RODERICK MACRAE SELETUSKIRI

      Ma kirjutan seda oma advokaadi mister Andrew Sinclairi korraldusel, kes on alates minu vangipanekust siin Invernessis kohelnud mind säärase inimlikkusega, mida ma ei ole mingil moel ära teeninud. Minu elu on olnud lühike ja täiesti tähtsusetu ning mul ei ole sugugi soovi pääseda vastutusest nende tegude eest, mille ma hiljaaegu korda saatsin. Tähendan need sõnad üles ainuüksi sel ja ei ühelgi teisel põhjusel, et tasuda lahkuse eest, mida mu advokaat on minu vastu üles näidanud.

      Mister Sinclair soovitas mul visandada nii selgelt kui võimalik need olud, mis ümbritsesid Lachlan Mackenzie ja teiste tapmist, ning seda ma oma parimate oskuste järgi teengi, paludes juba ette vabandust oma kasina sõnavara ja konarliku stiili pärast.

      Alustuseks ütlen, et panin need teod toime üksnes eesmärgiga vabastada oma isa kannatustest, mida ta on hiljuti läbi elanud. Nende kannatuste põhjus oli meie naaber Lachlan Mackenzie ja ma kõrvaldasin ta siitilmast selleks, et parandada meie perekonna seisukorda. Ühtlasi kinnitan, et alates siia ilma saabumisest olen olnud oma isale üksainus nuhtlus ja minu lahkumine tema majapidamisest on talle ainult õnnistuseks.

      Minu nimi on Roderick John Macrae. Sündisin 1852. aastal ja olen veetnud kõik oma elupäevad Rossi krahvkonnas Culduies. Mu isa John Macrae on kihelkonnas lugupeetud talupidaja, kes ei ole ära teeninud seda alandust nende häbistavate tegude eest, mille eest lasub vastutus ainuüksi minul. Mu ema Una sündis 1832. aastal Culduiest umbes kaks miili lõuna pool Toscaigis. Ta suri 1868. aastal mu venda Ianit sünnitades, ja just see on sündmus, mis minu arvates tähistab meie hädade algust.

      Culduie on üheksa suitsuga küla Applecrossi kihelkonnas. Sellest umbkaudu pool miili põhja pool Camusterrachis on kirik ja kool, kus ma sain hariduse. Applecrossi külas tegutseva kõrtsi ja turu tõttu võtavad ainult üksikud reisijad ette tee nii kaugele kui Culduiesse. Applecrossi lahe ääres asub mõisahäärber, kus elab ja võõrustab oma külalisi lord Middleton. Culduies ei ole vaatepilte ega meelelahutust, mis meelitaks külalisi siia pikemaks jääma. Meie külast läheb maantee edasi Toscaigi ja ei kuhugi kaugemale ning seetõttu on meil välismaailmaga vähe kokkupuudet.

      Culduie jääb merest umbes kolmesaja jardi kaugusele ja on varjunud Càrn nan Uaigheani mäe rüppe. Küla ja maantee vahel on viljaka mullaga maa-ala, mida inimesed harivad. Kõrgemal mägedes on suvised kaidsimaad ja turbaraba, mis varustab meid küttega. Kõige halvemate ilmastikunähtuste eest kaitseb Culduied omal moel Aird-Dubhi poolsaar, mis sirutub merre ja moodustab nõnda loodusliku sadama. Aird-Dubhi külas napib põllumaad ja sealsed inimesed teenivad elatist peamiselt kalapüügiga. Need kaks kogukonda kasutavad teatud määral teineteise tööjõudu ja vahetavad saadusi, ent peale säärase möödapääsmatu kokkupuute hoiame eraldi. Mu isa sõnul on Aird-Dubhi rahvas räpaste kommetega ja kõlblusetu ning ta teeb nendega tegemist ainult häda korral. Nii nagu omane kõikidele inimestele, kes töötavad kalapüügi vallas, on sealsed mehed andunud ohjeldamatule viskijoomisele, sellal kui nende naispool on kurikuulsalt liiderlik. Olles käinud selle küla lastega koos koolis, võin kinnitada tõsiasja, et ehkki välimuselt ei ole neid meie inimestest kuigi kerge eristada, on nad riuklikud ja ebausaldusväärsed.

      Culduied teega ühendava raja ning külatanuma ristumiskohas asub Kenny Suitsu maja, mis on oma peene kiltkivikatusega küla kõige uhkem. Ülejäänud kaheksa taret on ehitatud kivist ja mätastest ning neil on õlgkatus. Igal majal on üks-kaks klaasakent. Minu perekonna tare on küla põhjapoolseim ja paikneb justnagu nurga all, nõnda et kui teised majad vaatavad lahele, avaneb meie oma küla poole. Lachlan Jämeda kodu asub teeraja teises otsas ja see on Kenny Suitsu maja järel külas suuruselt teine. Peale kahe nimetatu asustavad taresid kaks Mackenzie klanni perekonda; MacBeathi pere; mister ja missis Gillander, kelle lapsed on kõik lahkunud; meie naaber mister Gregor oma perega; ja missis Finlayson, kes on lesk. Lisaks üheksale tarele on veel hulk kõrvalhooneid – paljud neist üsna tahumatult ehitatud –, kus hoitakse karja, tööriistu ja muud säärast. Niisugused on meie küla mõõdud.

      Meie tares on kaks kambrit. Suurema osa hoonest võtab enda alla laut, uksest paremale jääb inimeste eluase. Põrand on pisut mere poole kaldu, takistades nõnda loomasõnniku tuppa vajumist. Laudaosa on eraldatud hirsaiaga, mis on tehtud rannast korjatud ajupuu tükkidest. Eeskambri keskel on leease ja selle taga laud, mille ääres me sööme. Peale laua koosneb meie mööbel kahest toekast pingist, isa leentoolist ja suurest kummutist, mis kuulus mu ema perekonnale, enne kui ta mehele läks. Mina magan ühes nooremate vendadega seina ääres naril. Teine kamber jääb tare tagaossa ja seal magavad isa ning mu vanem õde – Jettal on kappvoodi, mille isa selleks otstarbeks meisterdas. Ma kadestasin õde tema voodi pärast ja olen tihti unes näinud, et magan seal tema kõrval, aga eeskambris on soojem ning mustadel kuudel, kui loomad on katuse all, meeldib mulle kuulda nende tasast häälitsemist. Me peame kaht piimalehma ja kuut lammast, milline arv on meile lubatud küla ühise kaidsimaa jaotuse alusel.

      Pean kohe algul teatavaks tegema, et mu isa ja Lachlan Mackenzie vahel oli mingi vimm juba ammu enne minu sündi. Selle meelekibeduse allika kohta ei saa ma ütelda midagi kindlat, sest isa ei ole sellest iial rääkinud. Ka ei tea ma, kummal pool lasub süü ning kas see vaen tärkas nende eluajal või on see mõne iidse tüli tagajärg. Siinkandis ei ole tavatu, et vimma köetakse veel kaua pärast algse põhjuse unustamistki. Mu isa tunnustuseks tuleb ütelda, et ta ei ole kunagi püüdnud seda verivaenu minu või mõne teise pereliikme alal hoida. Seetõttu usun, et mistahes vingu meie perekondade vahel ka oli olnud, isa soov oli õhk puhtaks saada.

      Väikse poisina kartsin Lachlan Jämedat päris hirmsasti ja hoidusin sattumast ristteest kaugemale küla teisele poole, kuhu on koondunud Mackenzie klanni liikmed. Peale Lachlan Jämeda enda on seal veel ta venna Aenease ja nõo Peteri perekond, ning nood kolm on kuulsad selle poolest, et käivad Applecrossi kõrtsis pummeldamas ja satuvad seal pidevalt jagelustesse. Kõik kolm on suured rammukad tüübid, kellele pakub rahuldust teadmine, et inimesed astuvad nende eest kõrvale ja annavad neile teed. Kord, kui olin viis või kuus aastat vana, lennutasin lohet, mille isa oli mulle kotiriide lappidest teinud. Lohe sööstis viljapõllule ja ma jooksin midagi mõtlemata seda ära tooma. Olin põlvili, püüdes nööri kõrte küljest lahti päästa, kui tundsin, kuidas kellegi suur kämmal haaras mu õlast ja lohistas mu jõhkralt teerajale. Hoidsin lohet üha oma käes, Lachlan Jäme rebis selle ära ja lajatas vastu maad puruks. Siis virutas ta mulle lahtise käega vastu kõrvu ja lõi mind oimetuks. Ma olin nii hirmul, et ei suutnud põit pidada, mis tegi me naabrile palju nalja. Siis kisti mind üles ja veeti läbi kogu küla, samal ajal kui Jäme sõimas mu isa selle kahju pärast, mida ma olin tema vilja rikkudes tekitanud. Lärm tõi mu ema ukselävele ja sel hetkel päästis Jäme mu oma haardest ning ma lidusin nagu hirmunud peni tarre ja pugesin lauta. Õhtul tuli Lachlan Jäme tagasi ja nõudis minu hävitatud vilja eest viis šillingit hüvitist. Peitsin end tagakambrisse ja surusin kõrva vastu ust. Mu ema keeldus, väites, et kui mingit kahju ongi tekitatud, siis tegi ta seda ise, kui vedas mind läbi oma saagi. Seepeale esitas Jäme kaebuse konstaablile, kes selle tagasi lükkas. Mõne päeva pärast avastas isa hommikul, et suur lapp meie vilja on öösel maha sõtkutud. Hävitustöö tegijat ei selgitatud välja, aga keegi ei kahelnud, et see oli Lachlan Jäme oma suguvendadega.

      Kui sain suuremaks, saatis mind küla alumises pooles käies alati halb eelaimus ja see tunne ei jätnud mind kunagi.

      Mu isa sündis Culduies ja veetis poisiea samas majas, kus me praegugi elame. Ma tean tema lapsepõlvest vähe, ainult seda, et koolis käis ta harukorral ja toona valitses säherdune viletsus, mida minu sugupõlv pole kogenud. Ma pole kunagi näinud, et isa paneks paberile muud peale allkirja ning ehkki ta kinnitab, et oskab kirjutada, istub sulg ta sõrmede vahel kohmakalt. Nii või teisiti, tal ongi väga harva vaja kirjutada. Pole asju, mida ta peaks