Minu võitlus. 2. raamat. Armunud mees. Karl Ove Knausgard
Читать онлайн книгу.
võib-olla natuke lastega mängida, ja seda igal jumala nädalapäeval … Tavaliselt ma jokutama ei jäänud, võtsin Vanja kaasa ja panin ta riidesse, enne kui keegi avastas, mis toimub, aga vahel saadi mind esikus kätte, alustati vestlust, ja nagu niuhti istusin ma madalal pehmel diivanil ja kiitsin kaasa millelegi enda jaoks absoluutselt, totaalselt ebahuvitavale, samal ajal kui julgemad lapsed mind sikutasid ja sakutasid ja tahtsid, et ma neid viskaksin, kannaksin, ringi keerutaksin või, kui tegemist oli Jockega, kes oli muide lahke raamatusõbrast pankuri Gustavi poeg, lihtsalt torkisid mind teravate asjadega.
Osa samast kohustusest oli sundus istuda laupäeva õhtupoolikul ja õhtul kokkupressitult lauas ja süüa juurvilja, näol jäik, kuid viisakas naeratus.
Tööpinna ees tõstis Erik nüüd kapist virna taldrikuid, Frida aga loendas nuge ja kahvleid. Võtsin lonksu veini ja tundsin, et kõht on väga tühi. Uksel peatus Stella, näost õhetav ja higine.
„Kas nüüd saab torti?” hüüdis ta.
Frida keeras ringi.
„Varsti, musirull. Aga enne sööme päris sööki.”
Tema tähelepanu kandus lapselt laua ümber istujatele.
„Nüüd saab süüa,” ütles ta. „Tõstke ise ette. Taldrikud ja noadkahvlid on siin. Ja viige ka oma lastele.”
„Oh, söök kulub väga ära,” ütles Linus ja tõusis püsti. „Mida te pakute?”
Olin kavatsenud niikauaks istuma jääda, kuni järjekord on hajunud, aga kui ma nägin, millega Linus tagasi tuli – oad, salat, kohustuslik kuskuss ja soe söök, mis nägi välja nagu kikerhernehautis –, tõusin ja läksin elutuppa.
„Nüüd saab süüa,” ütlesin ma Lindale, kes seisis ja jutles Miaga, Vanja tihedalt kõrval ja Heidi süles. „Kas teeme vahetust?”
„Jah, võib küll,” ütles Linda. „Mul võtab nälg silmanägemise ära.”
„Kas me võime nüüd koju minna, issi?” küsis Vanja.
„Aga nüüd pakutakse süüa,” ütlesin ma. „Ja pärast tuleb tort. Kas ma toon sulle süüa?”
„Ma ei taha,” ütles ta.
„Ma toon sulle ikka natuke,” ütlesin ma ja võtsin Heidi sülle. „Nüüd võtan ma sinu kaasa.”
„Heidi sai muide banaani,” ütles Linda. „Aga tema tahab ka kindlasti süüa.”
„Tule, Theresa, lähme toome sulle ka süüa,” ütles Mia.
Läksin nende kannul kööki, tõstsin Heidi sülle ja seisin sappa. Ta pani pea mulle õlale, mida ta tegi vaid siis, kui oli väsinud. Mul kleepus särk rinnale. Iga nägu, mida ma nägin, iga pilk, mida kohtasin, iga hääl, mida kuulsin, jäi minu külge rippuma nagu kaalupomm. Kui minult midagi küsiti või ma ise mõne küsimuse esitasin, oli tunne, nagu tuleks see välja lõhata. Heidi tegi olukorra kergemaks, ta oli nagu turvakaitse, nii sellepärast, et nüüd oli mul millegagi tegelda, kui ka sellepärast, et tema juuresolek hajutas teiste tähelepanu. Nad naeratasid talle, küsisid, kas ta on väsinud, silitasid tal põske. Heidi ja minu vahekorras põhines suur osa sellel, et ma teda süles kandsin. See oli meie suhte alustugi. Ta tahtis alati, et teda süles kantaks, ei tahtnud kunagi kõndida, sirutas käed üles kohe, kui mind nägi, ja naeratas rahulolevalt iga kord, kui sülle pääses. Ja mulle meeldis tunda enda vastas seda väikest pontsakat suurte silmade ja apla suuga last.
Tõstsin taldrikule mõne oa ja paar lusikatäit kikerhernehautist ja pisut kuskussi ja viisin selle elutuppa, kus kõik lapsed istusid nüüd keset tuba ümber madala laua, üks ja teine abistav täiskasvanu selja taga.
„Ma ei taha,” ütles Vanja kohe, kui ma taldriku tema ette tõstsin.
„Sellest pole midagi,” ütlesin ma. „Sa ei pea sööma, kui ei taha. Aga mis sa arvad, kas Heidi tahab?”
Võtsin paar uba kahvli otsa ja tõstsin Heidi suu juurde. Ta pigistas suu kinni ja keeras näo kõrvale.
„Olge nüüd mõistlikud,” ütlesin ma. „Ma tean, et teil on kõht tühi.”
„Kas me võime rongiga mängida?” küsis Vanja.
Ma vaatasin teda. Harilikult oleks ta vahtinud kas rongikomplekti või minu poole, enamasti paluvalt, aga nüüd vaatas ta otse enda ette.
„Muidugi võime,” ütlesin ma. Panin Heidi maha ja läksin toanurka, kus pidin suruma põlved vastu keha, nii et need ulatusid peaaegu lõua alla, et mahtuda väikese lastemööbli ja lelukastide vahele. Võtsin raudtee lahti ja ulatasin rööbashaaval Vanjale, kes püüdis seda kokku panna. Kui see tal ei õnnestunud, surus ta rööpad kogu jõust vastamisi. Viivitasin sekkumisega, oodates silmapilku, mil paistab, et ta viskab need maruvihaselt minema. Heidi tahtis rööpaid kogu aeg lahti kiskuda ja ma otsisin pilguga, mida talle anda, et ta tähelepanu sellelt impulsilt kõrvale juhtida. Pusle? Kaisuloom? Väike pikkade ripsmete ja pika roosa sünteetilise lakaga plastponi? Kõik need asjad loopis ta minema.
„Issi, aita siis!” ütles Vanja.
„Jaa-jaa,” ütlesin ma. „Näe. Teeme siia silla, siis saab rong sõita ülevalt ja alt. Nii on hästi, eks?”
Heidi haaras ühe sillatüki.
„Heidi!” ütles Vanja.
Võtsin tüki Heidil käest ja ta hakkas karjuma. Võtsin ta sülle ja tõusin püsti.
„Mul ei tule välja!” ütles Vanja.
„Ma tulen varsti. Lähen korraks Heidiga emme juurde,” ütlesin ma ja läksin kööki, Heidi puusal, nagu mõni vilunud pereema. Linda ajas juttu Gustaviga, ainsaga „Ilvese” vanematest, kes pidas korralikku vanaaegset ametit ja kellega Linda mingil põhjusel hästi läbi sai. Gustav oli joviaalne mees, kes säras näost, tema väike jändrik keha oli alati korralikult riides, turi turske, lõug lai, nägu ümarik, aga aval ja kerge. Ta rääkis enamasti raamatutest, mis talle meeldisid, praegusel hetkel Richard Fordi omadest.
„Need on lihtsalt vaimustavad,” võis ta öelda. „Oled sa neid lugenud? Nad räägivad ühest kinnisvaramaaklerist, täitsa harilikust mehest, jah, tema elust, nii äratuntavast ja igapäevasest, aga samal ajal püüab ta sellesse kogu Ameerika! Ameerika meeleolu, kogu maa pulsi!”
Ta meeldis ka minule, eriti tema korralikkus, mille taga ei olnud midagi keerukamat kui lihtne ja auväärne amet, mida ühelgi mu tuttaval ei olnud, minul veel kõige vähem. Me olime eakaaslased, aga kui ma teda vaatasin, tundus ta mulle kümme aastat vanem. Ta oli sedamoodi täiskasvanu nagu meie vanemad, kui ma laps olin.
„Mulle näib, et Heidi peab varsti magama minema,” ütlesin ma. „Ta paistab väsinud. Ja kindlasti näljane ka. Kas lähed temaga koju?”
„Jah. Söön enne ära, okei?”
„Muidugi.”
„Ma hoidsin su raamatut käes!” ütles Gustav. „Käisin raamatupoes ja seal ta oli. Paistis huvitav. Kas Norstedts andis välja?”
„Jah,” ütlesin ja naeratasin pingutatult. „Norstedts jah.”
„Aga sa ei ostnud, mis?” küsis Linda, hääles õrritav noot.
„Ei, seekord mitte,” vastas Gustav ja pühkis salvrätikuga suud. „See on inglitest?”
Ma noogutasin. Heidi oli mu puusal alla libisenud ja kui ma ta üles tagasi vinnasin, märkasin, kui raske ta mähe on.
„Ma vahetan tal mähkme ära, enne kui te lähete,” ütlesin ma. „Kas sa tõid kärukoti üles?”
„Jah, see on esikus.”
„Okei,” ütlesin ja läksin mähet tooma. Vanja ja Achilles jooksid elutoas ringi, hüppasid diivanitelt põrandale, naersid, tõusid püsti ja hüppasid uuesti. Mul käis südamest soe tunne läbi. Kummardusin ja võtsin põrandalt kotist mähkme ja paki niiskeid salvrätikuid, Heidi aga klammerdus mu külge nagu koaala. Vannitoas ei olnud mähkimislauda, nii et panin ta kahhelpõrandale,