Minu võitlus. 2. raamat. Armunud mees. Karl Ove Knausgard
Читать онлайн книгу.
Thomasega, kes oli fotograaf ja Geiri sõber; Corat tundis ta oma elukaaslase Marie kaudu, kes oli luuletaja ja Biskops-Arnöl olnud Cora juhendaja. Linda istus toolil, mis oli kõhu tõttu lauast eemale tõmmatud, naeris ja oli rõõmus, ja seda sissepoole pööratust ja sisemist helendust, mis temasse viimastel kuudel oli sugenenud, märkasin küllap ainult mina. Veidi aja pärast ta tõusis ja väljus toast, ma naeratasin talle, pöörasin tähelepanu jälle Thomasele, kes ütles midagi nende punapeade geenide kohta, kes sel õhtul silma torkasid.
Kusagil koputati.
„Cora!” kuulsin ma. „Cora!”
Kas see oli Linda?
Tõusin ja läksin esikusse.
Koputamine kostis vannitoast.
„Kas sina oled, Linda?” küsisin ma.
„Jah,” vastas ta. „Lukk on vist kinni kiilunud. Kutsu palun Cora. Ilmselt on siin mingi nõks.”
Läksin elutuppa ja puudutasin Corat õlast; tal oli söögitaldrik ühes ja veiniklaas teises käes.
„Linda on vannituppa luku taha jäänud,” ütlesin ma.
„Oh taevake!” ütles ta, pani klaasi ja taldriku käest ning ruttas toast välja.
Nad pidasid läbi lukus ukse tükike aega nõu, Linda püüdis järgida Cora juhtnööre, aga miski ei aidanud, uks jäi lukku. Nüüdseks olid kõik inimesed korteris olukorrast teadlikud, meeleolu oli ühtaegu lustakas ja erutatud ning esikusse kogunenud seltskond andis ukse taga istuvale Lindale nõu, samal ajal kui segaduses ja mures Cora ütles kogu aeg, et Linda võib kohe maha saada, midagi tuleb silmapilk ette võtta. Lõpuks otsustati kutsuda välja lukksepp. Kuni me teda ootasime, seisin mina ukse taga ja rääkisin vannitoas oleva Lindaga, ja mind häiris, et kõik mu sõnu kuulevad ja et ma olen nii abitu. Kas ma ei võiks ukse maha lüüa ja Linda välja tuua? Lihtsalt ja kärmelt?
Ma ei olnud kunagi varem ust maha löönud ega teadnud, kui tugev see on – mis siis, kui see jalahoobi peale ei kõssagi ja ma teen ennast kõigi nähes narriks?
Lukksepp saabus poole tunni pärast. Ta pani tööriistadega puldankoti põrandale ja hakkas luku kallal nukitsema. Ta oli pisike mees, prillide ja hõreneva pealaega, ei lausunud ümbritsevatele inimestele sõnagi, proovis üht tööriista teise järel, ilma et sellest abi oleks olnud, uks jäi niisama neetult lukku. Lõpuks andis ta alla ja ütles Corale, et jääb ära, ta ei saa ust lahti.
„Mida me siis teeme?” ahastas Cora. „Ta võib kohe maha saada!”
Mees kehitas õlgu.
„Lööge uks sisse,” ütles ta ja hakkas tööriistu kokku pakkima.
Kes pidi ukse sisse lööma?
Ilmselt mina, ma olin ju Linda mees, see oli minu kohus.
Mu süda hakkas puperdama.
Kas tõesti pean mina seda tegema? Võtma kõigi silme all sammukese hoogu ja põrutama täiest jõust jalaga?
Mis siis, kui uks ei tee teist nägugi? Mis siis, kui see lendab lahti ja tabab Lindat?
Ta peaks nurka peitu pugema. Hingasin paar korda sügavalt. Aga see ei aidanud, hing vabises ühtsoodu. Ma ei teadnud midagi hullemat kui säärane tähelepanu. Veelgi räbalamaks tegi enesetunde oht ebaõnnestuda.
Cora vaatas ringi.
„Me peame ukse sisse lööma,” ütles ta. „Kes seda teeks?”
Lukksepp väljus uksest. Kui mina seda tegema pidin, oleks olnud õige hetk ette astuda.
Aga ma ei saanud end niikaugele.
„Micke,” ütles Cora. „Ta on poksija.”
Ta kavatses minna tema juurde elutuppa.
„Ma lähen palun teda,” ütlesin ma. Vähemalt ei varjaks ma siis olukorra alandavat iseloomu ja ütleksin talle avameelselt, et mina, Linda abikaasa, ei julge ust jalaga sisse lüüa, vaid palun, et sina, kes sa oled poksija ja hiiglasekasvu mees, teeksid seda minu eest.
Ta seisis akna all, õllepudel käes, ja rääkis kahe tüdrukuga.
„Tere, Micke,” ütlesin ma.
Ta vaatas minu poole.
„Linda on ikka veel vannitoas kinni. Lukksepp ei saanud ust lahti. Mis sa arvad, kas lööksid ukse sisse?”
„Loomulikult,” vastas ta ja silmitses mind veel viivu, enne kui pudeli käest pani ja koridori suundus. Mina sammusin tema kannul. Rahvas astus kõrvale, kui Micke saabus.
„Kas sa oled seal sees?” küsis ta.
„Jah,” vastas Linda.
„Mine uksest nii kaugele, kui saad. Ma löön selle sisse.”
„Jah,” ütles Linda.
Micke ootas pisut. Seejärel tõstis ta jala ja põrutas sellega nii tugevalt vastu ust, et lukk sisse lendas. Pilpad vihisesid.
Mõned plaksutasid, kui Linda nähtavale ilmus.
„Vaeseke,” ütles Cora. „Anna andeks. Et see just sinuga pidi juhtuma, ja veel nii …”
Micke keeras ringi ja eemaldus.
„Kuidas sul on?” küsisin ma.
„Hästi,” vastas Linda. „Aga ma arvan, et varsti peaks koju minema.”
„Selge see,” vastasin ma.
Elutoas keerati muusika ära, kaks kolmekümnendates naist pidid oma räppluulet lugema, ma ulatasin Lindale jopi, panin selga enda oma, jätsin Cora ja Thomasega hüvasti, põlesin häbist, aga teha jäi viimane asi, pidin Micket tema abi eest tänama, rajasin endale teed läbi luulekuulajate ja peatusin tema ees akna all.
„Ole tänatud,” ütlesin ma. „Sa päästsid Linda.”
„Äh,” ütles ta ja kehitas oma hiiglaslikke õlgu. „See pole kõneväärt.”
Taksoga koju sõites ei vaadanud ma peaaegu üldse Linda poole. Ma ei olnud astunud ette, kui oleksin pidanud, vaid olin nii arg, et olin lasknud seda teha kellelgi teisel, ja kõik see väljendus mu pilgus. Olin äpu.
Kui me olime voodisse heitnud, küsis ta, mis mul viga on. Vastasin, et mul on häbi, et ma ust sisse ei löönud. Ta vaatas mind üllatunult. Talle ei olnud seda pähegi tulnud. Miks ma oleksin pidanud seda tegema? Ma ei olnud ju sedasorti mees.
Teisel pool lauda istuvast mehest õhkus midagi samasugust nagu Stockholmi poksijast. See ei sõltunud kehakasvust ega lihasmassist, sest kuigi mitu meest siin olid treenitud ja trimmis ülakehaga, mõjusid nad ometi kergekaaluliselt, nende toasolek oli põgus ja mööduv nagu uitmõte, aga see oli midagi muud, ja iga kord, kui ma sellise nähtusega kokku puutusin, tajusin ma oma mannetust, nägin end kui kammitsetud ja nõrka meest, kes ma olingi – meest, kes elas oma elu sõnade maailmas. Selle üle ma juurdlema jäingi, heites talle aeg-ajalt pilgu ja kuulates vestlust poole kõrvaga. Nüüd oli see teinud ringi peale erinevatele pedagoogikatele ja kandunud koolidele, mida lastele planeeriti. Pärast väikest vahepala, kui Linus jutustas spordipäevast, kus ta oli osalenud, siirdus jutt eluasemehindadele. Konstateeriti, et need on viimastel aastatel järsult tõusnud, aga Stockholmis rohkem kui Malmös, ja et ilmselt on aja küsimus, millal protsess pöördub, võib-olla langevad hinnad isegi niisama järsult, nagu need tõusnud olid. Siis pöördus Linus minu poole.
„Kuidas Norras eluasemehinnad on?” küsis ta.
„Umbes nagu siin,” ütlesin ma. „Oslo on niisama kallis nagu Stockholm. Ja provintsis on natuke odavam.”
Ta jäi mind silmitsema, otsekui pakuks mulle võimalust pausi vestluses ära kasutada, aga kuna ma seda ei tahtnud, pööras pilgu ära ja lobises edasi. Ta oli teinud niisamuti esimesel üldkoosolekul, kus me käisime, aga tookord mõnevõrra kriitilise alatooniga, sest, nagu ta ütles, kui koosolek hakkas lõppema ja Linda ja mina ei olnud ikka veel sõnagi lausunud, asja mõte on selles, et kõik saaksid sõna sekka öelda, see ongi vanemateühistu mõte. Mul polnud aimugi,