Tants lohedega. Джордж Рэймонд Ричард Мартин
Читать онлайн книгу.
Suur Cleon palub mul teile öelda, et tema ja ta uued Rikkumatud lähevad varsti sõtta.”
Tema uued Rikkumatud on üks rõve nali. „Kuningas Cleon teeks targasti, kui ta tegeleks oma asjadega ja laseks Yunkail tegeleda enda omadega.” Dany ei suhtunud Yunkaisse küll sugugi soojalt. Ta oli juba hakanud kahetsema, et ei olnud Kollast Linna ära võtnud, kui ta selle sõjaväe lahinguväljal purustas. Targad Isandad olid kohe pärast tema lahkumist orjapidamist jätkanud ja värbasid nüüd agaralt sõdureid, palkasid sõjasulaseid ja sõlmisid tema vastu liite.
Kuid ka see isehakanud Cleon Suur polnud põrmugi parem. Lihunikkuningas oli Astaporis orjanduse taastanud ja ainus erinevus oli see, et endised orjad olid nüüd isandad ja endised isandad olid nüüd orjad.
„Ma olen vaid noor neid ega tea suurt sõjaasjust,” ütles ta isand Ghaelile, „aga me oleme kuulnud, et Astaporis valitseb nälg. Las kuningas Cleon toidab oma alamaid, enne kui ta nad sõtta viib.” Ta tegi ärasaatva viipe. Ghael eemaldus.
„Kõrgeausus,” sõnas Reznak mo Reznak kärmelt, „kas te kuulaksite ära õilsa Hizdahr zo Loraqi?”
Jälle? Dany noogutas ja Hizdahr astus lähemale – pikk ja väga sihvakas mees, kellel oli veatu merevaigukollane nahk. Ta kummardas sealsamas kohas, kus veidi aega varem oli lamanud surnud Tugev Kilp. Ma vajan seda meest, manitses Dany ennast. Hizdahr oli jõukas kaupmees, kellel oli palju sõpru Meereenis ja veelgi rohkem merede taga. Ta oli käinud Volantises, Lysis ja Qarthis, tal oli sugulasi Toloses ja Elyrias ja väidetavalt oli tal mõju ka Uus-Ghisis, kus yunkailased püüdsid Dany ja ta valitsuskorra vastu vaenu õhutada.
Ja ta oli rikas. Meeletult ja muinasjutuliselt rikas…
Ja saab kindlasti veel rikkamaks, kui ma ta palve rahuldan. Pärast seda, kui Dany linna võitlusareenid sulges, langes areenide osatähtede hind põhja. Hizdahr zo Loraq oli neid kahe käega kokku roobitsenud ja nüüd kuulus talle suurem osa Meereeni võitlusareenidest.
Üliku meelekohtades kasvavad karmid punamustad juuksed olid tiibadeks soetud. Need tekitasid mulje, nagu tahaks ta pea lendu tõusta. Tema pika näo muutis veel pikemaks habe, mis oli kuldsõrmustega võrutatud. Tema purpurne tokar oli palistatud ametüstide ja pärlitega. „Teie Hiilgus teab kindlasti, mis põhjusel ma siin olen.”
„Ju ilmselt selle pärast, et teie ainus eesmärk on mind kiusata. Kui mitu korda ma olen teile ära öelnud?”
„Viis korda, Teie Kõrgeausus.”
„Nüüd juba kuus. Ma ei lase võitlusareene avada.”
„Kui Teie Majesteet kuulab minu põhjendusi…”
„Ma olen neid kuulnud. Viis korda. On teil mingid uued põhjendused?”
„Vanad põhjendused,” nentis Hizdahr, „uute sõnadega. Ilusate ja kombekate sõnadega, mis võiksid kuningannat rohkem liigutada.”
„Mitte teie kombekus ei jäta soovida, vaid teie eesmärk. Ma olen teie põhjendusi juba nii tihti kuulnud, et ma võiksin teie palve ise esitada. Kas tohib?” Dany kallutas end ettepoole. „Võitlusareenid on kuulunud Meereeni juurde linna rajamisest peale. Võitlused on oma loomult sügavalt usulised, vereohver Ghisi jumalatele. Ghisi surmakunst ei ole mingi pelk tapatöö, vaid vapruse, oskuse ja jõu ülesnäitamine, mis teeb teie jumalatele suurt heameelt. Võidukaid võitlejaid kantakse kätel ja ülistatakse, tapetuid aga austatakse ja mälestatakse. Kui ma areenid taas avaksin, näitaks see Meereeni rahvale, et ma pean lugu nende kommetest ja tavadest. Areenid on kuulsad üle kogu maailma. Need elavdavad Meereeni kaubandust ja täidavad linna rahakirste müntidega igast ilma otsast. Kõik mehed janunevad verd ja areenid aitavad seda janu kustutada. Sel moel muudavad nad Meereeni vaguramaks. Liival surema mõistetud kurjategijate jaoks kujutavad areenid endast kohtumõistmist lahingu läbi, viimast võimalust tõestada oma süütust.” Dany naaldus taha ja raputas juukseid. „Nõndaks. Kuidas ma hakkama sain?”
„Teie Hiilgus esitas minu asja palju paremini, kui ma ise oleksin seda suutnud. Ma näen, et te olete sama kõneosav kui ilus. See veenas mind täiesti.”
Dany naeris tahtmatult. „Mind paraku mitte.”
„Teie Kõrgeausus,” sosistas Reznak mo Reznak talle kõrva, „tavakohaselt nõuab linn maksuks ühe kümnendiku võitlusareenide kõigist tuludest pärast kulude mahaarvamist. Seda raha saaks kasutada mitmel õilsal eesmärgil.”
„Saaks… aga isegi kui me areenid jälle avaksime, peaksime võtma endale kümnendiku enne kulude mahaarvamist. Ma olen vaid noor neid ega tea suurt sellistest asjadest, kuid ma elasin Xharo Xhoan Daxose juures piisavalt kaua, et selle peale tulla. Hizdahr, kui te koondaksite sõjavägesid sama hästi nagu argumente, võiksite te maailma vallutada… kuid mu vastus on ikkagi ei. Kuuendat korda.”
„Kuninganna on rääkinud.” Mees kummardas taas, sama sügavalt kui enne. Tema pärlid ja ametüstid klirisesid vaikselt marmorpõrandal. Hizdahr zo Loraq oli üks väga paindlik mees.
Ta võiks olla ilus, kui tal poleks neid tobedaid juukseid. Reznak ja Roheline Armuline olid õhutanud Danyt naituma mõne Meereeni ülikuga, et linn tema võimuga lepiks. Hizdahr zo Loraq võis olla kaalumist väärt. Pigem tema kui Skahaz. Paljaspea oli lubanud, et heidab Dany pärast oma naise kõrvale, kuid see mõte ajas Danyle judinad peale. Hizdahr oskas vähemalt naeratada.
„Kõrgeauline,” sõnas Reznak oma nimekirja silmitsedes, „õilis Grazdan zo Galare tahaks teiega rääkida. Kas kuulate ta ära?”
„Suurima rõõmuga,” vastas Dany, imetledes kulla sära ja roheliste pärlite läiget Cleoni tuhvlitel, püüdes seejuures kõigest väest mitte välja teha varvaste pitsitusest. Teda oli ette hoiatatud, et Grazdani lähedane sugulane oli Roheline Armuline, kelle toetus osutus Danyle hindamatuks. See preestrinna oli rahu, leppimise ja seaduslikule võimule kuuletumise eestkõneleja. Ma võin ta nõo viisakalt ära kuulata, mida ta ka ei sooviks.
Mehe sooviks osutus kuld. Dany oli keeldunud hüvitamast Vägevatele Isandatele nende orjade väärtust, kuid meereenlased nuputasid üha uusi viise, kuidas tema käest raha välja pressida. Suurtsugu Grazdanile oli varem kuulunud üks orjatar, kes oli ilmselt väga osav kuduja; tema kangastelgede töö vilja hinnati kõrgelt mitte ainult Meereenis, vaid ka Uus-Ghisis ja Astaporis ja Qarthis. Kui see naine vanaks jäi, ostis Grazdan kuus noort tüdrukut ja käskis vanaeidel neile oma oskustöö saladused selgeks õpetada. See vanaeit oli nüüd surnud. Vabakslastud tüdrukud olid sadamamüüri ääres avanud poe, et seal oma kootud asju müüa. Grazdan zo Galare soovis saada endale osa nende sissetulekust. „Nad võlgnevad oma oskused mulle,” kinnitas ta. „Mina valisin nad oksjonilavalt välja ja panin nad kangastelgede taha.”
Dany kuulas vaikides ilmetu näoga. Kui mees oli lõpetanud, küsis ta: „Mis oli selle vana kuduja nimi?”
„Selle orja?” Grazdan tammus jalalt jalale, kulm kortsus. „Ta oli… vist ehk Elza. Või Ella. Ta suri juba kuus aastat tagasi. Mul on olnud väga palju orje, Teie Kõrgus.”
„Nimetagem teda Elzaks. Meie otsus on järgmine. Tüdrukutelt ei saa te midagi. Elza oli see, kes nad kuduma õpetas, mitte teie. Teilt saavad tüdrukud uue kangastelje – parima, mida osta saab. See on karistuseks selle vana naise nime unustamise eest.”
Reznak tahtis ette kutsuda järgmise tokar’i, kuid Dany nõudis, et ta hõikaks välja mõne vabakslastu. Sealtpeale kuulas ta vaheldumisi ära ühe endise isanda ja ühe endise orja. Väga paljud talle esitatud palved puudutasid kahju hüvitamist. Pärast langemist oli Meereeni metsikult rüüstatud. Astmikpüramiidid olid kõige hullemast laastamisest pääsenud, kuid tagasihoidlikumad linnaosad olid langenud ohjeldamatute röövimiste ja tapmiste ohvriks, kui linna orjad üles tõusid ja koos Danyga Yunkaist ja Astaporist tulnud nälgiv rahvasumm lõhutud väravatest sisse tungis. Tema Rikkumatud olid lõpuks korra jalule seadnud, kuid rüüstamise järelmiks oli musttuhat keerdküsimust. Ja seepärast tuldigi kuninganna jutule.
Ette astus üks rikas naine, kelle mees ja pojad olid hukkunud linna müüre kaitstes. Rüüstamise ajal oli ta hirmuga põgenenud