Detektiiv Luuker Leebesurm 4: Sünged päevad. Derek Landy
Читать онлайн книгу.
astus nende juurde ja Valküüria kergitas pisut kaant. Kohver oli vooderdatud ja pehmendatud ning kolp istus mugavalt seal sees. Hiiglaslik naeratus levis järsku üle Valküüria näo.
See oli neil käes. See oli neil käes ja paari tunni pärast võisid nad väravast läbi minna ning Leebesurma tagasi tuua. Kogu Valküüria kõva töö oli end ära tasumas ja päeva lõpuks saab ta oma eluga jätkata. Ta sulges kohvri.
„Pean vaid kindel olema,” ütles ta ja kiirustas uksele. Tüdruk astus välja ja nägi Chabonit, kes parajasti ümber nurga Graftoni tänavale keeras.
„Hei!” möirgas ta, näol maruvihane ilme.
Chabon pöördus ümber. Kui see pealuu oli Mõrvakolp, poleks tal vaja paanitseda. Kui ei… Chabon paanitses ja kukkus punuma.
„See on võltsing!” hüüdis Valküüria teistele ja sööstis Chabonile järele, Tanita ja Fletcher sabas.
Valküüria tormas rahvamassi ja üritas rüseledes Chabonit silmis hoida. Ta kargas üle tänavakaubitseja mündisahtli ja põikles hõbedaseks värvitud esinejast mööda. Chabon keeras paremale ühele pikale ja valgusküllasele alleele, spordikott metsikult laperdamas.
Kui tänav oleks tühi olnud, saanuks Valküüria talle pahkluude ümber varjukombitsa mähkida ning ta ninuli tirida. Ees uitas aga poeakende lähistel kümmekond inimest ja otse ees kerjas üks naine münte. Valküüria nägi silmanurgast, kuidas Tanita ühte alkoovi lipsas ja mööda majaseina üles jooksis. Valküüria jälitas Chaboni järgmise tänavani, kus too üles kiikas ja märkas, et Tanita jookseb katuseid pidi tema teed ära lõikama. Chabon tõukas ühe vanamehe pikali ja jooksis Powerscourti keskusesse. Valküüria läks selle kõrvaltänavale ja liikus paralleelselt. Ta nägi läbi akende, kuidas Chabon rüseles läbi restoranis lõunatajate massi, mis tema tempot aeglustas.
Valküüria jõudis South Williami tänavale just siis, kui Chabon Powerscourti keskusest välja vaarus. Ta silmas Valküüriat, vandus ja jätkas jooksmist läbi Castle Marketi kvartali otse vanasse viktoriaanlikusse hoonesse – nüüd asus seal George’s Streeti kaubatänav. Valküüria teadis, et mees oli nüüd peos. Tal polnud mingit lootust pääseda.
Letid olid seatud üles kaubatänava keskele, suunates ostlejate voogu kummalegi poolele. Seal seisid riide- ja ehteletid ning üks punase kardina taga olev ennustaja. Chabon valis vasaku raja, tõugates inimesi jalust. Ta koperdas ühe vanade raamatukestega kasti otsa ja Valküüria lisas kiirust ning hüppas, lajatades talle põlvedega selga. Mees lendas pikali ja Valküüria eiras ümbritsevate inimeste ehmunud pilke. Chabon sirutas kukkunud koti järele, kuid tüdruk astus talle käe peale. Chabon kriiskas ja lõi Valküürial jalad alt. Tüdruk maandus just siis, kui mees tõusis, kott terveks jäänud käes. Ent Valküüria haaras ühest rihmast ega lasknud lahti ning Chabonile meenus liiga hilja, et plika polnud üksi.
Tanita saabus lennates üle Valküüria ja tema konts puutus kokku Chaboni rinnakuga. Käis kuuldav krõks. Mees varises ja rullus mõned korrad enne, kui kerra tõmbus. Valküüria ajas end jalgele, samal ajal jõudis kohale ka Fletcher. Viimane ähkis ja puhkis nagu inimene, kellel pole ammu olnud vaja joosta.
„Näed, palun,” ütles Valküüria ja surus spordikoti Fletcherile sülle. Too naeratas rahvale. „See vastik mees napsas vaese poisi koti.”
Fletcher jõllitas teda sel ajal kohmetult, kui rahvas plaksutas. Tanita korjas Chaboni üles ning eskortis ta minema. Valküüria ja Fletcher järgnesid neile.
„See polnud vajalik,” sisises Fletcher.
„Kui sa oleksid kiirem olnud,” lausus Valküüria vaikselt, „oleksid võinud olla kangelane – aga sa polnud. Seega sai sinust süütu ohver. Lepi sellega.”
Tanita vedas Chaboni mööduvatest jalakäijatest piisavalt kaugele, et nad saaks tunnistajateta vestelda. Ta surus mehe vastu seina. Chabon hoidis käsi rinnal ja piinles ilmselgelt suurte valude käes.
„Kus on tõeline Mõrvakolp?” küsis Valküüria häält vaiksena hoides.
„Andsin teile,” üritas Chabon. Valküüria surus ta käele ja mees sisistas. „Okei! Aitab! Mul oli see, ausõna, mul oli. Kui ma teiega telefonis rääkisin, siis mul veel oli see.”
„Mis sa sellega siis tegid?”
Chabon näis üsna kaame. Tema vigastus ajas ta higistama. „Seal on… Vaadake, selles valdkonnas, kus ma tegutsen, kehtib üks reegel. Kui sa leiad midagi, mille eest üks isik nõustub maksma, on tõenäoline, et keegi teine maksaks rohkem.”
„Sa tegid reklaami?”
„Ma ei teadnud, kas keegi tunneks nii palju huvi. Nii et, jah, ma mainisin seda siin-seal ning keegi tuli minu juurde parema pakkumisega.”
„Kes?”
„Mina ei tea.”
Valküüria tõmbas käe rusikasse ja surus sellega Chaboni kätele. Tanita hoidis teda vaevu püsti.
„Naine,” ahmis Chabon õhku. „Kohtusin temaga tund aega tagasi. Maksis mulle kolmekordselt. Ma ei arvanud, et saate iial teada. See oli Mõrvakolp. Miks see nii tähtis on?”
„Milline see naine välja nägi?” uuris Tanita.
„Tumedad juuksed. Päris ilus. Üleni ametlik.”
„Nimi,” ütles Valküüria. „Number, aadress, mis iganes.”
„Helistas mulle ise. Number oli salastatud. Kohtusime lennujaama saabumissalongis. Tal oli raha, niisiis andsin pealuu talle. Ostsin teile teise.”
„Anna meile parem midagi, mille abil ta üles leiaksime,” ütles Fletcher, „või ma telepordin su Sahara keskele ja jätan sinna surema.”
Chabon vaatas teda, justkui hinnates, kas võtta ähvardust tõsiselt või mitte. Tema käitumisest võis siiski järeldada, et karm tulevik jõudis talle kohale.
„Ameeriklanna – aktsendi järgi Bostonist. Ja tal oli silmadega see veider värk – üks roheline, teine sinine.”
„Heterokroomia,” ütles Tanita. „Davina Marr.”
Valküüria süda võpatas. Davina Marri tõi Iiri Pelgupaik juhtiva detektiivi kohuseid täitma. Valküürial oli juba olnud temaga paar kokkupuudet ning tema kogemuses oli naine ambitsioonikas, üleolev ja armutu.
„Kui tema ostis kolba,” ütles Valküüria süngelt, „on see nüüdseks Thurid Gildi käes. Too paneb selle kindlasti kümne luku taha, et Leebesurm iial tagasi ei tuleks.”
„Mida me siis nüüd teeme?” küsis Fletcher.
„Varastame selle ära,” ütles Valküüria.
5
KÄTTEMAKSUKLUBI
Sadas. Jälle.
Skarabile Iirimaa ei meeldinud. Kõik tema elu suured hädad leidsid aset just siin. Kõik suurimad kaotused. Ehkki karistust kandis ta Ameerika vanglas, arreteeriti ta Iirimaal – ja ka siis sadas ladinal.
Loss oli külm ja kõikjal vihises tuuletõmme. Enamik uksi olid hiljuti tõkestatud, sulgedes tee kongidesse ja teistesse ebameeldivatesse paikadesse. Sinna pääses endiselt arvukate salakäikude kaudu, kuid liiklemine osutus üsna keerukaks. Pealegi oli kanalisatsioon kohutav. Kong, mis oli olnud ta koduks kaks sajandit, hoidis teda elus ja toidetuna, pidas keha puhtana ja kaitses lihaseid kängumast. Ta polnud 200 aastat pidanud isegi vetsus käima. Kuhu kõik jääkained kadusid? Oli neid üldse? Ta ei teadnud ja keegi ei rääkinud talle sellest.
Nüüd järsku pidi ta sööma ja pesema ning käima vetsus murettekitavalt sageli. Ja vets läks umbe. Ta oli otsinud teist ja eksis kiiresti ära. Ta koperdas pool tundi pimedas, enne kui leidis tee algusesse.
„Kus sina kondasid?” küsis mööda kiirustav Billy-Ray. „Nad on kohal.” Ta kadus järgmisesse ruumi.
Skarab sammus