu.
Nad mõlemad olid keemikud ja töötasid Pointe Judah’st ida poole jäävas Wilkesi ja Boardi laboratooriumis. Nicki ametikohustused olid laienenud labori otsese juhtimiseni ja kui Delia seda vajas, siis oli Nick talle paremaks käeks.
Sarah pani käsivarred rinnal risti ja sikutas oma juukseid – kindel märk sellest, et ta vihapurse kogub jõudu.
Nick taganes sammukese. „Hea küll, hea küll, rahune maha. Arvatavasti pole meil midagi, mille pärast muret tunda.” Mõnikord satub isegi mees, kes hindab rahu üle kõige, eesliinile.
„Ma olen su peale maruvihane.” Sarah’ rusikas maandus Nicki õlal ja mees võpatas.
„Mis nüüd?” küsis ta. Ta libistas kätega üle näo, kuid see ei aidanud tal rahuneda.
„Sina laperdad edasi-tagasi, mõtetega jumal teab kelle juures, aga mina muretsen siin ennast haigeks. Sa oled üks mõtlematu ja isekas värdjas.”
„Pole ilus minu sünniasjaolusid meelde tuletada,” sõnas Nick, kuid ta naljatuju oli kadumas.
„Sa ütlesid, et me kohtuksime siin, sest me peame rääkima. Ma ei taha oodates kõige hullemat ette kujutada. Räägi, mis on uut.”
„Ma ei hakka seda mitu korda üle rääkima,” vastas Nick. „Kohe, kui Aurelie kohale jõuab, läheme kusagile, kus saame omaette olla, ja otsustame, mida edasi teha.”
„Sulle kohe meeldib kõike kontrolli all hoida.”
„Sa ei saa ikka veel aru, mis?” sõnas Nick. „Mina tahan selle intriigi, milles me elame, selja taha jätta samuti nagu sinagi. Võib-olla veel enamgi.”
Must Hummer, see kõige suuremat sorti, mille valmistamine oli lõpetatud, lõikas pealetungiva liikluse eest üle Main Streeti ja müristas parklasse. „Kuradi kurat,” sõnas Nick.
„Ära sa märgi,” tähendas Sarah, ilmselgelt tähelepanu kõrvale juhtida tahtes. „Ohtlik sõidustiil.”
Juhipoolne uks avanes aeglaselt ja Aurelie Board libistas jalad maapinnalt kerkivasse kuumahägusse. „Kuradi kurat,” sõnas Nick.
Sarah müksas teda küünarnukiga. „Seda sa ütlesid juba. Miks sa nii hilja tuled?” hüüdis ta õele.
„Ära kurjusta,” lausus Nick. „Aurelie on tavaliselt täpne. Küllap tal tuli midagi ette.”
„Mõnikord ma arvan, et sa lased ennast haneks püüda tänu sellele, et ta on nii pisike ja näib abituna. Sa püüad teda alati välja vabandada.” Sarah surus huuled kokku.
Aureliel oli samasugune terav ninaots nagu Sarah’l ja sellega sarnasus lõppeski. „Siin te mul oletegi,” ütles ta valjult. „Ärge hakake mu kallal närima.”
Viisteist sentimeetrit õest lühem, juuksed sama tumedad kui oleksid olnud Sarah’l, kui ta neid ei blondeerinuks.
Aurelie kummardus uuesti autosse ja hüüdis: „Hoover1, tule välja.” Umbes viiekümnekilone must Flaami karjakoer, valge laik rinnaesisel, koperdas välja nagu väike karu. Oma perenaisest oli ta kindla peale raskem.
Nick üritas nägu mitte krimpsutada, nähes Aurelie õlgkübarat, mille äär oli ümberringi üles keeratud. Talle meeldis naist vaadata ja ta pidi olema hoolikas, et ei teeks seda liiga avalikult. Naisel oli suur, pehmejooneline suu, millest jäi mulje, nagu poleks naeratus kunagi kaugel. Tema kulmud olid nagu Sarah’lgi kaarjad ja väga tumedad. Ta säras. Ta sulatas inimesi pelgalt oma olemusega. Ja kuigi ta võis olla lühike, ei olnud ta just väikeste killast.
Nick võttis end kokku. „Hakkame pihta, eks?”
„Ma olin Poke Aroundis,” teatas Aurelie. „Tulin nii kiiresti, kui sain.” Mööduv veoauto lasi signaali ja ta toppis sõrmed kõrva.
Poke Around oli kingipood, mis asus algupärases Oakdale’i häärberis, kus praegu oli Oakdale’i Häärberikeskus. Mõned aknad Nicki korteris, mis asus ümberkaudsete hoonetega kokku sulama ehitatud elamukompleksis, avanesid poe poole.
„Me ootame, Nick,” tähendas Sarah mööduva veoauto mürinast üle rääkides.
„Kas
Sõnamäng: Hoover tähistab samanimelise firma tolmuimejat. Siin ja edaspidi tõlkija märkused.