Detektiiv Luuker Leebesurm 4: Sünged päevad. Derek Landy
Читать онлайн книгу.
üllatava ja mõnevõrra kõhedusttekitava pulmakingina mehele, kellega kavatses abielluda. Seejärel kasutas naine kolpa selleks, et peksta mees veriseks pudruks, kui avastas, et too varastas tema tagant. Mõrvajuurdlust toimetas „lihtsurelik” politsei – Valküüria vihkas seda väljendit – ja kolp läks kirja tõendina. Nüüdseks Mõrvakolba nime kandev pealuu leidis tee mustale turule ja vahetas neli korda omanikku, kuni Umbra nime kandev sorts tajus sellel maagiajäänuseid. Umbra ostis selle ära ja ei möödunud aastatki, kui see sattus kurikuulsa hangeldaja, südametunnistuseta diileri ja igatepidi kahtlase tegelase Thames Chaboni kätte. Kui keegi üldse midagi teadis, siis seda, et kolp oli endiselt Chaboni omand. Läks vaja märkimisväärset pingutust, et temaga üldse ühendust saada ja Valküüria oli sunnitud ka selle teostamiseks kasutama üpris ebakonventsionaalseid meetmeid.
Ebakonventsionaalne meede seisis parajasti inimtühja tänava kõnniteel, käed taskus. Tema nimi oli Caelan. Ta oli vahest üheksateist või kakskümmend, kui ta suri. Pikka kasvu, mustad juuksed ja nahal kitsaste lõigetena mõjuvad põsesarnad. Ta kiikas Valküüria poole, kui too lähenes ja pööras siis ruttu pilgu mujale. Lähenes öö. Ta oli ilmselt näljaseks muutumas. Vampiiridel oli see kalduvus.
„Korraldasid ära?” küsis Valküüria.
„Chabon kohtub sinuga kell kümme,” pomises ta, „homme hommikul. Bailey kõrts, Graftoni tänaval.”
„OK.”
„Ole kindlasti õigel ajal kohal – tema juba ei oota.”
„Ja oled veendunud, et kolp on Leebesurma oma?”
„Seda Chabon kinnitas. Ta ei teadnud ainult, miks see sinu jaoks nii hinnaline on.”
Valküüria noogutas, kuid ei vastanud. Ta ei rääkinud Caelanile kitsendusankrust ehk esemest, mis kuulub ühte reaalsusse, ent paikneb teises. Ta ei rääkinud sellest, kuidas väravad nende reaalsuste vahel selle tõttu aktiivseks jäid või et Leebesurma lähedal värava avamiseks oli tal vaja vaid ta algset pealuud ja vabatahtlikku Teleportijat. Teleportija tal oli. Nüüd vajas ta kolpa.
Caelan vaatas loojuva päikese poole. „Peaksin minema. On hilja.”
„Miks sa seda teed?” küsis Valküüria äkitselt. „Ma pole harjunud sellega, et keegi mind põhjuseta aitab.”
Caelan ei pööranud talle pilku. „Mõni aeg tagasi vangistasid sa mehe nimega Dusk. Mulle see mees ei meeldi.”
„Minagi pole tema suhtes kuigi vaimustunud.”
„Kuulsin, et armistasid ta.”
„Talle kulus see ära.”
„Seda küll.”
Caelan vaikis ja kõndis siis minema. Tema liigutused meenutasid Valküüriale mõne džunglikiisu hirmsat, kiskjalikku graatsiat.
Kui ta pimedusse kadus, ilmus tänava vastasküljelt asuvast kõrvaltänavast Tanita Tasane, üleni blondide juustega ja pruunis nahas, mõõk pika mantli varju peidetud.
Tanita viis ta koju. Valküüria seisatas magamistoa akna all, tõmbas käed küljelt üles, haaras krõbedast õhust ja vinnas end seeläbi aknalauale. Ta koputas klaasile ja süttis väike lamp. Aken avanes ja tema oma nägu piilus talle vastu – tumedasilmne ja – juukseline.
„Arvasin, et sa ei tule täna koju,” ütles peegelpilt talle.
Valküüria ronis vastuseta sisse. Peegelpilt jälgis, kuidas ta akna sulges ja mantli seljast võttis. Sees oli sama külm kui väljas ja Valküüria judistas end. Peegelpilt tegi sama, matkides enam-vähem inimlikku reaktsiooni seisundile, mida see polnud iial kogenud.
„Õhtuks oli lasanje,” ütles see. „Issi üritas pühapäevasele meistrivõistlusele pileteid saada, aga seni pole õnneks läinud.”
Valküüria oli väsinud, seepärast viipas ta lihtsalt riidekapi ukse siseküljel oleva täispika peegli poole. Peegelpilt, kellel polnud tundeid, mida riivata, astus peeglisse, keeras ümber ja ootas. Valküüria puudutas klaasi ja peegelduse mälestused tulvasid temasse ning sättisid end ta mälestuste kõrval sisse. Ta sulges kapiukse ja taipas, et pole kaheksa päeva kodus käinud. Järsku tundis ta igatsust ise vanemaid näha, mitte pelgalt emotsioonitu asendaja silme läbi kogetud mälestuste kaudu. Ent vanemad magasid teises toas ja Valküüria teadis, et peab hommikuni ootama.
Ta võttis sõrmest musta sõrmuse ja asetas selle lauakesele voodi kõrval. Traagelile, Tanitale ja Selanale sõrmus ei meeldinud – see oli ju siiski Surnumanaja tööriist. Ent arvestades seda, millega Valküüria pidi viimase üheteistkümne kuu jooksul silmitsi seisma, vajas ta veidi lisajõudu ning tema loomulik anne surnumanamise osas andis talle vajaliku toore jõu.
Ta riietus lahti ja lasi varrukateta särgil ning pükstel põrandal lebavatele saabastele libiseda. Traagel Koletu ei teinud iial riideid, mis kortsusid ja ta oli selle eest sõnatult tänulik. Valküüria tiris jalga lühikesed püksid ja uue Dublini meeskonna särgi, mille issi oli eelmisteks jõuludeks kinkinud, ning ronis voodisse. Ta sirutas end välja, kustutas lambi ja tõmbas käe siis ruttu teki alla tagasi.
Homme, mõtles ta. Homme leiavad nad kolba ja homme kasutavad nad seda värava avamiseks. Kus iganes Leebesurm viibis, värav avaneks seal lähistel. Valküüria mõtles selle peale ja arutles endamisi, mida ta teda nähes teeks. Ta kujutas ette, et kihutab Leebesurma juurde ja embab teda, tunnetab talle kaalu andvate riiete all seda raamistikku. Valküüria mõtiskles ka selle üle, mida Leebesurm esimese asjana ütleks. Midagi kuiva, seda ta teadis. Midagi vaoshoitud ja naljakat. Ilmselt kiitleks.
Kui Valküüria heitis pilgu kellale voodi kõrval, taipas ta, et oli juba üle tunni voodis lebanud. Ta ohkas, keeras padjal ette jahedama poole ja keeras külili, pagendades need mõtted oma peast. Viimaks koges ta une tervitavat embust.
See oli aga rahutu uni, heitlik. Ja öösel ärgates avastas Valküüria, et keegi seisab voodi kõrval. Süda võpatas, kuigi ta käis isegi šokihetkel läbi võimalused – emme, issi, Tanita. Siis aga kummardus mees alla ja mähkis oma jäised käed ümber ta kaela.
Valküüria väänles ja üritas jalaga lüüa, ent tekk hoidis jalgu lõksus. Ta võitles kägistushaardega, kuid ründaja oli kaugelt liiga tugev. Ta sõrmed kaevusid Valküüria kõrri ja veri vemmeldas tüdruku meelekohtades. Ta hakkas minestama.
Tekk libises eest ja Valküüria põrutas jalaga vastu mehe reit. Mees astus tagasi, aga haare ei lõdvenenud. Valküüria asetas mõlemad jalad mehe kõhule ja üritas teda minema tõugata. Tume kogu jäi aga oma kohale ning kõrgus ta ees. Valküüria pidi surema. Ta võttis mehe haardelt ühe käe ja tõukas õhku, ent see oli väiksemagi mõju avaldamiseks liiga nõrk. Ta küünitas Surnumanaja sõrmuse poole, torkas selle meeleheites sõrme ja tundis kohe sisimas jäist ning pööritavat pimedust. Ta surus käe rusikasse ja heitis seda mehe poole. Varjudest koosnev rusikas lajatas talle rindu ning järsku olid kägistavad sõrmed kadunud ja mees koperdas tagasi. Valküüria kargas voodilt püsti, laksas peopesadega õhku ja mees paiskus jalgelt, selg ees. Ta põrutas vastu seina ja kukkus läbi Valküüria laua maha. Valküüria nipsutas sõrmi ja kutsus peopesas esile tuba valgustava tuleleegi.
Hetkeks ei tundnud ta teda ära. Riided olid nii valed – kihtide kaupa rebitud ja räpaseid kaltse, poriga kaetud saapad ning sõrmedeta kindad. Juuksed pikad ja taltsutamata ning nägu määrdunud. Habe aga reetis ta. See väike terav habe, mida Remus Rist alati oma hädise lõua varjamiseks kandis.
Valküüria kuulis, kuidas isa ta nime hüüdis ning tüdruk kustutas seepeale kärmelt leegi. Vanemad olid kohe sisse tormamas. Ta sähvas varjuribaga oma voodi ümber ja lohistas selle uksele ette.
„Stephanie!” kriiskas ema teisel pool ja uksenupp keerles kasutult.
Valküüria pöördus Risti poole just siis, kui too temast kinni rabas ja ta vastu seina lennutas. Valküüria põrkas tagasi ja kargas mehe poole, ajades Risti põlvega endast eemale. Tüdruk hüppas uuesti, sirutas mõlemad jalad välja ja virutas nendega mehele rindu. Rist rullus tagasi, komistas üle mahavisatud riiete ja kukkus. Ta pea raksatas öölauakese vastu.
Nüüd