Minu võitlus. 2. raamat. Armunud mees. Karl Ove Knausgard
Читать онлайн книгу.
vaatas mulle otsa. Tema huuled olid vahukoorest valged.
„Seal,” ütles ta ja näitas peaga teise toa poole. Ma tõusin ja läksin sinna, vaatasin ringi, ei mingeid kingi. Läksin tagasi.
„Kuhu sa nad panid? Ma ei näe neid kuskil.”
„Lille juurde,” ütles ta.
Lille? Läksin uuesti tagasi, kiikasin aknalauale lillepottide vahele, kus neid ei olnud.
Kas ta võis mõelda tääkliiliat?
Aga muidugi. Tääkliilia potis need olidki. Võtsin kingad kätte, pühkisin need lillepoti kohal mullast puhtaks ja viisin vannituppa, kus pühkisin maha ülejäänud mulla ning panin need seejärel tooli alla, mille seljatoel oli Vanja jopp.
Tordipaus, mil kõik lapsed söömisse süvenesid, võib ehk anda talle võimaluse uueks alguseks, mõtlesin ma, ehk on pärast seda kergem suhelda.
„Ma lähen võtan ka natuke torti,” ütlesin talle. „Ma olen köögis. Kui midagi on, siis leiad mu sealt, okei?”
„Okei, issi,” ütles ta.
Kell köögiukse kohal ei olnud rohkem kui pool seitse. Keegi ei olnud veel lahkunud, nii et pidime äraminekuga kannatama. Lõikasin tööpinnal õhukese tordiviilu, panin taldrikule ja istusin teisele poole lauda, kuna see koht, kus ma varem olin istunud, oli hõivatud.
„Kohvi on ka, kui tahad,” ütles Erik ja vaatas mulle otsa viivitleva naeratusega, nagu peituks tema sõnades ja selles, mida ta nägi, midagi enamat kui silmaga nähtav. Nii palju kui ma aru sain, oli see vaid omandatud tehnika, et mõjuda tähendusrikkalt, umbes nagu reakirjaniku trikid, mida ta kasutab selleks, et novellide mõte paistaks kuristikusügavune.
Või oli ta tõesti midagi näinud?
„Aitäh, hea meelega,” ütlesin ma ja tõusin, võtsin virnast tassi ja valasin sinna kõrval seisvast hallist Steltoni termosest kohvi. Kui ma tagasi istusin, läks ta elutuppa. Frida rääkis kohvimasinast, mille ta oli hankinud, see oli nii kallis, et ta oli tükk aega kahevahel olnud, aga ei kahetsenud ostu, asi oli seda väärt, kohv oli vapustav, ja just selliseid asju oligi tähtis endale võimaldada, võib-olla tähtsamgi kui harilikult arvati. Linus rääkis ühest Smith & Jonesi sketšist, mida ta oli kord näinud, kaks tüüpi istuvad lauas, nende ees presskannutäis kohvi, üks vajutab alla, aga ei vajuta ainult kohvipuru, vaid kõike, mis kannus on, nii et see on lõpuks päris tühi. Mitte keegi ei naernud ja Linus laiutas käsi.
„Mage kohvinali,” ütles ta. „Kas mõni teab paremat?”
Uksel seisis Vanja. Tema pilk libises üle laua, ja kui ta oli mu avastanud, tuli ta minu juurde.
„Kas tahad koju minna?” küsisin ma.
Ta noogutas.
„Jah, ja tead mis,” ütlesin ma. „Mina ka tahan. Ma söön enne koogi ära. Ja joon kohvi ka. Tahad nii kaua mul süles istuda?”
Ta noogutas jälle. Tõstsin ta üles.
„Tore, et sa tulla said, Vanja,” ütles Frida ja naeratas talle üle laua. „Nüüd läheb varsti kalapüügiks ka. Sa ju tahaksid sellest osa võtta?”
Vanja noogutas ja Frida pöördus uuesti Linuse poole, ta ei jõudnud küllalt kiita üht HBO telesarja, mida oli näinud ja millega Linus kursis ei olnud.
„Tahad või?” küsisin ma. „Kas ootame kalapüügi ära, enne kui ära läheme?”
Vanja raputas pead.
Kalapüük käis nii, et lastele anti kätte väike õng, mille otsas rippus nöör, mille nad heitsid üle barjääri, mille taga istus täiskasvanu, kes kinnitas nööri otsa paki midagi ihaldusväärset, kas maiustusi, mänguasju või muud. Siin peres on pakis ilmselt herned või artišokid, mõtlesin ma ja manööverdasin kahvli Vanjast mööda taldrikule, vajutasin kahvliservaga tordilõiku, mis oli valge vahukoore all pruuni koorikuga, seest kollane ja punaste moositriipudega, ja keerasin randmest kätt, nii et tükk jäi kahvliharudele, tõstsin selle jälle Vanjast mööda ja pistsin suhu. Biskviit oli purukuiv ja vahukoores liiga vähe suhkrut, aga lonksu kohviga läks alla küll.
„Kas tahad ampsu?” küsisin ma. Pistsin torditüki Vanja lahtisesse suhu. Ta vaatas mulle otsa ja naeratas.
„Ma võin sinuga tuppa kaasa tulla,” ütlesin ma. „Vaatama, mida teised teevad. Ja jääme ehk kalapüügiks siia?”
„Sa ju ütlesid, et me läheme koju,” ütles ta.
„Ütlesin küll. Aga läki siis.”
Panin kahvli taldrikule, jõin kohvi ära, tõstsin Vanja põrandale ja tõusin püsti. Vaatasin ringi. Ma ei tabanud kellegi pilku.
„Me hakkame nüüd koju sättima,” ütlesin ma.
Samal hetkel tuli Erik kööki, väike bambusõng ühes ja Hemköpi kilekott teises käes.
„Nüüd läheb kalapüügiks,” ütles ta.
Mõned tõusid, et uudistama minna, teised jäid istuma. Keegi ei olnud mu hüvastijättu märganud. Ja kuna tähelepanu laua ümber oli hajunud, ei näinud ma mingit mõtet seda korrata, panin selle asemel käe Vanja õlale ja tüürisin ta köögist välja. Toas hüüdis Erik „Kalapüük!” ja kõik lapsed tormasid meist mööda koridori teise otsa, kus seinte vahele oli tõmmatud kardin, antud juhul valge lina. Erik, kes sammus laste taga nagu karjane, palus neil maha istuda. Kui ma Vanjaga esikus seisin ja teda riidesse panin, paistsid nad meile ära.
Tõmbasin Vanja punase juba kitsaks jäänud jopi tõmbluku kinni, panin talle punase Polarn O. Pyreti mütsi pähe ja kinnitasin trukiga lõua alt, panin tema ette saapad, et ta neisse ise sisse astuks, ja tõmbasin tagant tõmblukud kinni, kui jalad paika said.
„Nõnda,” ütlesin ma. „Nüüd tuleb hüvasti jätta, siis võime ära minna. Tule.”
Ta tõstis käed üles minu poole.
„Sa võid ju ise kõndida?” ütlesin ma.
Ta raputas pead ja hoidis käsi väljasirutatult.
„Okei,” ütlesin ma. „Aga enne pean ma riidesse panema.”
Koridoris oli Benjamin esimene „kalapüüdja”. Ta viskas nööri üle kardina ja keegi, arvatavasti Erik, sikutas seda.
„Mul näkkab!” hüüdis Benjamin.
Vanemad, kes seisid seina ääres, naeratasid, põrandal istuvad lapsed hõiklesid ja naersid. Järgmisel hetkel sikutas Benjamin õnge ja üle kardina purjetas punavalge Hemköpi kommikott, mis oli pesulõksuga õngenööri külge kinnitatud. Benjamin võttis koti õnge otsast ja astus paar sammu eemale, et kott häirimatult lahti teha, samal ajal kui järgmine laps, Theresa, kalaõnge ema abiga üle kardina viskas. Ma mässisin salli kaela ja nööpisin kinni oma lohvaka sinise jopi, mille olin eelmisel kevadel ostnud Stockholmist Paul Smithist odavmüügilt, panin pähe sealtsamast ostetud mütsi, kummardusin seina ääres oleva jalanõudekuhja ette, leidsin oma jalavarjud, mustad kollaste paeltega Wrangleri saapad, mille olin ostnud Kopenhaagenist, kui seal raamatumessil käisin, ja mis polnud mulle kunagi meeldinud, ka mitte ostes, ja nüüd tumestas neid lisaks mälestus sellest, kui kohutavalt halvasti mul messil oli läinud, kuidas ma ei suutnud arukalt vastata ühelegi küsimusele, mida entusiastlik ja asjatundlik intervjueerija mulle laval esitas. Ma ei olnud saapaid ainult sellepärast juba ammu ära visanud, et meie elujärg ei olnud kiita. Ja nii kollased paelad!
Sidusin need kinni ja ajasin end sirgu.
„Nüüd olen ma valmis,” ütlesin ma. Vanja sirutas jälle käed minu poole. Tõstsin ta sülle, läksin mööda koridori ja pistsin pea kööki, kus neli-viis lapsevanemat isekeskis juttu ajasid.
„Me nüüd läheme,” ütlesin ma. „Nägemist, ja aitäh meeldiva õhtu eest.”
„Aitäh sulle,” ütles Linus. Gustav tõstis käe viipeks.
Siis astusime koridori. Panin tähelepanu