Sihtmärk. Stella Cameron
Читать онлайн книгу.
Aurelie vastu. „Ta võis kohe algusest peale teada, aga ta jättis meid rahule seni, kuni me ei ähvardanud teda, sest ta oli väljaspool ohtu ega tahtnud endale tähelepanu tõmmata.”
„Et Nick juba kohale jõuaks,” lausus Sarah. Ta võttis end kokku. Kui tema ja Nick kunagi ühte jäävad, oleks Aureliel sellega väga raske kohaneda. Sarah’l tuleb õele sellest muudatusest rääkida, kui see nii juhtub – kui üldse juhtub.
Peab juhtuma, mõtles Sarah. Ta ei suuda palju kauem taluda olukorda, et ihaleb meest, kes on kättesaamatu.
Hoover tõi kuuldavale ainsa kõmiseva haugatuse, mis meenutas madalat udusireeni, ja potsatas Sarah uhkuseallikale: antiiksele Hiina siidvaibale, mis hakkas sädelema, kui valgus langes lehtede kahvatutele piirjoontele.
„Ta ilastab,” tähendas Sarah. Ta armastas loomi, aga kõigel on siiski piirid.
Aurelie saatis talle pahase pilgu. „Tal oli halb päev. Ta sõi poeukse tagant potitäie krüsanteeme ära. Me tegime tagasi tulles küll peatuse, aga tal ei õnnestunud enne oksele hakkamist Hummerist õieti väljagi saada.”
„Pahasti küll,” ütles Sarah. Ta ei hakka naerma. Päev veeres lõpu poole kahvatulillas ehavalguses. Kui ta poleks pidanud hommikust saati kuumusega võitlema, võiks õhtukuma leebe draama teda ära petta ja mõtlema panna, et väljas on meeldivalt soe. „Delial oli asja New Orleansi. Ta peaks iga hetk tagasi jõudma. Ta saatis meile mõlemale sõnumi, et me läheksime tema juurde.”
„Me ei lähe enne, kui Nick siia jõuab,” vastas Aurelie. „Ma ei taha, et Delia hakkaks muretsema. See pole tema suhtes õiglane pärast kõike, mida ta teinud on.”
Sarah toetus sõrmeotstega aknalauale ja kummardus veelgi lähemale, et avada ribakardinad. „Nad mõlemad peaksid kohe kohale jõudma.”
„Ma olen Nicki pärast mures,” lausus Aurelie.
Sarah oli samuti. Ta tõmbas silmad kissi. Kõhus keeras – jälle. „Ta võtab vastu otsuseid, toetudes meie tunnetele – ma olen selles kindel. Ma tunnen teda liiga hästi. Kui ta ei tunneks end meie eest vastutavana, läheks ta Californiasse. Tema ema… Mary on seal ja ta tahaks tema eest hoolt kanda.”
„Teda matta,” täiendas Aurelie. „Loomulikult tahaks ta seda.”
Sarah vaatas üle õla Aurelie poole. „Ma armastan sind, sest sa hoolid meist kõigist nii palju. Sa mõistad meid. Ja sa mõtled enda peale viimasena.”
„Sa mõtled minust liiga hästi. Täpsem oleks öelda, et esmajärjekorras mõtlen ma meie kõigi peale. Sina oled usaldusväärne, Nick samuti. Suuremat õnne polegi kui teadmine, et võime igal ajal tema poole pöörduda, kui seda ainult vajame.”
Selletaolised märkused näitasid, kui erinevad olid nende tunded Nicki vastu. Aureliele jääb mees suureks vennaks. Aga mitte Sarah’le. „Sul on õigus.” Esimese sammu astumine oli nii hädaohtlik, et Sarah oli seda juba kaua aega edasi lükanud. Aastaid. Ta pilgutas silmi, viivuks rabatuna mõttest, kui kaua ta oli Nick Boardi armastanud, ja seda mitte õeliku armastusega. Ta polnud nende vend.
„Kas sa oled kindel, et tunned end hästi?” päris Aurelie toolilt tõustes. „Tunned sa end kuidagimoodi pahasti?”
Kuidagimoodi pahasti. „Kõik on hästi.”
Aurelie kindel puudutus ta käsivarrel lohutas Sarah’t. Ta pani käe õe käele.
Aurelie selitas kurku. „Oleks hea, kui Nick leiaks endale naise, kellest ta tõeliselt hoolib. Ta vajab tasakaalu. Tal pole varem naistega õnne olnud.”
Pane suu kinni. Sarah ei suutnud mõelda Nickist koos mõne teise naisega. „See oli nii kummaline, kui ta käis Bailyga kohtamas. Kui nad alustasid, näis ta Bailyst vägagi huvitatud olevat. Ta ei lausunud sõnagi sellest, mis neil juhtus, aga ta tundis ennast räbalasti. Meie aitasime tal sellest nurjunud suhtest üle saada ja ta teab, et me teeme seda ka teiste puhul.” Ta ei suuda, ei taha enam kauem oodata. Nick ei astu esimest sammu.
„Naised meeldivad talle,” tähendas Aurelie.
„Õeke, mine õige vanni.”
4
„Ma ei tea,” ütles Baily. Ta oli mehele juba sada korda sama vastuse andnud. „Ma ei tea mitte midagi.”
Tugev tuul pühkis üle katuse. Läbilõikav tuul. Kuidas tal võib nii külm olla? Ta lihased tõmbusid kokku.
Hüsteeria ei aitaks.
Mees tegi ringi ümber Baily. „Muidugi tead. Ma hakkan ära väsima, kullake. Ole nüüd hea tüdruk ja anna mulle võimalus.”
Baily ei vastanud. Iga hingetõmme täitis ta kopsud pilgeni ja paiskus välja pinnapealse lõõtsutamisega.
Polnud tähtsust, mida ta mehele ütleb, hoone katus on viimane kindel pind, mida ta oma jalge all tunneb. Vihmapiiskadest tulvil tuuleiil tegi ta näo märjaks ja ta tõmbas keelega üle kuivade huulte. Ta polnud nutnud. Ta silmad jäid kuivaks; need kipitasid.
Baily ei tahtnud, et mees teda nutmas näeb.
„Sa oled temaga õige lähedane. Ta pidi sulle rääkima. Kas lased tal kõik endale hoida?”
„Ma ei tea, millest te räägite.” Aga ta teadis, et mees, kes ei vaevunud seadust rikkudes nägu varjama, ei kavatse jätta tunnistajaid, kui ta lõpetab. Ja mees teadis, et Wilkesi ja Boardi labor on piisavalt üksildases kohas ning ta võis olla kindel, et nende liikumine katuse varjus ei ärata kellegi tähelepanu.
Kui just keegi pole teelt eksinud ja kogemata kombel väravaist sisse labori territooriumile sõitnud. Või kui turvafirma oma iga kahe tunni tagust kontrolli ei tee. Nende tulekuni oli veel terve tund ja pealegi polnud nad kunagi täpsed.
Imed siiski sündisid.
Liftišahti metallkarkassist paistis määrdunud valgust. Baily vaatas mehest mööda üle puudelatvade sissesõidutee poole.
„Mida?” Mees sihtis Bailyt pähe ja vaatas kiiresti sinna. Sama kiiresti pööras ta ka tagasi. Püssi hoidev käsi ei kõikunud hetkeski. „Sa oled päris kena naine. Oleks kahju sellist nägu ära rikkuda. Ära näe vaeva merejalaväge – ehk nõndanimetatud turvamehi oodates. Keegi ei tule täna siia. Igal juhul mitte varsti.”
Baily sisemus tõmbus kokku ja ta haaras alakõhust.
Mees ei kommenteerinud.
Hetkest kui mees liftis pöördus, teadis Baily, et ta plaanib mõrva. Kui mees ta neljandalt korruselt trepist üles katusele tõukas, oli Bailyl tunne, nagu ta oleks jätnud ilmaelu seljataha.
Mees hoidis käed Bailyst eemale. Püstolisuu tõmbles siia-sinna, teatas talle, kuhu minna ja millal peatuda. Mees oli käskinud tal vait olla ja rääkida siis, kui teda kõnetatakse.
Baily ei näinud tumehallide prilliklaaside taga mehe silmi.
Püstolisuu vankus.
Baily astus sammu ettepoole.
Taas üks tõmblus.
Taas üks samm.
„Ma ei ole teile midagi teinud,” karjus Baily ja kuulis, kuidas ta hääl pealuust läbi tungis.
Mees viipas uuesti püstoliga. Baily jooksis talle otsa, sõrmed laiali mehe silmi sihtimas. Ta põrkas mehega kokku ja mees ei vankunud, nagu poleks vankunud ka betoonmüür. Põlv, mis sihtis mehe jalgevahet, ei jõudnud sihile.
„Laske mul minna!”
Mees vajutas jalaga Baily parema jala varbaotstele – ainult niipalju, et sundida teda ettepoole kukkuma. Ja ühe kindla tõukega lükkas ta naise tagasi.
Baily karjatas kuuldes, kuidas ta kederluu raksatas. Baily varbad olid endiselt mehe jala all kinni, ka siis kui ta maha prantsatas, nii et väikesed teravad kivikesed laiali paiskusid. Külgetõmbejõu ja keharaskuse mõjul raksatas ta pea vastu maad.
„Loll mõrd.”
Sõnad kostsid kusagilt kaugelt. Tuli haaras ta jala,