Detektiiv Luuker Leebesurm 4: Sünged päevad. Derek Landy
Читать онлайн книгу.
Vabandust.”
Selana kehitas õlgu. „Sa teed elu põnevaks, Valküüria. Anna mulle hetk aega, pean kahe tüütu spiooniga tegelema.”
Valküüria vaatas selja taha ja nägi lähenemas meest ja naist, näpus käerauad.
Selana patsutas oma käsivarsi ja kumavad tätoveeringud tõusid nahapinnale. Ta heitis käed laiali ja sinisest energiast sein põrutas agentidesse, lennutades nad tagasi. Nad kaotasid teadvuse isegi enne, kui lõpetasid põrandal veeremise.
Üks vanaldane sorts kiikas riiuli tagant ja kortsutas kulmu.
„Andestust segamise pärast,” sõnas Selana väärikalt. „Nad keeldusid viiviseid maksmast.”
Vanem naine kehitas õlgu ja jätkas lugemist.
Selana sirutas käed välja ja Valküüria ning Fletcher võtsid kumbki neist kinni. „Need kingad ilmselt rikutakse lõplikult, aga ma olen kindel, et üks teist räägib Leebesurmale ohvritest, mida olen tema tagasitoomise nimel toonud. Viige meid farmi, hr Renn.”
Raamatukogu kadus ja pärastlõunane päike paistis kuumuseta. Külm tuul uitas üle Aranmore’i põldude ja ulgus vaikselt talumaja purustatud seinte vahel.
„Sellest poisist on täitsa kasu,” tõdes Selana, kuid kordki elus ei paistnud Fletcher teda märkavat. Ta silmad püsisid üksnes Valküürial.
„Oled oma vanematega hüvasti jätnud?” küsis ta.
„Ole vait, Fletcher.”
„Lihtsalt mõtlesin, et tahaksid seda teha, muud midagi. Üks viimane hüvastijätt enne, kui lased end maha koksata.”
„Ainus viis, kuidas see jääbki viimaseks hüvastijätuks, on see, kui sul pole minu tagasitulekuks värav valla.”
Poiss naeris kibedalt. „Sa kõnnid maailma, mida juhib kurjade jumalate rass. Ja mille pärast? Kui Leebesurm polegi surnud, on ta hull. Üks pilguheit Näota Jumalale on piisav, et mõistust kaotada. Ta on selles maailmas viibinud ligi aasta, Val. Mis sa arvad, mitu pilguheitu ta üle on elanud?”
„Sa ei tunne teda. Ta on elus ja ootab mind.”
„Me võtame hiiglasuure riski, eks? Jõhkra riski? Avame ukse kirjeldamatu kurjuse universumisse ja loodame, et nad meid ei märka. On Leebesurm tõesti seda väärt, kui asi nihu läheb?”
„Kui sa ei kavatse aidata, ei saa mina sind sundida. Aga kui kavatsed, siis jää ometi vait. Kedagi meist poleks siin, kui poleks olnud teda. Ja tema ei jätaks kedagi meist sinna. Isegi mitte sind,” ütles Valküüria.
Nad jõudsid talumajani ja tardusid. Üks Pelgupaiga esindaja uitas hoones ringi ja rüüpas tassist teed. Olend kibrutas kulmu ja pööras üllatunult ringi, sest kolm inimest põrnitses teda läbi seinas haigutava augu.
„Ee,” ütles ta.
Valküüria napsas randmega. Õhk väreles ja sorts lendas libisedes üle põranda. Valküüria astus sisse, kasutas sõrmust majas leiduvate varjude kogumiseks ja lasi neil talle pähe prantsatada. Mees ei ajanud end püsti.
Selana ja Fletcher tulid tema järel ning nad liikusid vastasseinas asuva augu juurde, kust avanes vaade tagaaeda. Teisel pool, roostes põllumasinate keskel, seisis teine sorts. Ta märkas neid ja käsi kaevus taskusse telefoni järele.
Fletcher haihtus ja ilmus hetkega maagi kõrvale. Ta pani käe mehe õlale ja siis kadusid mõlemad. Silmapilgu pärast oli Fletcher tagasi ja seisis otse Valküüria ees. Too hakkas parajasti uurima, kuhu ta Pelgupaiga esindaja viis, kui kuulis hirmukarjet ja agent kukkus taevast alla ning prantsatas maapinnale. Vennike oigas korraks ja jäi siis liikumatult lamama.
Fletcher tõmbas Valküüria endale lähemale ja enne, kui tüdruk jõudis protestida, suudles teda. Valküüria kangestus ta kätes, ent kui poisi parem pöial ta põske riivas, rahunes tüdruk tema embuses. Tema sisikond hüples. Ja siis oli suudlus läbi.
„Kui me tõesti selle ette võtame,” ütles poiss karedalt, „siis hakka juba rutem peale. Ma ei saada iga päev kedagi põrgusse.”
Selana tõmbas maha ringi ja Fletcher põlvitas sinna, hoides mõlema käega kolpa. Nüüd joonistas Selana talle ümber kaitsesümboleid. Kui miski kavatses väravast kutsumata siseneda, selgitas Selana, annaks need sümbolid Fletcherile vähemalt niigi palju aega, et ta jõuaks värava enne oma surma sulgeda. See ei paistnud poissi lohutavat, kuid ta ei öelnud midagi.
Selana aktiveeris sümbolid ja neist tulvas punast suitsu, mis keerles ringist tõusva musta suitsu sisse. Moodustunud sammas muutus üha metsikumaks, kui taevasse väänles.
Seekord Fletcher teadis, mida teha. Kui teda sunniti üksteist kuud tagasi väravat avama, pidi ta jooksvalt õppima. Ta pidi kasutama kitsendusankrut – toona oli see Grotesksus, nüüd kolp – ilma piisava ettevalmistuseta ja see mõjus Fletcherile nagu omaenda sisikonna lahti kiskumine. Täna tundus Valküüriale suitsu vahelt nähtud hetkede põhjal, et poisil oli kõik kontrolli all. Ta näis olevat meelekindel. Vihane, aga meelekindel.
Ilmus kollane tuluke, nagu lapik päike, mille ääred keesid leekidest. See laienes.
Selana haaras Valküürial käsivarrest ja kummardus lähemale, et teda üle suitsusamba müha kuulda oleks. „Sul on kõigest üks tund,” hüüdis ta. „Täpselt ühe tunni pärast avaneb värav uuesti. On parem, kui sa selleks valmis oleksid – temaga või temata.”
„Mina teda sinna ei jäta,” hüüdis Valküüria vastu. „Sina hoolitse vaid selle eest, et Fletcher oleks veel siin, kui on aeg koju tulla.”
Selana vaatas teda, sinisilmad kirkust täis, ja embas Valküüriat. „Aitäh sulle, et seda teed,” ütles ta Valküüriale kõrva.
Selana astus eemale ja Valküüria pöördus värava poole. See oli nüüd temast pikem. Ta niisutas keelega huuli ja sammus enesekindlalt ettepoole. Tuul rebis juukseid ja ta tundis raskusjõudu, mis teda innukalt tervitas. Valküüria kõhkles ja jooksis siis otse kollasesse sisse.
8
KES KEDA?
Nõtke Jack tundis puudust Londonist. Tundis puudust linna katustest ja kantsidest ja tornikestest. Tundis puudust sellest, kuidas ta võis tantsiskleda kõrgel selle kõige kohal ja vaadata, kuidas inimesed mööduvad tema all. Ta tundis puudust viisist, kuidas londonlased kõlasid, kui ta neid tappis – justkui solvaks neid, et keegi üldse julgeb niimoodi teha.
Jack polnud üle aasta kodus käinud. Nad jahtisid seal teda. Ta proovis Pariisi, ta proovis Berliini ja need täitsa meeldisid talle, aga ta teadis, et tunneb koduigatsust, kui märkas, et mõrvab ainult sealseid inglise turiste. See saatis ta üha sügavamasse depressiooni, mis kestis kuid. Viimaks koostas ta katses probleemiga silmitsi seista nimekirja kõigist, keda pidas vastutavaks oma pagenduse eest. Ja imetles seda, kuidas masendus ruttu viha mõõtmed võttis. Kõik nimed selles nimekirjas töötasid maailma erinevate Pelgupaikade heaks ning järsku oli Jacki ülesanne selge.
Hävitada Pelgupaigad.
Ja siin ta nüüd oli, õnnelik juhus olgu kiidetud, tagasi Dublinis ning tegi koostööd kahe mehega, kelle suhtes ta polnud iial oodanud enam ühes ja samas kohas koosviibimist – Billy-Ray ja Dusk. Samas ei jõlkunud Sanguin enam koos nende Nägudeta Jumalate segastega ja et tema kaklus Duskiga polnud algusest peale isiklik, oli Jack valmis andestama-unustama. Nad töötasid ju kõik sama eesmärgi nimel – kättemaks neile, kes olid neile liiga teinud.
„Mina tahan Tanita Tasast,” ütles ta sellele teisele vennikesele, Kotermanile, kui nad lossis lösutasid.
Koterman vaatas üles, ehmudes sellest, et keegi temaga üldse räägib. „Vabandust?”
„Tanita Tasast,” kordas Jack. „See pruuni naha ja laulva mõõgaga. Mina tahan olla see, kes tema kätte saab.”
„Ahah,” ütles Koterman.
„Mingil viisil, tead, on tema