Abielupakt. Michelle Richmond
Читать онлайн книгу.
oli juba hakanud projektorit kokku pakkima. Ma teadsin, et peaksin ilmselt peenes kirjas trükitud teksti lugema. Aga Alice tahtis seda. Ja mina tahtsin Alice’it õnnelikuks teha. Tundsin allkirja andes oma sõrmedes pastaka raskust.
10
Loomulikult eksisteerib meie kõigi jaoks lõhe selle vahel, kes me oleme ja kelleks me ennast peame. Kuigi mulle meeldib mõelda, et minu puhul on see lõhe üpris väike, tunnistan ma siiski, et see on olemas. Üks näide, mis sellele viitab? Pean ennast üsna populaarseks, meeldivaks inimeseks, kellel on keskmisest rohkem sõpru. Aga sellegipoolest pole mind kuigi sageli pulma kutsutud. Ma ei tea miks. Mõnda inimest, nagu näiteks Alice’it, kutsutakse alatasa pulma.
Asja positiivne külg on see, et ma mäletan iga pulmapidu, kuhu mind kunagi kutsutud on, kaasa arvatud kõige esimest.
Ma olin kolmeteistaastane ja üks mu lemmiktädidest läks San Franciscos mehele. Nende suhe oli kiiresti arenenud ja äkki oligi pulmapäev kindlaks määratud. Laulatus toimus ühel juulikuu laupäeval ja pulmapidu peeti urkas nimega Ühendatud Iiri Kultuurikeskus. Põrand oli kleepuv ja igast praost tõusis ammu unustatud pulmapidude odava õlle haisu. Laval seadis end sisse mehhiko mariachi ansambel ning köögist ilmus enchilada’sid ja tortiljasid. Baarilett laius kogu tagumise seina ulatuses ja iiri baarmenid sööstsid pudelite vahel siia-sinna. Ruum oli rahvast pilgeni täis. Keegi mees ulatas mulle õlle ja mitte keegi ei paistnud selle peale pahandavat. Tõtt-öelda mõistsin ma vaistlikult, et seda oleks solvavaks peetud, kui ma oleksin keeldunud.
Mu tädi oli ametiühingu esinaine, tõsine tegija. Tema tulevane abikaasa juhatas mingit samaväärset organisatsiooni, kuid teises piirkonnas. Kõrts oli nii rahvarohke, nii pidune. Oma noorusest hoolimata tajusin, et midagi tähtsat on teoksil. Inimesi voolas ustest üha juurde, kõik olid lärmakad ja õnnelikud, nad andsid oma mantlid, kotid ja autovõtmed riidehoidu, ilmselgelt plaanides tükiks ajaks peole jääda. Öelda, et seal joodi ja tantsiti ja peeti kõnesid ja kuulati muusikat ja siis joodi ja tantsiti veel, oleks sündmuse alahindamine. See oli kõige pöörasem ja pikem pidu, kus ma eales viibinud olin. Ma ei mäleta, kuidas see lõppes, ega seda, kuidas ma koju jõudsin. See hägune mälestus on jäänud minuga tänase päevani, justkui kummaline, lärmakas unenägu, mis küündib mingil moel üle kuristiku minu lapsepõlve ja täiskasvanuelu vahel.
Ma ei mäleta, et oleksin kunagi kuulnud uudist, et mu tädi abielu sai otsa. Selle asemel näis, et see lihtsalt hajus kuidagi laiali. Ükspäev oli mu onu olemas ja mingil järgmisel päeval enam ei olnud. Aastad möödusid. Nad mõlemad tegid edukat karjääri ja saavutasid tuntuse. Ning siis lugesin ühel hommikul Los Angeles Timesist, et mu endine onu oli surnud.
Nägin neid pulmi hiljuti unes – kogu seda muusikat, toitu, jooke, pöörast õnnetunnet selles ülerahvastatud ja haisvas ruumis – ning murdsin pead, kas see toimus ikka päriselt. See oli mu esimene päris pulmapidu, või vähemasti esimene pulmapidu, mis õpetas mulle, et abielu peaks tähendama õnne ja rõõmu.
11
On hilisõhtu pärast Viviani külaskäiku ja me oleme voodis, kui Alice ulatab mulle minu eksemplari käsiraamatust. „Hakka parem õppima. Ma ei taha, et sind abieluvanglasse sõidutataks.”
„See pole aus. Sina õppisid juurat. Sa oled eelisseisundis.”
Käsiraamat on jagatud viide ossa: „Meie missioon”, „Tegevuskord”, „Pakti seadused”, „Tagajärjed” ja „Arbitraaž”. Kaugelt kõige pikem osa on „Pakti seadused”. Osad on jagatud peatükkideks, peatükid alapeatükkideks, alapeatükid lõikudeks, lõigud lauseteks ja tärniga eraldatud punktideks, kõik pisitillukeses kirjas. Raamat on tõeline telliskivi ja ma võin juba peale vaadates öelda, et ma ei kavatse teha enamat kui sellest diagonaalis üle libiseda. Seevastu Alice jumaldab detaile ja juriidilist kõnepruuki.
„Oi-oi,” ütleb ta, „mul võib raskeks minna.”
„Millega?”
„Alapeatükk 3.6, „Armukadedus ja kahtlus”.” Ei ole saladus, et Alice’il on armukadedusega probleeme. See on keerukas ebakindluse pusa, mida ma olen püüdnud lahti harutada sellest ajast saadik, kui me esmalt hakkasime kohtamas käima.
„Sind võib vangikong ähvardada,” ütlen mina.
„Ärge kiirustage oma järeldustega, mu härra. Aga mis sa sellest arvad: alapeatükk 3.12 „Tervis ja treening”?”
Püüan käsiraamatut tema käest ära kahmata, ta tõmbab selle naerdes tagasi.
„Sa oled ühe õhtu kohta juba küllalt lugenud,” ütlen ma. Ta laseb käsiraamatul öökapile kukkuda ja surub oma keha vastu minu oma.
12
Mu kabinet on täis raamatuid ja artikleid, mis käsitlevad abielu. Rutgersi Ülikoolis tehtud uuring tuvastas, et kui naine on abieluga rahul, on tema mees palju õnnelikum; seevastu näib, et mehe rahulolu abieluga ei mõjuta naise õnnetunnet vähimalgi määral.
Lühikest kasvu meeste abielud kestavad kauem kui pikka kasvu meeste omad.
Mis on parim ennustaja, kas abielu kujuneb edukaks? Laenu tagasimaksevõime.
Babüloonia seadustekogu nägi ette, et oma meest petnud naine tuleb jõkke heita.
Teadusliku töö puhul on tõsiselt võetav uurimistulemus tavaliselt mahukate andmete analüüsimise tagajärg. Mida rohkem andmeid, seda vähem torkavad silma erandid ja fookusesse tõuseb tegelik tõde. Kuid mulle näib, et vahel tekitab liiga suur hulk andmeid info ülekülluse, mispuhul tõde hakkab käest ära libisema. Ma ei oska öelda, kuidas on lood abieluga. Loomulikult on varasemate abielude edust ja luhtumisest midagi õppida. Teisalt, kas iga abielu pole ainulaadne?
Mu esimesed kliendid on Liza ja John. Töötan kõikvõimalikud materjalid läbi, enne kui nad mu kabinetti saabuvad, sest selline ma kord olen, nii ma tegutsen. On vihmane päev, isegi veel lohutum kui Outer Richmondi kandis tavaliselt. Mees on ettevõtja, naine töötab turunduse alal. Nad abiellusid viis aastat tagasi suurejoonelise laulatustseremoonia käigus Millbrae golfikeskuses.
Nad hakkavad mulle kohe meeldima. Lizal on peas värviline omakootud müts, mis näib igasuguse edevuse vastandina, ning John meenutab mulle üht head sõpra, kes mul gümnaasiumis oli, ainult on temast targem. Selline nõustamine võiks pakkuda kena vastukaalu mu tavapärasele tööle noortega. Võib-olla oleks tore vahepeal täiskasvanud inimestega suhelda, rääkida täiskasvanute kombel, ilma et vestlus peaks kohe Nietzsche või Passengeri või kanepi teaduslikult tõestatud kasutegurite juurde tüürima. Ärge saage minust valesti aru, noored meeldivad mulle väga. Aga see, mis teeb nad nii haavatavaks – nende meeleheitega segatud avastamisõhin, naiivne usk omaenda mõtete ainulaadsusse – võib teha nad ka väga ühetaoliseks. Aeg-ajalt on mul olnud kiusatus kleepida oma uksele silt: JAH, MA OLEN LUGENUD JUTUSTUST „FRANNY JA ZOOEY” NING EI, ANARHIA EI OLE ELUJÕULINE VALITSEMISE VORM. Niisiis kujutavad Liza ja John endast uut, viljakat pinnast. Mulle meeldib mõte aidata inimestel lahendada probleeme, mis sarnanevad rohkem minu enda omadega. Kui asjalood oleksid teistsugused, võiksime ehk sõbradki olla.
John rabab hommikust õhtuni oma tehnoloogiaga tegelevas idufirmas, arendades mingit rakendust, mis teeb midagi revolutsioonilist, mida ta õieti seletada ei suuda. Liza on tüdinenud oma tööst, mis seisneb ühe haigla imeliste teenuste reklaamimises, kuigi talle endale tundub, et tegemist on pigem haigete konveiersüsteemiga. „Ma tunnen ennast petisena,” tunnistab Liza oma kootud mütsi kohendades. „Ma igatsen oma sõpru. Ma tahan tagasi Washingtoni kolida …”
„Sa igatsed ühte sõpra,” katkestab teda John. „Räägime nii, nagu asjad on.” Siis vaatab ta mulle otsa ja kordab: „Ta igatseb ühte sõpra.”
Naine ei tee temast välja. „Ma igatsen meie riigi pealinna pulbitsevat elu.”
„Mis pulbitsevat?” irvitab John. „Washingtonis ei tule isegi kõige ilusama ilmaga mitte keegi kodust välja. Kümnest restoranist üheksa on õllekad. Sa ei saa normaalset salatitki tellida. Ära ütle, et sa tahad sinna sibularõngaste ja jääsalati