Detektiiv Luuker Leebesurm 4: Sünged päevad. Derek Landy
Читать онлайн книгу.
ma mõtlen seda, et ma olengi päriselt päris ja ma tulin sind koju viima.”
„Oled sina alles veidrik. Tavaliselt laulavad ja tantsivad mu hallutsinatsioonid märksa rohkem.”
„See olen mina. Valküüria.”
„Sa üllatuks selle üle, kui paljud mu vaimusünnitised seda ütlevad. Ega sul ei ole juhtumisi kaasas kujuteldavat malelauda? Ma olen juba mõnda aega kibelenud seda mängima ja et sa oled aspekt mu isiksusest, oleksid ilmselt ka vääriline vastane.”
„Kuidas ma sulle tõestada saan, et olen päris?”
See sundis teda mõtisklema. „Põnev. Ega sa ei saaks mulle öelda midagi, mida teame ainult meie, sest kui mina seda tean, teab ka mu hallutsinatsioon. Aga kui seda lähenemist teoreetiliselt laiendada, siis kui sa ütleks mulle midagi, mida ainult sina teaksid, tõestaks see mulle, et ma ei leiuta sind omaenda mõistuses.”
„Niisiis… millest ma sulle räägin? Oma sügavaimast, süngeimast saladusest? Kõige varasemast mälestusest? Suurimast hirmust?”
„Kuidas oleks sellega, mida sa hommikuks sõid?”
„Meekrõbinaid.”
„No näed siis.”
„Nii et usud mind nüüd?”
„Mitte kõige vähematki. Ma võisin selle sama hästi ise välja mõelda.”
„Ma leidsin su kolba – selle, mille goblinid pihta panid. Fletcher kasutas seda kitsendusankruna, et väravat avada. Ma tulin nüüd sellest läbi, et sind kaasa viia.”
„Minu kolba?”
„Kõlab ju loogiliselt? On võimalik, eks?”
„On… lausa vägagi võimalik.”
„Kas sa mõtlesid sellest? Kas sa kujutasid ette, et sinu kolpa saaks ankruna kasutada?”
„Ei, aga samas on mul olnud tegemist piinamise ja igatsusega korraliku vestluse järele.”
„Nii et kui see on midagi, mille peale sa pole veel mõelnud, kuidas saaks mina selle peale tulla, kui ma oleks ainult su vaimusünnitis?”
„Noh,” ütles Leebesurm aeglaselt, „sa võiksid olla mu alateadvuse vaimusünnitis.”
„Ma ei ole su alateadvus. Ma olen Valküüria Kain. Olen ehtne. Ja ma tulin sind päästma, sõber.”
„Kui sa suudad mu jäsemed tagasi tuua, usun ma sind.”
„Hea küll,” ütles Valküüria ja vaatas koopas ringi.
Luude otsimise ajal jätkas Leebesurm vestlust. „Kui aus olla, loobusin ma igasugusest päästmislootusest, nii et kogu see stsenaarium on veidi liigne. Palun mitte solvuda. Esmalt arvasin, et mind tulevad otsima mõned ellujäänud, aga ma leppisin asjaoluga, et nad on kõik nüüdseks surnud.”
„Ellujäänud?” kordas Valküüria. Ta korjas üles täiesti terve jala ja pühkis selle enne Leebesurmale ulatamist tolmust puhtaks.
„Siin oli ellujäänuid, kui ma saabusin,” ütles Leebesurm talle. Ta kinnitas reieluu puusa külge talle omaselt mugaval, ehkki ilmselgelt valusal moel. „See oli viimane maailm, kuhu Nägudeta Jumalad jõudsid, ja nad võtsid selles endale aega. Kohtusin mõne inimesega siin, enne kui nad tapeti ja mind kinni nabiti. Mul kulus nende keele õppimiseks veidi aega, aga nii palju, kui nad mulle rääkisid, oli see kord maagiat täis maailm. Siis, 300 aastat tagasi ilmusid Nägudeta Jumalad.”
„Aga Nägudeta Jumalad pagendati meie reaalsusest tuhandeid aastaid tagasi.” Valküüria astus kiviastmetest alla sinna, kus ta varem üht konti märkas. See oli Leebesurma teine jalg. Valküüria korjas üles ka peotäie luutükke, mis näisid olevat sõbra varbad.
„Jaa, aga see pole koht, kuhu Nägudeta Jumalad pagendati,” ütles Leebesurm, kui Valküüria taas üles jõudis. „Iidsed pagendasid nad meie maailmast ja surusid eluta dimensiooni. Ent Nägudeta Jumalad põgenesid ja kiskusid maha reaalsuseseinad, mille taga voogas elust kubisev universum. Aja jooksul laastasid nad selle, tapsid kõik maha, hävitasid päikesed, purustasid terved galaktikad. Ja kui nad valmis said, liikusid edasi.”
Valküüria ulatas talle jalatükid. „Järgmisesse reaalsusesse?”
„Ühte teise järel, kustutasid igaühe, otsides teed koju. Kolmsada aastat tagasi jõudsid nad siia ega saanud enam edasi. Nad on sellest ajast peale katsunud väljapääsu leida.”
„Issand Jumal…”
„Ja kogu selle aja arvasime meie ekslikult, et Iidsed pagendasid nad sinna, kus Nägudeta Jumalad ei saanud enam kahju teha. Lugematud triljonid olendid, Valküüria, tapetud meie tõttu.”
Ta ei vastanud.
„Kui sa oled päris,” ütles ta, „siis ma tean, mida tunned. Süüd, eks? Tohutut vastutustunnet millegi eest, milles sa pole osalenud. See oli ka minu reaktsioon, kui seda lugu esmalt kuulsin. Ma ei teadnud, mida teha. Saata äkki igale reaalsusele kaardike väikese vabandusega? Siis, kui Nägudeta Jumalad meid leidsid, ülejäänud tapsid ning minu kinni võtsid, taipasin viimaks, et mõttetust kahetsemisest ei sünni midagi head. Seetõttu sain sellest üle. Lakkamatu piinamine osutus heaks tähelepanu kõrvalejuhtijaks.”
„On sinuga kõik… korras?”
„Kaugeltki mitte.” Leebesurm peatus poolel teel oma jala kokkumonteerimise ajal. „Nad pole mind tapnud ja nad pole mu maagiat ära võtnud, sest nad jahivad mind iga päev. Ma arvan, et nad võtavad kordamööda üle Batu keha. Otsivad mu üles, ma hakkan vastu. Nad võidavad vaevata ja rebivad mu tükkideks. Eile tõmbasid nad näiteks mul jalad alt ja jalutasid ühe mu käega minema. Nad jätavad mu ööseks seisukorda, et ma paneksin end uuesti kokku, siis saavad nad mind jälle järgmisel päeval oma lemmikloomadega jahtida. Nagu arvata võid, on see metsikult lõbus.”
„Noh, sellega on nüüd kõik. Meil on pool tundi ajani, mil värav uuesti avaneb ja me lähme sealt läbi. Tule nüüd.”
Leebesurm vaatas üles tema poole. „Mul on üks käsi puudu.”
„Noh?”
„Sa ei lausuks seda nii ükskõiksel toonil, kui see oleks sinu käsi. Ma ei lähe oma käeta kusagile. Too mu puuduv jäse ning ma tulen sinuga läbi väljamõeldud värava.”
„No sa võiksid aidata mul seda otsida,” torises Valküüria ja küünitas tema poole. Ta käsi tabas nähtamatut seina. „Mis see veel on?”
„Midagi, mille kallal olen mõnda aega vaeva näinud,” ütles Leebesurm kõrgilt. „Mul on olnud palju aega, kui pole muud kui maagiale keskenduda. Nägudeta Jumalatel pole mingit probleemi läbi selle väikese õhust seina tulla, aga sinusuguste vaimusünnitiste jaoks on see päris karm. Lisaks õpetasin endale veel paar uut trikki.”
„Nii et sina kavatsed siin lesida, kuni mina kogu töö ära teen?”
„Täpselt nii. Sinu asemel otsiks ma üles keha, mis kuulus kord Batule. Kui käsi on üldse kusagil, siis seal.”
„Jah, on küll. See on õues, paar tänavat eemal. Me võiksime koos sinna kõndida ja ikkagi värava ajaks küllaldase varuga tagasi jõuda.”
„Ja kui sa viitsiks joosta, tood selle mulle veel kiiremini.”
Valküüria ohkas ja jättis Leebesurma jala monteerimist lõpetama. Kui ta alla sammus, saatis teda poolehäälne versioon rahvalaulust „Kuivad kondid”. Valküüria kiirustas punase taeva alla ja läks mööda tuldud teed tagasi, juhindudes omaenda jalajälgedest liival. Korraga oleks ta kirkuse leevendamiseks prille soovinud. Ka käsivarred muutusid päikese käes ruttu punaseks ja tüdruk mõtiskles selle üle, kuidas ta vanematele septembrikuist päikesepõletust selgitab.
Laip istus seal, kust ta selle ennist leidis, pea norus ja elutu. Valküüria libistas keelega üle alahuule ja arutles endamisi, kuidas seda kõige parem teha oleks. Siis lõi ta jalaga olendile pähe.