Tema verine sepitsus. Graeme Macrae Burnet
Читать онлайн книгу.
juulis
Culduie ja ümbruskonna elanike tunnistused,
võtnud 1869. aasta 12. ja 13. augustil Wester Rossi piirkonna Dingwalli linna politseiametnik William MacLeod
Culduie elaniku missis Carmina Murchisoni [Carmina Suitsu] tunnistus 12. augustil 1869
Olen tundnud Roderick Macraed alates sellest ajast, kui ta oli väike laps. Pidasin teda üldiselt meeldivaks lapseks ning hiljem kombekaks ja abivalmiks noormeheks. Ma usun, et teda mõjutas tugevasti tema ema, võluva ja seltsiva naise surm. Ehkki ma ei taha tema isast halvasti rääkida, on John Macrae üks ebameeldiv inimene, kes kohtles Roddyt säärase karmusega, mida minu arvates ei ole ära teeninud ükski laps.
Ma vestlesin selle hirmsa juhtumi hommikul Roddyga, kui ta meie majast mööda läks. Ma ei suuda meenutada jutuajamise täpset sisu, aga minu meelest ütles ta mulle, et ta läheb Lachlan Mackenziele kuuluval maal mingit tööd tegema. Tal olid kaasas mõned tööriistad ja ma oletasin, et need ongi selleks tarbeks. Peale selle rääkisime natuke ilmast, kuna oli ilus päikesepaisteline hommik. Roderick tundus täitsa tasakaalukas ega paistnud kuidagi endast väljas. Mõne aja pärast nägin Roddyt külateel tagasi kõndimas. Ta oli pealaest jalatallani verine ja ma hakkasin oma maja eest tema poole jooksma, arvates, et temaga on õnnetus juhtunud. Kui ma lähemale jõudsin, jäi ta seisma ja tööriist kukkus tal käest maha. Küsisin, mis juhtus, ja ta kostis sedamaid, et oli Lachlan Jämeda ära tapnud. Ta näis olevat täie mõistuse juures ega teinud katsetki edasi minna. Hüüdsin oma vanimale tütrele, et ta kutsuks kohale isa, kes töötas meie maja taga küüni all. Üleni verist Roddyt nähes tütar karjatas ja see meelitas teised külaelanikud ustele ning sundis neid, kes askeldasid põllul, oma töölt pilku tõstma. Otsekohe läks lahti suur lärm. Tunnistan, et sel hetkel oli mu esimene mõte kaitsta Roddyt Lachlan Mackenzie sugulaste eest. Sellepärast palusin oma abikaasal, kui ta kohale ilmus, viia Roddy meie majja, ilma et oleksin talle juhtunust rääkinud. Roddy pandi laua taha istuma ja ta kordas rahulikult üle, mida ta oli teinud. Mu abikaasa saatis tütre kutsuma me naabrit Duncan Gregorit valvesse appi ja jooksis ise Lachlan Mackenzie koju, kus ta leidis eest selle traagilise vaatepildi.
Culduie elaniku, kiviraidur mister Kenneth Murchisoni [Kenny Suitsu] tunnistus 12. augustil 1869
Kõnealusel hommikul töötasin oma maja taga küüni all, kui kuulsin küla peal suurt lärmi. Tulin töökojast välja ning nägin oma vanimat tütart, kes oli täitsa murtud ega suutnud mulle hästi selgitada, mis oli juhtunud. Jooksin tare ette kogunenud inimeste juurde. Keset lärmi viisin koos oma naisega Roderick Macrae meile tuppa, arvates, et ta on ennast mingis õnnetuses vigastanud. Toas teatas naine mulle juhtunust ja kui ma küsisin Roderickilt, kas see on tõsi, vastas ta rahulikult, et on küll. Siis jooksin Lachlan Mackenzie koju ja leidsin eest vaatepildi, mis oli liiga jube, et seda kirjeldada. Panin ukse enda järel kinni ja otsisin kehadelt elumärke, mida ei olnud sugugi. Kartes, et kui mõni Lachlan Jämeda sugulane peaks seda kõike nägema, puhkeb suurem vägivald, läksin välja ning kutsusin mister Gregori maja juurde valvesse. Jooksin tagasi oma koju ja viisin Roddy küüni, kuhu ta kinni panin. Ta ei hakanud vastu. Mister Gregor ei suutnud takistada Lachlan Mackenzie sugulastel tarre minemast ja laipu nägemast. Selleks ajaks, kui ma olin Roddy luku taha pannud, olid nemad kogunenud kättemaksujanulisse kampa, mille rahustamine nõudis aega ja keelitamist.
Kui rääkida üldiselt Roderick Macrae iseloomust, siis pole kahtlust, et ta oli üks isemoodi poiss, aga mina ei ole asjatundja ütlema, kas see oli nii juba sünni poolest või on põhjuseks need kannatused, mida tema pere on läbi elanud. Igatahes ei kõnele tema teod just tervest arust.
Camusterrachi vaimuliku, reverend James Galbraithi tunnistus 13. augustil 1869
Kardan, et siin kihelkonnas hiljuti toime pandud nurjatud teod iseloomustavad kõigest pealispinda, mille all kobrutab selle paiga asukate loomupärane metslaslikkus, seesama metslaslikkus, mida kirikul on õnnestunud viimasel ajal mõnevõrra alla suruda. Räägitakse, et selle kandi ajalugu on täis süngeid ja veriseid kuriteoplekke ning et siinses rahvas avaldub eriomane pöörasus ja naudinguiha. Säärastest joontest ei ole võimalik mõne sugupõlve jooksul vabaneda ja ehkki presbüteeriumi õpetustel on hariv mõju, löövad vanad instinktid ikka ja jälle välja.
Sellest hoolimata ei pääse inimene jahmatusest, kui kuuleb säherdustest tegudest, nagu need Culduies toime pandi. Ometigi on kogu selle kihelkonna rahva seas üks inimene, kellele ei olnud sugugi üllatus, et nende toimepanija oli Roderick Macrae. Kuigi viimatinimetatu on lapseeast saati minu kirikus käinud, olen alati tundnud, et mu jutlused jõuavad tema kõrvu samaviisi, nagu seemned langevad kivisele pinnale. Pean tunnistama, et tema kuriteod on mingil määral minu läbikukkumine, aga mõnikord tuleb üks lambuke karja üldise hüve nimel ohverdada. Selle poisi juures oli alati selgelt tajutavat pahelisust, mis mu suureks kahetsuseks jäi minu haardeulatusest väljapoole.
Poisi ema Una Macrae oli kergemeelne ja silmakirjalik naine. Ta käis korrapäraselt kirikus, kuid kardan, et ta ajas Jumala koja segi mingi seltskondliku kogunemise paigaga. Kuulsin tihti teda kirikusse tulles ja ära minnes laulmas ning pärast teenistust ühines ta siinsamas teiste naisterahvastega, et anduda ohjeldamatule jutuajamisele ja naermisele. Olin sunnitud teda mitut puhku noomima.
Samal ajal olen kohustatud ütlema mõne sõna Roderick Macrae isa kaitseks. John Macrae on üks selle kihelkonna kõige pühendunumaid pühakirja järgijaid. Tema piibliteadmised on laialdased ja ta on siiralt alandlik. Ent ma kardan, et isegi kui ta korrutab evangeeliumi sõnu järele, on tema arusaamine neist selle maanurga rahva enamiku kombel nõder. Pärast mister Macrae abikaasa surma käisin perel tihti külas, et pakkuda tuge ja palvetada. Märkasin seal toona palju ebausku kaldumise märke, millesarnastel pole uskliku inimese kodus kohta. Kuna aga keegi meist pole süütu, arvan sellegipoolest, et John Macrae on hea ja harras inimene, kes ei ole ära teeninud seda rasket koormat, mida ta peab säärase ärarikutud järeltulija pärast kandma.
Camusterrachi kooliõpetaja mister William Gilliese tunnistus 13. augustil 1869
Roderick Macrae oli üks kõige andekamaid õpilasi, keda ma olen siia kihelkonda saabumisest peale õpetanud. Tema võime omandada teadmisi loodusainetes, matemaatikas ja keeleõpetuses ületas kaugelt kaaslaste suutlikkust ning kõike seda näis ta saavutavat ilma nähtava pingutuse ja koguni erilise huvita. Mis puutub tema iseloomu, siis saan pakkuda üksnes kõige napimaid tähelepanekuid. Kindlasti ei olnud ta seltsiva loomuga ega aldis lävima kaasõpilastega, kes omakorda suhtusid temasse mõningase kahtlusega. Roderick ise käitus klassikaaslastega põlastavalt, mis teinekord lähenes halvakspanule. Kui peaksin oletama, ütleksin, et sellist hoiakut toitis tema akadeemiline üleolek. Seejuures pidasin teda alati viisakaks ja aupaklikuks õpilaseks, keda ei iseloomusta sõnakuulmatus. Kui ta sai kuusteist aastat vanaks, pöördusin tema akadeemilist võimekust kõrgelt hinnates tema isa poole ettepanekuga lasta Roderickil õpinguid jätkata ja arvasin, et ta võib aja jooksul küündida millenigi, mis sobib tema võimetega paremini kui põllutöö. Mul on kurb meel ütelda, et ta isa, kes on minu meelest üks tõrges ja taipamatu inimene, lükkas mu ettepaneku pikema jututa tagasi.
Sestpeale ei ole ma Rodericki näinud. Kuulsin murettekitavat juttu, et ta oli kohelnud üht tema hoolde jäetud lammast halvasti, aga ma ei saa tunnistada tõeks muud kui seda, et minu arvates oli Roderick leebe poiss, keda ei iseloomusta julmus, mida võib mõnikord selles eas poistes leida. Seetõttu on mul raske uskuda, et ta on võimeline korda saatma neid kuritegusid, mille pärast talle hiljuti süüdistus esitati.
Culduie elaniku, Lachlan Mackenzie [Lachlan Jämeda] nõo Peter Mackenzie tunnistus 12. augustil 1869
Roderick Macrae on kõige nurjatum inimene, kellega ühel inimesel saab olla ebaõnne kohtuda. Juba väikse poisina oli temas mingit kurja vaimu, millesarnast keegi ei oskaks lapsest oodata. Palju aastaid arvati, et ta on tumm ja suudab omal võikal moel suhelda ainult oma imevärki õega, kes oli ilmselt tema pahategude kaaslane. Üldiselt on teda meie kihelkonnas idioodiks peetud, aga ma ise olen arvanud, et ta on kõvasti kuritahtlikum sünnitis, ja tema hiljutised teod kinnitavad seda mõtet. Juba väiksest peale kippus ta loomi ja linde vastikult kiusama ja käis küla peal heast peast lõhkumas. Ta oli otse kuratlikult salakaval. Ükskord, kui ta oli vahest kaksteist