Abielupakt. Michelle Richmond
Читать онлайн книгу.
võib abi olla?”
„Tahaks loota küll.” Ma naersin.
Vivian tegi märkmeid. Küünitasin vaatama, mida ta kirjutab, aga tema käekiri oli liiga väike. Ta lõi kaaned plaksuga kinni ja nimetas kahte kuulsat näitlejat, kes olid hiljuti lahku läinud. „Niisiis,” küsis ta, „kumb neist on teie arvates lahutuse eest vastutav?”
Alice kortsutas kulmu, proovides välja mõelda, mida Vivian kuulda soovib. Nagu ma ütlesin, kipub Alice ülipüüdlik olema – ta ei taha mitte ainult eksamil läbi saada, vaid tal on vaja maksimumhinnet. „Ma kujutan ette, et nad mõlemad kannavad vastutust,” vastas ta. „Kuigi ma leian, et see oli üsna ebaküps, mida naine Tyler Doyle’iga tegi, oleks ta mees pidanud sellele kuidagi teistmoodi reageerima. Esiteks poleks ta tohtinud seda kõike Twitterisse postitada.”
Vivian noogutas ja Alice’i selg tõmbus veidi sirgemaks, ta oli ilmselgelt rahul. Mulle tuli pähe, et küllap käitus ta niimoodi ka omal ajal koolis – alati see tüdruk, kes kätt tõstab, innukas ja hästi ette valmistanud. Nüüd muutis see teda minu silmis haavatavaks, aga heas mõttes; minu naise juures oli midagi armsalt vastuolulist – oma tähtsa ametikoha, mitme miljoni dollari suuruste kokkulepete ja väga täiskasvanuliku garderoobi juures püüdis ta ometi nii hoolega õiget vastust öelda.
„Nagu alati, olen ma oma abikaasaga täiesti ühel nõul.”
„Hea vastus,” ütles Vivian silma pilgutades. „Ainult paar küsimust veel. Mis on teie lemmikjook?”
„Šokolaadipiim,” vastasin ma. „Külma ilmaga kuum šokolaad.”
Alice mõtles hetke. „Vanasti oli viin jõhvikamahla ja jääga. Praegu on Calistoga marjamaitseline limonaad. Aga sinu?”
Vivian näis kergelt üllatunud, et rollid vahetusid. „Ma arvan, et kaheteistkümne aasta vanune Green Spoti viski puhtalt.” Ta lehitses oma märkmeid. „Kõige olulisem küsimus: kas te tahate, et teie abielu kestaks igavesti?”
„Jah.” Ma ütlesin seda automaatselt. „Loomulikult.”
„Jah,” sõnas Alice. Paistis, et ta mõtles seda tõsiselt, kuid samas, mis siis, kui ta ütles seda ainult selleks, et eksamil läbi saada?
„Tehtud,” teatas Vivian ja libistas oma kirjaploki portfelli. „Kas vaatame nüüd slaide?”
9
„Pakt tähendab gruppi sarnaselt mõtlevaid inimesi, kelle eesmärgiks on saavutada ühesugune tulemus,” alustas Vivian. „Pakti lõi 1992. aastal Orla Scott ühel väikesel saarel Põhja-Iirimaa külje all ja sellest päevast peale on see nii mahu kui ka pühendumuse poolest plahvatuslikult kasvanud. Samal ajal kui meie seadused ja reeglid on muutunud, meie liikmeskond on kasvanud ja liikmeid leidub nüüdseks juba kõikjal üle maailma, on Pakti missioon ja vaim jäänud truuks põhimõtetele, mille Orla kõige alguses välja arendas.”
Ta nihkus tugitoolis ettepoole, nii et meie põlvede vahele jäid ainult vähesed tollid. Tema arvuti kuvas ikka veel meie seinale sõna PAKT.
„Nii et see on mingi klubi?” küsis Alice.
„Teatud mõttes jah,” vastas Vivian, „aga samas ka mitte.”
Esimene slaid kujutas pikka, hea figuuriga naist valge majakese ees seismas, taustaks ookean. „Orla Scott oli kõrgema astme jurist, kes tegutses kriminaalasjades prokurörina,” jutustas Vivian. „Ta oli väga ambitsioonikas – omaenda sõnul karjerist. Ta oli abielus, kuid lastetu. Ta tahtis, et tal oleks võimalus pühendada piiramatult aega oma ametile, ta tahtis justiitsministeeriumis karjääri teha ega tahtnud, et miski teda takistaks. Kui Orla hakkas neljakümnendale eluaastale lähenema, surid ühe aasta jooksul ta vanemad, tema abikaasa jättis ta maha ja ta ametikoht koondati.”
Alice põrnitses seinal olevat kujutist. Eeldasin, et ta tundis Orlaga teatavat hingesugulust. Alice teadis samuti üht-teist kaotuse kohta.
„Orla oli tegutsenud prokurörina rohkem kui kolme tuhande juhtumi juures,” jätkas Vivian. „Kõlakad käivad, et ta võitis need kõik. Ta oli üks hammasratas Thatcheri masinavärgis, kuid siis jäi Thatcher hetkega ilma võimust ja Orla oma tööst.
Orla otsis pelgupaika Rathlini saarelt, kus ta sündinud oli. Ta üüris väikese majakese, eeldades, et jääb sinna nädalaks või kaheks, mõtleb enda jaoks asjad selgeks ja kavandab oma järgmist sammu. Kuid järgnevatel päevadel avastas ta, et saare elurütm, see vaikne kulgemine, mida ta lapsena koges, köidab teda üha enam. Ta mõistis, et asjad, mida ta kõige rohkem hindas, olid petlikult haprad. Ta sõitis saarele, et töökaotusest põhjustatud stressist ja ärevusest üle saada, kuid avastas, et vallandamine ei mõjunudki talle nii laastavalt, kui ta oli ette kujutanud. Selgus, et tegelikult tõmbas tal vaiba jalge alt hoopis abielu purunemine.
Tema abikaasaks oli mees, kellesse ta oli kolledži ajal kirglikult armunud. Nad abiellusid noorelt, kuid siis hakkasid teineteisest aeglaselt kaugenema. Kui mees temalt lahutust palus, tundis Orla kergendust – ta sai lihtsalt ühe järjekordse keerulise probleemikoorma kaelast ära ega pidanud sellele enam mõtlema. Enda vastu jõhkralt aus olles mõistis ta, et oli võtnud oma abielu kui tüütut kohustust – kui midagi, mis põhjustas ainult süütunnet iga kord, kui ta pidi hilise õhtuni tööle jääma.
Ta oli valinud prokuröriameti idealismist ja soovist ohvreid aidata. Kuid lahutusele järgnevatel kuudel vaatas ta oma karjääri karmi pilguga üle. Ta elas adrenaliinist, liikudes kiirelt ühe juhtumi juurest teise juurde, jätmata endale aega näha asju laiemas plaanis. Aja jooksul sai temast osake muutuvast poliitilisest maastikust, mille vastu tal mingit sügavat austust ei olnud. Ta lasi end juhtida igapäevasündmuste inertsil.
Kui see kõik talle selgeks sai, hakkas ta oma abielu arengukaart analüüsima. Ta püüdis nende suhet taas üles soojendada, aga mees oli juba eluga edasi liikunud.”
Vivian rääkis nüüd kiiremini, haaratuna loost, mida ta oli ilmselt juba kümneid kordi jutustanud.
„Aasta hiljem tegi Orla parasjagu oma igapäevast jalutuskäiku mööda saart, kui ta kohtas kedagi. Richard oli Ameerika turist, kes rändas üksi Põhja-Iirimaa saartel, otsides oma suguvõsa ammuseid juuri. Richard tühistas oma tagasilennu, ütles üles oma töö Ühendriikides, pikendas oma toa broneeringut saare ainsas võõrastemajas ja lõpuks tegi Orlale abieluettepaneku.”
Ma märkasin, et Alice’it häirib miski. „Selles loos,” ütles ta, „loobuvad kõik oma töökohtadest. Kas see on mingi nõue? Sest meie Jake’iga mõlemad armastame oma tööd.”
„Ma kinnitan teile, et Paktil on palju liikmeid, nagu näiteks teie soovitaja, kes on ääretult edukad äriinimesed,” vastas Vivian. „Pakt tahab, et te oleksite teie ise, ainult veel paremad.”
Olin üsna veendunud, et samasugust hüüdlauset olin kuulnud ka laste suvelaagris.
„Richardi abieluettepanek pani Orla kõhklema,” rääkis Vivian meile. „Ta oli hakanud mõistma, millised ta enda teod viisid abielu lagunemiseni. Ta ei tahtnud oma vigu korrata. Orla usub, et me oleme oma harjumuste orjad. Kui sul on juba hoog sees, siis on hiljem raske muutuda.”
„Aga muutus on võimalik,” rõhutasin ma. „Minu psühholoogitöö – kogu minu valdkond – tugineb sellele põhimõttele.”
„Loomulikult on võimalik,” ütles Vivian. „Ja Orla oleks samuti teiega nõus. Ta otsustas, et kui ta tahab, et tema teine abielu õnnestuks, on tal vaja selle tagamiseks kindlat strateegiat. Ta uitas päevade kaupa mööda rannikut ja mõtiskles abielu üle: mis ajab selle luhta ja mis aitab sellel õitseda. Oma majakeses pani ta kõik need ideed paberile – selsamal kirjutusmasinal, mida tema ema, võrdlemisi edukas romaanikirjanik, oli aastakümneid tagasi kasutanud. Seitsmeteistkümne päeva jooksul kuhjusid leheküljed kirjutusmasina kõrvale, käsikiri aina kasvas ja süsteem eduka abielu jaoks oli loodud. Ärge saage valesti aru: see on süsteem – äärmiselt efektiivne, teaduslikel alustel põhinev süsteem, mis on oma väärtust taas ja taas tõestanud. Sest Orla usub, et abielu ei tohiks jätta juhuse hooleks. Need mõtted, mille peale Orla