Detektiiv Luuker Leebesurm 4: Sünged päevad. Derek Landy
Читать онлайн книгу.
lahtisest uksest. Sees oli pime ja kitsas koridor. Nad möödusid kolmest vahakujust. Valküüria ei imestanud, et need pärast muuseumi sulgemist maha jäeti. Need polnud kuigi tõetruud ja ainult ühel oli pea alles.
Viimaks jõudsid nad vahakujuni, mis meenutas oma eeskuju – Phil Lynotti ansamblist Thin Lizzy. See pööras nende lähenedes pead.
„Tervist,” ütles see.
„Tšau, Phil,” sõnas Valküüria.
Tanita, kes tegelikult Phil Lynotti tema eluajal tundis, pidas kuju liiga kõhedusttekitavaks, jäi tahapoole ning vältis selle vaatamist.
„Palume kokkusaamist Peamaagiga,” sõnas Traagel.
„On see teil kokkulepitud?” küsis kuju ja vaatas lehte, mis oli tema kitarri tagaküljele kleebitud. „Teid pole nimekirjas.”
„Kokkulepitud aega pole, aga palume kohtumist.”
Phil Lynotti vahast pea kortsutas kulmu. Talle ei meeldinud uus roll. Algselt pidi see vaid ust avama ja sulgema, et aga Pelgupaigal polnud enam administraatorit, oli selle töökirjeldust laiendatud.
„Ütlen talle, et olete kohal,” teatas kuju ja sulges silmad.
Oodates tajus Valküüria oma südamelöökide tempot. Kui see ei tööta, võiksid nad kõik aresti alla sattuda ning see oleks tema süü. Veel hullem, nende ainus võimalus Leebesurma tagasi saada libiseks mööda ja ta ei näeks teda enam iial.
Vahakuju avas ühe silma. „Läheb teist keegi finaali ka vaatama?” küsis ta.
Valküürial kulus sekund taipamaks. „Vabandust?”
„Iirimaa finaal,” lausus kuju. „Dublin versus Kerry. Tuleb kõva andmine. Küsisin, kas võin minna. Ma pole Croke Parkis iial käinud. Peamaag ei lubanud. Ütles, et tekiks küsimusi, kui mind ära tuntaks.”
„Ilmselt rääkis ta õigust,” sõnas Valküüria aeglaselt.
Kuju avas mõlemad silmad. „Peamaagi on teavitatud,” ütles see. „Ta käskis teejuhil teid Tervitustuppa viia ja ilmub niipea ise, kui päevaplaan võimaldab.”
„Aitäh,” ütles Valküüria. Sein nende kõrval mürises ja liikus eest. Nad astusid sisse.
Nad jõudsid kivitrepist alla ja üks hapu näoga mees viipas neile kärsitult. Valküüria piilus möödudes halli riietatud Raidureid, kelle nägusid varjas visiiriga kiiver. Varem tundusid nad talle ähvardavad, kuid Surnumanajate kõrval seisva Valge Raiduriga võrreldes olid nad lausa nunnud.
Kannatamatu sorts juhtis neid tõtakalt läbi koridoride.
„Mul ei ole selleks aega,” vingus ta. „Ma pean tööd tegema, issand küll. Kas nad ei tea, et mul on vaja tööd teha? Teiesugustele õige tee kätte näitamine on administraatori ülesanne. Kas ma näen välja teie jaoks nagu administraator?”
„Ei,” ütles Tanita rutakalt. „Te näete välja nagu hämmastavalt pahur mees.”
Too põrnitses Tanitat, kelle silmad ahenesid. Mees viis pilgu kähku mujale.
„Seal,” ütles ta ühele ruumile osutades. „Peamaag tuleb siis, kui ta tuleb. Kui tahate midagi, teed või kohvi, võtke ise. Ärge mind enam segage.”
Ta marssis minema ja nad vaatasid üksteisele otsa.
„Gild tahab, et jääksime üksi ja läheks kolpa jahtima,” ütles Traagel vaikselt. „Tahab meid arreteerida ja kongidesse heita. Ootab vaid, et me teeks vale käigu.”
„Ärme valmista siis talle pettumust,” vastas Tanita. Nad eirasid Tervitustuba ja valisid esimese paremale viiva koridori. Inimesed, kellest nad möödusid, ei heitnud neile pilkugi.
Tee peal jäi ette vangla, kus hoiti maapinna kohal rippuvates puurides kogu riigi haigemaid ja õelamaid sortse. Keskpärane kurjategija saadeti ühte maksimaalse rangusega vanglasse, ent Pelgupaiga vangla reserveeriti kõige hullematele.
Vangla järel tuli arhiiv. Hoolikalt kontrollides, et keegi neid ei vaata, lükkas Tanita topeltuksed lahti ja nad hiilisid sisse. Traagel tõstis käe ja luges õhku, otsides kõrvalekaldeid.
„Oleme üksi,” kuulutas ta. Kõik kolm suundusid kohe hämaralt valgustatud riiulite vahele, otsides tennisepallist umbes kaks korda suuremat puukera.
Valküüria kiirustas paika, kus hoiti varjamiskera tema viimase külaskäigu ajal, ent nüüd oli koht riiulil tühi. Ta tuhnis ruttu ülejäänud riiuli läbi, silmad kärmelt üle võluesemete libisemas. Maagiliste artefaktide kogu oli siin ruumis küllaldane, et muuta kadedaks Selana-taolisi kollektsionääre.
Nad nuuskisid ringi viis või kuus minutit, kuid ei leidnud midagi.
„See pole hea,” pomises Traagel, kui Valküüria temast möödus.
Tüdruk nipsutas sõrmi, et kutsuda peopessa leek ja uuris läbi ruumi pimedaimad nurgad. See polnud üldse hea.
„Kas meil on plaan B?” hüüdis Tanita ühe kirjarullide kuhja tagant.
„Meil on vaevu plaan A,” pobises Valküüria.
Traagel pani kõrva vastu ust ja astus eemale. „Tulevad,” teatas ta.
Maruvihane Valküüria tiris välja telefoni ja helistas Fletcherile. Tema plaan ei töötanud. Ainus, mida nad nüüd teha said, oli enne kinnipüüdmist kaduda.
„Arhiiv,” sõnas ta telefoni ja Fletcher ilmus välja tema selja taga. Sümbolid sähvatasid seintel ja sinine välk sööstis pinda, kus poiss seisis. Fletcher kriiskas, kui pikne temast läbi tantsis. Sümbolite kuhtudes varises ta oigega kokku.
See oli lõks ja otsekui märguande peale lendasid topeltuksed valla ning sisse astus tumedajuukseline naine, selja taga rühm Raidureid.
Traagel ja Tanita kogunesid Valküüria juurde, kui too Fletcheri kõrval põlvitas.
„Vii meid siit minema,” käskis Valküüria, kuid Fletcheri keha läbistasid värinad.
„Ma ei saa,” pomises ta.
Davina Marr silmitses neid naeratades. „Tere tulemast Pelgupaika. Olete kõik arreteeritud.”
7
TAGASI ARANMORE’I
Ülekuulamisruum oli summutatud. Valküüria tajus oma võlukunsti vaikset voogamist napilt ulatusest väljaspool. Talle see tunne ei meeldinud – see vaid täiendas ärevust.
Ta istus Marri vastas ja andis endast parima, et eirata ukse kõrval seisvat Pennantit. Ukse jätmine Valküüria ette oli nende viga. Iga kord, kui Leebesurm seda ruumi kasutas, asetas ta ülekuulatavad seljaga ukse poole. See tähendas, et nad pidid siseneja nägemiseks kaela käänama. Marr asetas istujad nii, nagu oleks see peaaegu Valküüria kontor ning ta istus omaenda töölaua taga.
Valküüria töötas selle kallal, et paista rahulikuna ja varjata kasvavat paanikat. See oli olnud nende ainus võimalus Leebesurm tagasi tuua. Kui Gild kolba ära peitis või veel hullem, selle hävitas, oleks nende ainus võimalus kadunud. Tüdrukul tõmbus selle peale mõeldes seest külmaks.
„Valküüria,” lausus Marr viimaks oma eri värvi silmi mingi lugemismaterjali kohalt tõstes. Valküüria kahtles, kas toimikul oli temaga üldse midagi pistmist. Ilmselt suvaline kogum lehti, millega Marr arvas teda hirmutavat. „Sa oled päris suures jamas.”
Valküüria ei öelnud midagi ja hõõrus parema käe sõrmi üksteise vastu. Surnumanaja sõrmus oli temalt ära võetud ja tüdruk tundis sellest puudust.
Marri tumedad juuksed olid kaela juures lühikeseks lõigatud. See muutis ta kenaks, sellisel tähelepanematul moel. „Sind tabati katsel varastada Pelgupaiga vara. Kas tead, kui tõsine see on? Kas tead, kui kauaks saab sind selle eest vangi panna?” Marr ohkas, otsekui oleks pettunud. „See ei ole mäng, Valküüria. Oled osa millestki, mis on väga ohtlikuks muutumas. Traagel Koletu ja Tanita Tasase ees seisab vähemalt kakskümmend aastat türmis. Kakskümmend aastat, Valküüria.