Minu võitlus. 2. raamat. Armunud mees. Karl Ove Knausgard
Читать онлайн книгу.
saadik teinud.
„Nõnda,” ütlesin ma. „Oledki valmis.”
Võtsin tal kätest kinni ja tõmbasin ta püsti. Sukkpüksid, mis olid veidike niiskeks saanud, voltisin ma kokku, võtsin kätte ja viisin kärukotti, panin talle jalga kotis olnud dressipüksid ja seejärel selga pruuni sünteetilise voodriga velvetjopi, mille Yngve talle esimeseks sünnipäevaks oli kinkinud. Linda saabus siis, kui ma Heidile saapaid jalga panin.
„Ma tulen ka varsti,” ütlesin ma. Me suudlesime, Linda võttis koti ühte kätte, Heidi teise kätte ja nad lahkusid.
Vanja jooksis täie hooga mööda koridori, Achilles kannul, ja lipsas arvatavasti magamistuppa, kust kostis kohe seejärel tema eksalteeritud häält. Mõte köögilaua äärde tagasi istumisest just ei ahvatlenud, nii et läksin vannituppa, keerasin ukse lukku ja seisin seal mitu minutit liikumatult. Seejärel loputasin külma veega nägu, kuivatasin seda põhjalikult valge froteerätikuga, kohtasin peeglis oma pilku, mis oli frustratsioonimaskiks tardunud näos nii sünge, et ma seda nähes lausa võpatasin.
Köögis ei märganud keegi mu tagasitulekut. Siiski, üks väike range väljanägemisega naine, kel olid lühikesed juuksed ja ilmetud nurgelised näojooned, vahtis mulle prilliklaaside tagant korraks otsa. Mida ta võis tahta?
Gustav ja Linus rääkisid erinevatest pensionisüsteemidest, sõnaahtral viiekümnendate stiilis särgiga mehel oli tema laps, heledate, lausa valgete juustega püsimatu poiss süles ja ta rääkis temaga Malmö jalgpalliklubist, Frida aga rääkis Miaga klubiõhtutest, mida tema ja paar ta sõbrannat tahtsid korraldama hakata, ning Erik ja Mathias arutasid telesaateid. Ka Linus oleks tahtnud jutus osaleda, nagu mõistsin pikkade pilkude järgi, mis ta neile saatis, ja lühikeste järgi, mis ta heitis Gustavile, et mitte mõjuda ebaviisakalt. Ainus, kes vestluses ei osalenud, oli see poisipeaga naine, ja kuigi ma vaatasin kõikjale mujale kui tema poole, kummardus ta sellegipoolest varsti üle laua ja küsis, kas ma olen lasteaiaga rahul. Vastasin, et olen. Seal on võib-olla liiga palju teha, lisasin ma, aga asi on kindlasti seda väärt, niiviisi saab tuttavaks laste mängukaaslastega, mis on väga hea, leidsin ma.
Ta naeratas mu sõnade peale loiult. Temas oli midagi õnnetut, kannatajalikku.
„Mida kuradit?” pahvatas Linus äkitselt ja võpatas toolil. „Mida nad seal teevad?”
Ta tõusis ja läks vannituppa. Järgmisel hetkel tuli ta Vanjat ja Achillest enda ees lükates välja. Vanja näol oli kõrvuni naeratus, Achilles paistis pisut süüdlaslikum. Tema tillukese pintsaku varrukad olid läbimärjad. Vanja paljad käsivarred läikisid veest.
„Nad olid kättpidi nii sügaval kempsupotis, kui üldse ulatas, kui ma neile peale sattusin,” ütles Linus. Tabasin Vanja pilgu ega suutnud naeratust talitseda.
„Sul tuleb see nüüd seljast maha ajada, noormees,” ütles Linus ja pukseeris Achillese endaga kaasa koridori. „Ja sa pead käed korralikult puhtaks pesema.”
„See käib sinu kohta ka, Vanja,” ütlesin ma ja tõusin. „Marss vannituppa!”
Ta sirutas käed kraanikausi kohale, kui me sinna läksime, ja vaatas mulle otsa.
„Mina mängin Achillesega!” ütles ta.
„Ma näen küll, et mängid,” ütlesin ma. „Aga ega sellepärast ei pea käsi kempsuauku toppima!”
„Ei pea,” ütles ta naerdes.
Tegin käed kraani all märjaks, seebitasin sisse ja pesin tema käsi sõrmeotstest õlgadeni. Seejärel kuivatasin käed ära, andsin talle otsaette musi ja saatsin ta välja. Andekspaluv naeratus, millega ma kööki tagasi istusin, polnud vajalik, sest kedagi ei huvitanud selle väikese vahepala arutamine, ka mitte Linust, kes jätkas tagasi tulles kohe jutustust mehest, keda olid Tais rünnanud ahvid. Ta oli seda pealt näinud. Linus ei kergitanud kulmugi, kui teised naersid, vaid hingas nende naeru just nagu sisse, et selle paistel jutustusele hoogu juurde anda, mida see ka sai, ja naeratas alles siis, kui saabus järgmine naerupahvak, mitte vali ja mitte oma nalja peale, märkasin ma, vaid tundes pigem rahulolu teiste naerust, mille oli esile kutsunud. „Jaa-jaa-jaa!” ütles ta ja rehmas käega. Range naine, kes oli seni aknast välja vaadanud, tõmbas tooli lähemale ja kummardus uuesti üle laua.
„Kas pole raske kahe lapsega, kui neil on nii väike vanusevahe?”
„Mõnes mõttes küll,” vastasin ma. „Tülikas ta ju on. Aga kahega on siiski parem kui ühega. See ühelapsemajandus on minu meelest nii kurb … Ma olen alati mõelnud, et mul võiks olla kolm last. Siis on neil palju kombinatsioone, mille vahel valida. Ja siis on lapsed vanematega võrreldes ülekaalus …”
Ma naeratasin. Ta ei lausunud sõnagi. Äkki turgatas mul pähe, et tal on üks laps.
„Aga üksainuke võib ka väga vahva olla,” ütlesin ma.
Ta toetas pea käele.
„Aga mina tahaksin väga, et Gustavil oleks õde või vend,” ütles ta. „Me oleme liiga palju kahekesi.”
„Oh ei,” ütlesin ma. „Tal on lasteaias palju sõpru. Sellest täiesti piisab.”
„Häda on selles, et mul ei ole meest,” ütles ta. „Ja ilma pole see võimalik.”
Mis see kurat minu asi on!
Vaatasin talle kaastundlikult otsa ja keskendusin sellele, et pilk minema ei libiseks, nagu taolistel puhkudel juhtub.
„Ja need, kellega ma tutvun, minu lapse isaks küll ei sobi,” jätkas ta.
„Nonoh,” ütlesin ma. „Kindlasti asi laheneb.”
„Ma ei usu,” ütles ta. „Aga suur tänu sellegipoolest.”
Silmanurgast märkasin liikumist. Keerasin pead ja vaatasin ukse poole. Tulija oli Vanja. Ta naaldus minu vastu.
„Ma tahan koju,” ütles ta. „Kas me ei võiks hakata minema?”
„Oleme veel natuke,” ütlesin ma. „Varsti tuleb tort. Seda sa ju tahad, eks?”
Ta ei vastanud.
„Kas tahad mulle sülle tulla?” küsisin ma.
Ta noogutas ja ma nihutasin veiniklaasi eemale ja tõstsin ta üles.
„Siis istud siin natuke minu juures ja siis lähme jälle tuppa. Ma võin sinuga kaasa tulla. Okei?”
„Okei.”
Tüdruk istus ja vaatas teisi laua ümber. Mida ta sellest võis mõelda? Kuidas see talle paistis?
Vaatasin teda. Tema pikad heledad juuksed langesid seljale. Väike nina, väike suu, kaks väikest kõrva, mõlemal haldjalikult terav tipp. Sinised silmad, mis alati ta hingeseisundit väljendasid, vaatasid pisut kõõrdi, mistõttu ta kandis prille. Algul oli ta nende üle uhke olnud. Nüüd olid prillid esimesed, mille ta eest kahmas, kui ta vihastas. Vahest sellepärast, et ta teadis, kui väga me tahame, et ta neid kannaks.
Meie seltsis olid ta silmad elavad ja lustakad, kui need just ei läinud lukku ega muutunud ligipääsmatuks, kui tal tuli mõni tema kuninglik vihahoog. Ta oli kohutavalt dramaatiline ja võis oma temperamendiga kogu perekonda peos hoida, ta etendas oma mänguasjadega suuri ja keerukaid suhtedraamasid, armastas, et talle ette loeti, aga võib-olla veelgi rohkem filme vaadata, ja siis pigem mängufilme, kus olid huvitavad tegelased ja põnevus, mille üle ta juurdles ja mida meiega arutas, tulvil küsimusi, aga ka ümberjutustamisrõõmu. Mingil hetkel oli tema lemmik Madlike, siis hüppas ta toolilt maha ja lamas suletud silmil põrandal ja me pidime ta üles tõstma ja algul arvama, et ta on surnud, ja seejärel saama aru, et ta on minestanud ja tal on ajuvapustus, ja kandma ta siis süles, silmad kinni ja käsivarred rippu, voodisse, kuhu ta pidi kolmeks päevaks lamama jääma, ja sealjuures pidime ümisema stseeni saatvat kurba viisi. Siis kargas ta üles, jooksis tooli juurde ja alustas näitemängu uuesti. Lasteaia jõulupeol oli ta ainus, kes aplausi peale kummardas ja ilmselgelt tähelepanu nautis. Tihti tähendas asja idee talle märksa rohkem kui asi ise, näiteks kommid: ta võis neist terve päeva rääkida, oodata neid kärsitult, aga kui kommid