Minu võitlus. 2. raamat. Armunud mees. Karl Ove Knausgard
Читать онлайн книгу.
on Vanja alati eelistanud poistega mängida, ilmselt vajab ta füüsilist rahmeldamist, vahest sellepärast, et see on lihtne ja annab kergesti võimutunde.
Kui me Malmösse kolisime, läks Vanja uude lasteaeda, mis asus Västra Hamneni, linna uusrajooni lähedal, kus elasid kõige rahakamad, ja kuna Heidi oli nii väike, võtsin mina uuega kohanemise enda hooleks. Igal hommikul sõitsime rattaga läbi linna, vanast laevatehasest mööda ja mere poole, Vanjal väike kiiver peas ja käed ümber minu, mina väikese naisterattaga, nii et põlved käisid lõua alla, kergel ja rõõmsal meelel, sest selles linnas oli kõik mulle veel uus ning hommikuse ja õhtuse valguse varjundid taevas ei olnud veel saanud rutiinsuse täissöönud pilgu roaks. Ma mõtlesin, et need on üleminekuraskused, kui Vanja ütles kohe hommikul ärgates, et ei taha lasteaeda minna, ja vahel seda öeldes nuttis – kindlasti hakkab talle seal varsti meeldima. Aga kui me kohale jõudsime, ei tahtnud ta mu sülest maha tulla, ükskõik millega kolm noort naiskasvatajat teda ei meelitanud. Minu meelest oleks olnud kõige targem ta sinnapaika jätta, lihtsalt ära minna ja lasta tal ise hakkama saada, aga säärasest jõhkrusest ei tahtnud kasvatajad ega Linda kuuldagi, ja nii ma seal siis nurgas istusingi, Vanja süles ja ümberringi mängivad lapsed, õue kuldamas päikesepaiste, mis omandas päevade möödudes sügisesema jume. Lõunaoote ajal, mis koosnes õuna- ja pirnilõikudest, mida kasvatajad õues jagasid, nõustus ta istet võtma vaid siis, kui võis teha seda teistest kümne meetri kaugusel, ja kui me siis istusime, mina andekspaluva naeratusega, ei lakanud ma imestamast, kuidas ta käitub täpselt nagu mina: mis nipiga oli temal, kahe ja poole aastasel, seda tabada õnnestunud? Mõistagi läks kasvatajatel korda ta minu küljest lahti kangutada, võttis aega mis võttis, nii et võisin koju vändata, et natuke kirjutada, ja tema jäi minust maha südantlõhestavalt nutma, aga kuu aja pärast viisin ja tõin ma teda juba normaalselt. Kuid endiselt võis juhtuda, et ta ütles hommikul, et ei taha, nuttis vahel ikka veel, ja kui ühest teisest lasteaiast, mis asus kohe meie kodu juures, teatati, et neil on vaba koht, võtsime selle silmapilk vastu. Lasteaia nimi oli „Ilves” ja see oli tegelikult lastevanemate ühistu. See tähendas seda, et kaks nädalat aastas pidid kõik lapsevanemad töötama kasvatajana ja täitma lisaks mitmeid teisi haldusalaseid või praktilisi ametikohti. Tookord ei olnud meil aimu, kui sügavale see lasteaed end meie ellu sööb, seevastu loendasime selle eeliseid: töö lasteaias pidi aitama meil tutvuda Vanja mängukaaslastega ning kaasnevad ühiskondlikud ülesanded ja kohtumised ka nende vanematega. Saime teada, et lastel on tavaks üksteisel külas käia, nii et võisime varsti saada laste hoidmisel kergendust, kui vaja. Lisaks, ja see oli vahest kõige tähtsam argument, ei tundnud me Malmös kedagi, mitte üht hinge, ja nii oli lihtne tutvust sobitada. Ja nii oligi, paar nädalat hiljem kutsuti meid ühe lapse sünnipäevale. Vanja kripeldas põnevusest, eelkõige sellepärast, et oli saanud uhked kuldsed kingad, mille ta võis jalga panna, aga samas ta ka ei tahtnud minna, mis oli mõistetav, kuni ta veel teisi lapsi hästi ei tundnud. Ühel reedesel pärastlõunal oli kutse lasteaias riiulis, pidu pidi toimuma järgmisel laupäeval, ja igal selle nädala hommikul küsis Vanja, kas täna on Stella pool pidu. Kui me ütlesime, et ei ole, küsis ta, kas see on ülehomme – umbes nii kaugele ulatus tema jaoks kauge tuleviku silmapiir. Sel hommikul, kui võisime viimaks noogutada ja öelda „jah, täna läheme Stella sünnipäevale”, kargas ta voodist välja kapi juurde, et kuldsed kingad kohe jalga panna. Paar korda tunnis küsis ta, kas pidu algab varsti, ja sellest oleks võinud kujuneda väljakannatamatu vingumise ja jonnituuridega hommikupoolik, aga õnneks oli asju, millega teda köita. Linda viis ta raamatupoodi kingitust ostma, pärast seda istusime köögilaua ääres ja joonistasime sünnipäevakaarti, siis vannitasime lapsi, kammisime nende juukseid ja panime neile jalga valged sukkpüksid ja selga pidulikud kleidid. Siis tegi Vanja tuju korraga täispöörde, korraga ei tahtnud ta enam valgeid sukkpükse ega pidulikku kleiti, ei tulnud kõne allagi, et ta kellelegi külla läheks, ja kuldsed kingad virutas ta vastu seina, aga kui me olime paar minutit, mis ta jonnihoog kestis, kannatlikult oodanud, oli ta pärast seda jälle kõigega nõus, isegi valge villase salliga, mis talle Heidi ristseteks oli kingitud, ja kui nad lõpuks meie ees kärus istusid, olid mõlemad taas ootusärevil. Vanja oli vaikne ja tõsine, ühes käed kuldsed kingad ja teises kingitus, aga kui ta pea meie poole keeras, et midagi öelda, oli tal naeratus näol. Tema kõrval istus Heidi, rõõmus ja atsakas, sest kuigi ta ei saanud aru, kuhu me läheme, olid riided ja ettevalmistused andnud talle aimu, et see peab olema mingi enneolematult peen koht. Korter, kus pidu pidi toimuma, asus meie tänavas mõnesaja meetri kaugusel. Tänav oli täis saginat, mis on iseloomulik laupäevaõhtule linnas, kus viimased kandekottidega poodlejad segunevad noorukitega, kes on kogunenud kesklinna, et jõlkuda Burger Kingi ja McDonald’si ees, ning autod, mis katkematult mööda vuravad, ei ole enam funktsionaalsed ega kuulu parklasse ega sealt koju suunduvatele peredele, vaid nende sekka satub üha enam madalaid, musti ja kiiskavaid, mille kered tümpsust vibreerivad ja mida juhivad paarikümneaastased muulasnoorukid. Supermarketi esine oli nii paksult rahvast täis, et pidime hetkeks peatuma, ja kui see vana, kõhn ja räsitud väljanägemisega naine, kes oma ratastooliga sel kellaajal alati seal viibis, Vanjat ja Heidit märkas, kummardus ta nende poole ja helistas kellukest, mis rippus tal toki otsas, ja naeratas sellist naeratust, mis oli tema meelest kindlasti lastesõbralik, aga nende jaoks ilmselt hirmuäratav. Aga nad ei öelnud midagi, üksnes vaatasid naist.
Teisel pool poeust istus minuvanune narkomaan, nokats väljasirutatud käes. Kõrval oli tal kassiga puur ja kui Vanja seda nägi, pööras ta näo meie poole.
„Kui me maale kolime, võtan ma kassi,” ütles ta.
„Kass!” ütles Heidi ja näitas näpuga.
Tüürisin vankri üle kõnniteeserva sõiduteele, et mööduda kolmest inimesest, kes venisid nagu teod ja arvasid ilmselt, et kõnnitee kuulub neile, tormasin mõne meetri, nii mis jalad võtsid, ja kui me neist möödas olime, keerasin kõnniteele tagasi.
„See ei juhtu võib-olla veel niipea, Vanja,” ütlesin ma.
„Korteris ei saa kassi pidada,” ütles ta.
„Täpselt nii,” ütles Linda.
Vanja keeras end jälle otseks. Ta pigistas mõlema käega kotti, kus oli kingitus.
Vaatasin Linda poole.
„Mis Stella isa nimi oligi?”
„Mul on täiesti peast lennanud …” ütles ta. „Aga kas ei olnud Erik?”
„Oli jah,” vastasin ma. „Millega ta tegeleb?”
„Ma ei tea täpselt,” ütles ta. „Aga oleks nagu disain olnud.”
Möödusime Grottgruvanist ning Vanja ja Heidi kummardusid, et aknast sisse vaadata. Selle kõrval asus pandimaja. Selle kõrval omakorda oli pood, mis müüs igasugu väikesi vidinaid ja ehteid, ingleid ja buda kujukesi, lisaks viirukit, teed, seepi ja muid new age’i nipstükke. Akendel rippusid plakatid, mis andsid infot, millal pidid linna saabuma joogagurud ja tuntud selgeltnägijad. Teisel pool tänavat oli odavbrändide riidepood Ricco Jeans and Clothings, „Kogu pere mood”, selle kõrval TABOO, ilmselt erootikapood, mis meelitas dildode ja nukkude ja negližeede ja korsetitaolise aluspesuga ukse kõrval aknal, mis tänavale ei paistnud. Selle kõrval omakorda asus Bergmani koti- ja kübaraäri, mille interjöör ja sortiment olid ilmselt poe algusajast neljakümnendatel aastatel muutumatuks jäänud, ja Radio City, mis oli just pankrotti läinud, aga kiitles ikka veel aknatäie helendavate teleekraanidega, mida ümbritsesid mitmesugused elektririistad, mille hinnad olid kirjutatud suurtele helendavatele oranžidele ja rohelistele papist rõngastele. Tavaliselt oli nii, et mida kaugemale tänavat pidi minna, seda odavamaks ja kahtlasemaks poed läksid. Seesama kehtis inimeste kohta, kes seal liikusid. Erinevalt Stockholmist, kus me samuti olime kesklinnas elanud, oli kogu olemasolev vaesus ja viletsus tänaval näha. Mulle see meeldis.
„Siin see on,” ütles Linda ja peatus ühe ukse taga. Sealsamas kõrval asuva bingosaali ees seisid kolm viiekümneaastast tuhmi näonahaga naist ja tegid suitsu. Linda libistas pilguga üle uksetelefoni kõrval asuva elanike nimekirja ja toksis sisse numbri. Kohe teineteise kannul möödusid mürinal kaks bussi. Seejärel kostis sumisti hääl ja me astusime pimedasse trepikotta, panime vankri seina äärde ja läksime trepist üles kaks korrust kõrgemal asuva korteri ukse taha, Heidi