Nagemine. Heather Graham
Читать онлайн книгу.
musti prille, aga tal olid kenad kõrged põsesarnad ja tugev lõug, mis kindlalt iseloomustas ta isiksust. Asjalik, karm, ilmselt kartmatu. Absoluutselt enese- ja otsusekindel. Naine uskus, et ilma tänase juhtumita poleks ta sellest mehest suurt hoolinud. Ta ei paistnud olevat mees, kes oma töös või mängudes eriti teistega arvestaks.
“Thor, saa tuttavaks: Genevieve Wallace. Thor Thompson.”
Mees sirutas naisele käe. Aga ta ei naeratanud. Tema ei suhtunud tollesse laibaloosse samasuguse lõbususega nagu teised. Ilmselt tundus see talle ohtliku ja ärritavana.
“Thor,” pomises naine, surudes vaid hetkeks ta kätt. “Huvitav nimi.” Ta ei suutnud varjata oma hääles kostvat kerget halvustavat tooni.
Sellepeale kõverdusid mehe huuled põgusaks muigeks. “Vabandust, mu vanavanemad olid norralased. Nad abiellusid Minnesotas. Sealkandis on see nimi üsna tavaline. Genevieve, jah?”
“See on jälle meie suguvõsa lemmiknimi. Püha Genevieve. Minu esivanemad olid arvatavasti vana kooli katoliiklased,” vastas ta.
“Gen. Väga lihtne,” ütles Jack rõõmsalt. “Istu. Ma toon sulle ühe õlle. Aa, sul juba on. Noh, siis… istu.”
“Mm…” naine kõhkles. Ta oleks pidanud kiiremini mingi ettekäände välja mõtlema. Ükskõik mida. Ma juba istun seal oma sõpradega. Vabandust, ma olen väga väsinud, ma lähen oma tuppa. Seal puu otsas on kass, kelle ma pean alla tooma… Midagigi!
Aga ta polnud piisavalt kiire. Jack tõmbas tema jaoks juba laua alt tooli välja. “Imelik, et te pole veel kokku saanud,” ütles Jack.
Genevieve nägi mehe kulme kerkimas. “Jack, maailm on suur.”
“Jah, aga sa oled ju Key omadega enne ka koos töötanud,” ütles Jack.
Thor noogutas. “Aga ma pole just sageli nii kaugele lõunasse sattunud.”
“Noh,” ütles Jack rõõmsalt, “see on meil üks suurepärane projekt.”
“Tõsi. See on huvitav töö,” pomises Thor.
Genevieve kangestus sisimas. Vaatamata tumedatele prillidele oli enam kui ilmne, et mees pidas teda hädavareseks. “Mina teen ka tööd ja võtan seda üpris tõsiselt, härra Thompson,” teatas ta rahulikult.
“Härra Thompson?” küsis Jack. “Gen, me töötame koos. Ta on lihtsalt Thor.”
“Teil on huvitav töömeetod,” ütles Thor, just nagu poleks Jack üldse vahele seganud.
Mehe hääletoonist aimas ta, et see peab teda täielikuks tuulepeaks.
“Ma olen valmis kihla vedama, härra Thompson, et ma tunnen siinseid veealuseid karisid paremini, kui teie iial tundma saate.”
“Tõesti?” küsis mees ettepoole kummardudes. “Mis see peaks olema, mida te enda arvates neist karidest teate, preili Wallace? Et te näete seal salapärasel viisil minevikku? Näete inimesi seal all hõljumas? Kummaline, kui see nii oleks, siis peaksite ka täpselt teadma, kust otsida uppunud laevu. See oleks juba midagi.”
“Kuulge ometi, sõbrad,” nõudis Jack. “Mis pagana härra ja preili?”
Nüüd oli Geni kord Jacki ignoreerida.
“Minu reputatsioon sukeldujana on täiesti laitmatu, härra Thompson.”
“Hei, ma vist lähen ja ütlen su semudele tere,” pomises Jack.
Ta tool kriiksatas, kui ta seda liigutas. Tal oli tõeliselt kiire nende seltskonnast ja lausa nähtavast pingeväljast jalga lasta.
Thor Thompsoni pilk püsis naisel. Siis kummardus ta äkitselt ettepoole, võttis päikeseprillid eest ära ja vaatas talle silma. “Laitmatu?” küsis ta pehmelt. “Võib-olla kuni tänaseni. Me võime sellest ka avameelselt rääkida. Ma ei hooli mitte üks raas teie reputatsioonist. Isegi siis, kui me ei tööta väga sügaval, peab igamees rangelt eeskirjadest kinni pidama. Ma olen näinud liiga palju “kogenud” sukeldujaid surnult pinnale hüppamas. Kui te näete laipu silmi avamas ja teiega suhtlemas, preili Wallace, siis me seisame tõsise probleemi ees. Te peaksite laskma ennast kontrollida, enne kui uuesti sukeldute.”
Genevieve vahtis teda mitu pikka hetke, ta oli nii ehmunud mehe rünnaku halastamatusest ja jõulisusest, et ta isegi ei pilgutanud silmi.
Mehel olid sinised silmad, teravamad kui tükeldatud jää, ja lõug, mis näis olevat tsemendist välja tahutud. Naine tundis, kuidas ta süda peksleb. Too mees ei tundnud teda, ta ei teadnud temast midagi.
Ta vaid mõistis ta hukka.
Ka naine naaldus ettepoole, vaatas mehele silma ja naeratas.
“Ma olen parem sukelduja kui ükskõik kes, kellega te iganes loodate koos töötada. Ja mind tuntakse selle järgi, et ma leian alati selle, mida ma otsin, nii et kui ma teile ei meeldi, siis, vabandage mu jämedust, aga mul pole hetkel muud öelda, kui et tõmba uttu, pasapea!” Ikka veel meeldivalt naeratades tõusis ta püsti ja kõndis minema.
Jay Gonzalez sõitis mööda Roosevelti tänavat alla, arutledes, miks see lugu temas nii suurt hämmingut tekitas.
Mitte midagi. Seal all ei olnud mitte midagi.
Põrgut, ta oli piisavalt kaua vees üles ja alla hõljunud. Veepinna all oli nähtavus lainetest moonutatud.
Kuritegude protsent oli tõesti madal, nagu ta Genile öelnud oli. Enamik neist olid pisivargused. Mõned suuremad röövimised ja muidugi narkootikumid. Aga mõrvu ei tulnud ette kuigi sageli.
See ei saanud tõsi olla. Genevieve arvas, et ta oli laipa näinud. Ja siis oli too laip kadunud. Oli see kellegi vemp? Marshalli sõnul polnud seal läheduses ühtegi teist paati. Aga, pagan, poisse ta tundis, need olid valmis ükskõik mis vaeva nägema, et vempe visata.
Ometi tegi miski teda rahutuks. Talle meeldis Genevieve, tõesti meeldis, oli alati meeldinud. Ta ei tahtnud näha teda nii ärritatuna.
Vaimud olid Key Westis väga populaarsed, nagu mitmel pool mujalgi. Räägiti, et Hemingayd oli linnas ringi kõndimas nähtud. Vahel tundus, et igal Duvali tänava majal oli oma isiklik kummitus, tänu indiaanlaste kontidele, vrakirüüstajatele ja lihtsatele inimlikele nõrkustele. Aga Genevieve ei olnud seda tüüpi inimene, kes lõbu pärast lugusid välja mõtleks.
Mida ta ometi seal nägi?
Mõrv ei olnud Key Westis tavaline nähtus.
Aga seda tuli ette. Oli tulnud.
Pagan, jah, seda tuli ette. Ta teadis kuradi hästi, et seda tuli ette.
Ta krigistas hambaid; ta oli juba jõudmas US1 kiirteele. Ta pani sireeni tööle ja sõitis seisma jäänud autode vahelt läbi. Kuskil seal eespool oli avarii. Ta vaatas autosid, kui ta neist mööda sõitis, ja palvetas mõttes, et ta ei peaks nüüd ise mõnda laipa leidma. Ainult mitte täna.
2
Järgmisel päeval tõusis Thor varem kui enamik teisi sukeldujaid. Päevaplaani järgi said nad hommikul kõik puhkekeskuse baaris kokku, et kiirelt kohvi juua ja midagi natuke süüa. Pisut nende väikesest onnist eemal oli pisike kauplus sukeldujatele, kus nende õhuballoone täideti ja katkiläinud varustust parandati. Ta seisis natuke aega paadisillal, imetledes päikesetõusu. Päev tõotas tulla ilus, vähemasti hommik oli ilus. Nad olid otsustanud paar järgmist nädalat hästi vara välja minna ja kella kolmeks lõpetada, sest pärast seda algasid tavaliselt suvised vihmasajud. Need pärastlõunased tormid olid tihti väga raevukad, ent kestsid vaid pool tundi või tund, siis vaibusid kaunis äkki.
Ta rüüpas kohvi ja vaatas, kuidas teised ükshaaval öökortereist välja ilmusid. Marshall Miro meeskond oli muljetavaldav. Nad olid kõik suurepärases vormis ja tundsid end vee all igas olukorras nagu kodus. Nad tundsid ookeani võimsuse ees õiget aukartust. See oli hea, sest ta ei tahtnud ühtegi sukeldujat kaotada. Isegi Genevieve Wallace oli eile lõpuks piisavalt normaalsena tundunud, kui naine talle vastu nähvas. Fakt on see, et talle meeldis naise otsustav hoiak.
Thor nägi teda majakesest