See olid sina. Jo Platt
Читать онлайн книгу.
teadsin, et ta ei pidanud Eddiet meeldivaks juba tol ajal, kui me veel koos olime, aga ma ei saanud jätta tunnistamata, et tal oligi ju lõpuks õigus olnud. Sophie läbinägelikkus, millega kaasnes otsekohene ilustamata tõe väljaütlemine, isegi kui oli oht sõnumitoojana hukkamõistu osaliseks saada, oli üks neid omadusi, mida ma temas nii kartsin kui ka hindasin.
„Ma ei kavatse praegu kedagi välja pakkuda,” jätkas ta. „Nii et sul tuleb vaadata, kelle Connie välja käib – kui sul, nagu sa väidad, Hugh’ga ei klapi. Ja siis on veel ka Jon, kes võib samuti mõne ideega lagedale tulla.” Sophie pani kaks e-sigaretti ette ja nautis neid.
„Noh, kui Jon tahab, siis on tal võimalus seda täna õhtul teha,” ohkasin ma. „Me läheme koos tema, Miriami ja Craigiga dringile. Ah jaa, ka Romy tuleb meiega kaasa,” lisasin ma.
„Romy tuleb külla?” pomises Sophie, suitsud mõlemas suunurgas tilpnemas.
Ma noogutasin ja osutasin tema e-sigaretile. „Kas sa oled kindel, et see ei mõju sulle kahjulikumalt kui päris sigaret?”
Sophie kehitas õlgu ja võttis e-sigaretid suust. „Võib mõjuda küll, aga vähemalt ei haise ma tööl nagu tuhatoos.”
„Sa ei ole kunagi haisenud nagu tuhatoos,” ütlesin ma. „Aga kas sa ise ei tahaks täna õhtul välja tulla?”
Sophie raputas pead. „Oleks tore küll, aga ma põen endiselt ajavahet.”
„Seda ma arvasingi.”
Sophie ei vastanud, kortsutas vaid minu poole kulmu.
„Mida?” küsisin ma. „Kas mul on näo peal midagi?” Ma tõstsin käe suu juurde.
Ta raputas pead. „Ma lihtsalt mõtlesin, et oleks väga huvitav näha, mis sinust ja Hugh’st edasi saab.” Ma hakkasin naerma. „Sa räägid nii, nagu oleks tegemist mõne dokumentaalfilmiga.”
„Noh, sind on praegu väga põnev vaadelda, Alice. Ja ei või iial teada,” ütles ta end ringi keerates, et arvutiekraanile keskenduda. „Sa ju alles tutvusid Hugh’ga ja millal enne oled sa esimese kohtumise põhjal teadnud, mismoodi suhe edasi areneb.”
Seitse aastat tagasi
„Ja see,” tutvustas Lydia, „on Jon.” Ta vaatas armastava pilguga pikka tumedapäist meest enda kõrval. Mees naeratas talle sama armastavalt, enne kui oma naisel õlgade ümbert kinni võttis ja teda pealaele suudles.
„Nii armas sinuga lõpuks kohtuda, Jon!” ütles Miriam ettepoole astudes ning tõusis kikivarvule, et nii meest põsele suudelda ja temal sama teha lasta.
„Tere, Miriam,” ütles Jon, „ja Alice,” lisas ta minu poole pöördudes. Mina kallistasin ja suudlesin teda omakorda. „Tere,” ütlesin ma. „Miriamil on õigus. Väga tore on sinuga lõpuks kohtuda. Olen viimase kuue kuu jooksul Lydialt sinu kohta nii palju kuulnud.”
„Seitsme kuu jooksul,” parandas mind Miriam.
Ma vaatasin tema poole. „Aitäh, Miriam. Seitsme kuu jooksul,” ütlesin ma uuesti Joni poole pöördudes. Jon naeratas Miriamile ja mulle, ilmselgelt tegi see talle nalja. „Ja loomulikult, palju õnne kihlumise puhul,” lisasin ma.
„Minu poolt samuti,” säras Miriam. „Mina soovitan soojalt abielu.” Jon noogutas. „Ma olen erakordselt õnnelik mees,” ütles ta Lydiat niimoodi vaadates, et polnud mingit kahtlustki, nagu oleks see moe pärast lendu lastud märkus. „Mul on kahju, et ma ei saanud teiega kohtuda juba varem, siis kui te Londonis käisite. Aga hoiame pöialt, et järgmiseks aastaks on minu töised nädalavahetused minevikku jäänud.”
„Oh jaa!” lõi Miriam erutunult käsi kokku. „Ja sa oled siis tagasi Bristolis, Lydia!”
„Ma ei jõua seda ära oodata,” ütles Lydia. „Ma tõesti tundsin Bristolist puudust. Ja teist samuti. Ma tüütasin Joni pidevalt juttudega ajast, mil me kõik koos elasime.” Ta sirutas käed välja, et me kõik kolmekesi saaksime ühe suure kallistuse teha.
„Vaene Jon,” ütles Miriam mõni hetk hiljem, kui me üksteisest lahti lasksime. Ta pöördus Joni poole ja asetas käe tema käsivarrele. „Nädalalõpuks on sul kolmest naisest majas kõrini.”
Mees raputas pead. „Lydia rääkis teist nii palju, et mulle tundus, nagu viibiksite te pidevalt siin,” naeratas Jon.
„Ma ei usuks väga neid jutte, mida ta on meist sulle rääkinud,” ohkasin mina. „Temal ei ole kunagi kellegi kohta halba sõna öelda. See on tema ainus puudus.”
Lydia raputas pead ja Jon naeris. „Nii et tal on siis ikka üks puudus?” küsis ta, võttis Lydia ümbert kinni ja tõmbas ta enda vastu. „Milline kergendus! Olen meeleheitlikult püüdnud temas mõnd puudust leida. Lihtsalt iseenda veenmiseks, et olen tema vääriline.”
4. peatükk
„Tere, härra Durham.” Cambridge Armsi baari suminasse astudes silmasin ma kohe Joni. Ta istus suures nurgalauas õlleklaasi taga ja oli silmanähtavalt süvenenud teksti, mida luges vasakus käes olevast telefonist.
Minu hääle peale tõstis ta pilgu ja naeratas. „Tere, preili Waites,” ütles ta, kui püsti tõusis ja mind põsele suudles. Ta osutas punase veini klaasile mu käes. „Nagu näha, oled sa möödaminnes baarist läbi astunud.”
„Püüan kõikjale jõuda,” ütlesin ma mantlit toolileenile laotades ning võtsin tema vastas istet. „Aga nii toimeka inimese kohta oled sa kohutavalt vara kohal.”
Jon nõjatus vastu tooli seljatuge ja surus telefoni tumehalli ülikonna sisetaskusse. „Miriam ajab mulle hirmu nahka,” ütles ta. „Ja ta käskis mul mitte hilineda.”
Ma noogutasin. „Minuga on sama lugu.”
Jon sirutas oma õlleklaasi ette ja lõi minu klaasiga kokku.
„Aga,” naeratas ta, „millega sa oled siis tegelnud?”
Ma ohkasin raskelt. „Ei millegi sellisega, millest ma poleks sulle juba meili teel kirjutanud. Rohkem huvitab mind, mis sinul on teoksil?” Tonksasin tema kätt. „Sinust ei ole enam midagi kuulda.”
„Lihtsalt kiire on olnud.” Jon silmitses oma õlleklaasi. „Aga räägi välja, kumma diivani sa siis valisid. Kas mustrilise või ühevärvilise?”
Mu silmad läksid suureks. „Nii et sa siis loedki mu meile?”
„Ma palun Geraldine’il neist kokkuvõtte teha,” ütles Jon õlut rüübates ja asetas siis klaasi tagasi lauale. „Ma lisasin selle tema töökohustuste hulka. Ta juhtis mu tähelepanu eriti sellele meilile, kus kirjutati õige mehe otsimisest.” Jon kergitas kulme.
„Jumal, ta luges selle ka läbi või?” hakkasin ma naerma.
„Jah, selle ka,” vastas Jon.
„Jutt käis kohtingutest,” selgitasin mina. „Sõbrad tahtsid paari ettepanekuga lagedale tulla ja mul pole selle vastu midagi,” naeratasin ma õlgu kehitades. „Eks vaatame, mis juhtub.”
Jon noogutas ja pani õlleklaasi lauale. Mina rüüpasin esimese veinisõõmu.
„Mis on?” küsisin ma hetke pärast.
Jon tõstis pilgu. „Mida sa silmas pead?”
„Sa katsud alati oma juukseid, kui sügavalt mõttesse vajud.” Ma osutasin tema sassis juustele.
Ta kortsutas kulmu. „Mida ma oma juustega teen?”
„Noh, tõmbad sõrmedega läbi juuste, peatad käe hetkeks keset pealage ja silud siis lõpuni.” Ma näitasin talle seda oma juuste peal ette.
„Ma ei teadnudki, et ma sedasi teen,” ütles Jon oma kätt uurides, justkui oleks see mingi äsja külge kasvanud jätk.
„Noh, aga teed,” ütlesin ma lihtsalt. „Kogu aeg, ja ka praegu on sul juuksed peas püsti.” Ma sirutasin