Nagemine. Heather Graham
Читать онлайн книгу.
Päästetööde laevast, kui ta nägi naist meeleheitliku hooga veepinnale paiskumas. Ta tahtis juba appi tõtata, aga ta oma kolleegid said ta kiiresti kätte. Kui nad pardale tulid, lihtsalt veendumaks, et temaga midagi halba juhtunud pole, kordas ta aina nagu hullumeelne, et oli vees näinud ühe naise surnukeha. Thor oli siis sukeldunud.
Ja leidnud palju papagoikalu ja adru.
Kõik uuringuosalised peatusid puhkekeskuses, ja seal ta nüüd oli koos oma kaaslastega, kusjuures tema ilmest võis näha, et nad ikka veel teda nöökisid. Kogu see lugu näis Thorile veider. Too naine ei paistnud küll olevat selline hellik, kes iga tühja asja pärast endast välja võiks minna. Ausalt öeldes oli tal selline välimus, mis meesterahva hinges kõik seksuaalsed ja lihalikud tunded otsekohe üles äratas. Ta oli väga pikk, umbes meeter kaheksakümmend, pealegi üleni elegantne. Isegi nüüd tundus ta olevat rahulik ja enesekindel. Tal olid pikad ruuged juuksed, erkrohelised silmad, tumedad kauni kaarega kulmud, südamekujuline nii-öelda täiuslikult sümmeetriliste joontega nägu. Ta oli harva näinud kedagi, kes oleks trikoos kaunim välja näinud. Ta oleks võinud olla pagana hea modell või jällegi neetult hea strippar.
Tema pelk kohalolek ükskõik missuguses ruumis tegi ta automaatselt lähedalviibivate punavereliste meeste silmade sihtmärgiks.
Kahju küll, et ta ilmselt hull oli.
“Konhid on kõige hullemad,” ütles Jack Thori mõtetesse lõikudes.
“Mida?” Thor heitis pilgu tollele temast vanemale mehele.
“Ma ütlesin,” jätkas Jack sigarit süüdates, “et konhid on teada-tuntud hullud. Tead küll, merikarbid – noh, konhid1, nagu mina. Key Westi kohalikud.”
“Nojah, mul on hea meel, et sa oma väidet täpsustasid,” ütles Thor.
Jack kehitas õlgu. “Tõsi jah. Sina oled Jacksonville’i poiss. Osariigi põhjapiirkonnast, võib-olla üldse teist tõugu.”
“Normaalset tõugu!” ütles Thor muiates.
Jack pahvis sigarit ja jälgis silmadega leeki. Ta oli vanuselt viie- ja kuuekümne vahel, juuksed endiselt pikad ja raudhallid. Ta kandis ühes kõrvas ristatud kontidega surnupealuud ja kaela ümber ketti hispaania dublooniga. Kehaehituse poolest võis teda pidada poole nooremaks meheks, kes veedab mitmeid tunde spordisaalis. Tema oma sõnade järgi tegeles ta sukeldumisega juba siis, kui kõik ta praegused kaaslased alles põlvpükse kandsid. Ta oli mees, kes teadis, mida teeb.
“Oled sa kunagi kuulnud krahv von Coselist?” küsis Jack.
Thor suunas talle imestunud pilgu.
Jack naeratas. “Ta polnudki päris krahv, vaid mingi saksa immigrant, kes siin haiglas töötas. Ta armus Kuuba neiusse, kelle nimi oli Elena. Ta teadis, et tüdrukul oli tuberkuloos. Ta püüdis teda igasugu imelikel viisidel ravida, aga neiu suri. Perekond mattis ta maha. Mõni aasta hiljem otsustas Cosel, et tüdruk tuleb suurde mausoleumi ümber matta, ehitas selle valmis ja ilmselt mattiski tüdruku keha sinna. Aga mõne aja möödudes hakkasid inimesed selle paiga lähedal imelikke asju märkama. Nagu oleks ta tantsinud mingi suure nukuga. Tuli välja, et vaene mees oli Elena hauast välja kaevanud ja proovis teda mingil veidral viisil ellu äratada. Vennike magas laibaga ühes voodis mitu aastat ja muudkui elustas teda. Viimaks sai perekond sellest teada ja õde tuli teda vaatama. Sellest tõusis suur skandaal, aga see, mis ta teinud oli, ei mahtunud ühegi seadusega kehtestatud kuriteo raamidesse ja ta lasti lahti. See on ju lõppude lõpuks Key West. Vähe sellest, et ta lahti lasti, nüüd saadavad lausa võhivõõrad inimesed talle äraelamiseks raha.”
“Sa oled üks kuradi valevorst, Jack,” ütles Thor.
“Ma vannun sulle, et see on tõestisündinud lugu. Küsi kellelt tahad. Vaata järele. Too lugu oli kõikides selle maa ajalehtedes.” Ta vaikis ja pahvis sigarit. “Uba on selles, et kui nüüd võrdlusmomendist rääkida, siis too noor naine, keda sa vahid, on nii normaalne nagu üldse olla saab. Ja kuradi hea näeb ta välja, mu vanad silmad pole paremat küll näinud.”
Thor raputas pead ja tõstis õlleklaasi. “Ma nägin teda täna seal väljas. Tead, kus tegeldakse sukeldumisega, seal pole küll vaja seltskonda niisuguseid näitsikuid, kes vee all sõna otseses mõttes endast välja lähevad. Kutsu ta kohtama, Jack, aga ära teda minu paati too. See on liiga suur risk.”
“Ma olen selle tüdrukuga juba mitu korda koos sukeldunud, Thor. Ta teab, mida ta teeb. Mis puutub kohtamisse, siis, kurat, ma võiksin ta isa olla. Ja ma tunnen teda terve igaviku, sellest ajast peale, kui ta veel laps oli.”
Thor raputas veel kord pead ja suunas tähelepanu veepinnale. Hilissuvi. Kuumad päevad, jumalikud ööd. Ookeani poolt tuli alati kerget tuuleõhku. Ja loojuv päike oli imeilus. Kell oli kaheksa õhtul ja taevas hakkas ilmet muutma. Praegu oli see veel valge. Varsti läheb see roosaks, purpurpunaseks, kuldseks, kollaseks, siniseks… värvitriibud süvenevad pikkamööda. Ja siis, umbes pool üheksa, läheb äkki pimedaks.
Ta vaatas veepinda… ja seejärel jälle seda naist. Oli raske teda mitte vaadata, mõtles Thor, taibates, mis teda naise poole tõmbab. Ta levitas loomulikku, hõrku sensuaalsust. See paistis välja igast ta liigutusest. Mitte midagi sunnitut, mitte midagi tahtlikku. See oli miski, mille olemasolust ta ilmselt ise ei teadnudki.
“Päike läheb looja,” lausus Jack. “Sa võid prillid ära võtta.”
Thor naeratas jälle. Ei mõtlegi. Talle meeldisid need tintmustad prillid. Keegi ei saanud näha, millal ta silmad kõrvallauas istuvat naist piidlevad.
“Ei saa temalt silmi lahti või?” küsis Jack.
“Võib ju lasta endale natuke silmarõõmu pakkuda? Aga ma ei usu, et ükski mõistlik mees – eriti veel sukelduja – laskevalmis kahurile liiga lähedale läheks.”
“Tahad kuulda lugu mehest, kes pidas oma nukku elusaks, ehkki kõik teised uskusid, et see kannab needust?”
Thor oigas. “Jack, jäta järele.”
“Kuule, see on hea lugu. Kas sa tead, kust on tulnud nimi Key West? Kui hispaanlased esimest korda siin randusid, siis oli see paik üks suur kondihoov. Oli see väljasurnud indiaani suguharu? Või oli siin olnud mingi suur veresaun? Keegi ei tea. Aga kõik kohad olid konte täis, nii nad panid sellele paigale nimeks Cayo Hueso, Kontide saar. Inglased ei viitsinud seda hispaania keelest ära tõlkida, lihtsalt muutsid need sõnad ära, nii et need nende keeles midagi tähendasid. Ma räägin sulle, Thor, Key West on üks ainulaadne paik.”
Thor naeratas. “Jack, kui sa tahad mind veenda, et sel naisel on peas kõik korras, siis ei saavuta sa midagi. Ta kinnitab, et nägi vees laipa. Ja see laip rääkis temaga.”
“Vaata… igas loos, mida sa kuuled, on terake tõtt.”
“Oled sa kuulnud, et siinkandis keegi kadunud oleks? Keegi, kes sobiks mõrva ohvriks? Ma vaatasin uudiseid ja paistab, et kõik on alles.”
“Sa räägid nagu üks tundetu kaabakas, aga ma näen sind läbi,” ütles Jack. “Sind ei huvita miski muu peale sukeldumise, sellepärast vahetad sa naisi nagu nohu ajal pabertaskurätte.”
Thor kergitas kulme. “Ja-ah? Ma pole märganud, et sinagi oleksid endale perekonda loonud.”
“Ma pole kohanud ühtki naist, kes oleks mulle sobinud – minu põlvkonnast. Me lihtsalt ei saanud kokku.”
“Ma ei mängi seal, kus ma töötan,” ütles Thor pehmelt.
Jack puhkes laginal naerma. “Sellepärast, et ainuke naine meie tiimis on abielus, pealegi on ta veel amatsoon.”
“Ja kes siis nüüd siin see kaabakas on?”
“Mina? Lizzie on minu meelest suurepärane, aga tema elu on töö. Kange nagu raudnael, ja ma usun, et ta võidaks mind maadluses. Ja kui ta ka ei võidaks, noh, kes tahaks Zachiga maid jagada?”
Thor kehitas muiates õlgu. Lizzie, Elizabeth Green, oli naine, keda ei saanud kergelt võtta. Ta polnud temast tolligi lühem. Tema mees Zach oli olnud elukutseline
ingl. k.