Tants lohedega. Джордж Рэймонд Ричард Мартин
Читать онлайн книгу.
sinusugust, minusuguseid aga mitte ühtegi.” Kui ta seekord irvitas, ilmutas tüdruk soovitud hirmu.
Illyrio lösutas polsterdatud diivanil ja vohmis puukausist teravat pipart ja pärlsibulaid. Tema laubal pärlendasid higipiisad, seasilmad kilasid punnpõskede kohal. Kalliskivid lõid tantsu, kui ta käsi liigutas – oonüksid ja opaalid, tiigrisilmad ja turmaliinid, rubiinid, ametüstid, safiirid, smaragdid, gagaadid ja nefriidid, üks must teemant ja üks roheline pärl. Ma saaksin tema sõrmuste eest aastaid elatud, mõtles Tyrion, kuigi ma vajaksin lihakirvest, et neid kätte saada.
„Võtke istet, mu väike sõber.” Illyrio viipas talle kutsuvalt.
Kääbus ronis toolile istuma. See oli tema jaoks liiga suur – polsterdatud troon, mis oli ette nähtud magistri kogukate kannikate äramahutamiseks, jämedate toekate jalgadega, et tema raskust välja kannatada. Tyrion Lannister oli elanud kogu oma elu maailmas, mis oli tema jaoks liiga suur, kuid Illyrio Mopatise häärberis muutus see ebamõõdu tunne lausa groteskseks. Ma olen hiir mammuti koopas, mõtles kääbus, aga sellel mammutil on vähemalt tore kelder. See mõte ajas ta janutama. Ta palus veini.
„Kas tüdruk, kelle ma teile saatsin, valmistas teile mõnu?” küsis Illyrio.
„Kui ma oleksin tüdrukut tahtnud, siis oleksin seda ise küsinud.”
„Kui ta ei osanud meele järele olla…”
„Ta tegi kõik, mida talt nõuti.”
„Tahaks loota. Ta õpetati välja Lysis, kus armastusest tehakse kunst. Kuningas nautis teda väga.”
„Kas te siis ei tea, et mina tapan kuningaid?” Tyrion naeratas õelalt, veinipeekrit suule tõstes. „Ma ei hooli raasukestest kuninga laualt.”
„Kuidas soovite. Söögem nüüd.” Illyrio plaksutas käsi ja teenrid tõttasid kohale.
Nad alustasid krabi- ja munkkalaleemega, lauale toodi ka külm munalaimisupp. Järgnesid vutid meekastmes, lambasadul, veinis hautatud hanemaks, moorputked võiga ja piimapõrsapraad. Seda kõike nähes hakkas Tyrionil süda läikima, kuid ta sundis viisakuse pärast ennast lusikatäie suppi mekkima ja kui ta oli seda teinud, ei saanud ta enam pidama. Siinsed kokad olid küll vanad ja paksud, kuid nad tundsid oma asja. Ta ei olnud kunagi nii hästi söönud, isegi õukonnas mitte.
Vutiluude küljest liha lutsides küsis ta, kuhu Illyrio hommikul kutsuti. Paks mees kehitas õlgu. „Idas on rahutu. Astapor on langenud ja Meereen ka. Giskaarlaste orjalinnad, mis olid vanad juba siis, kui maailm oli veel noor.” Piimapõrsas oli lahti lõigatud. Illyrio võttis tüki krõbedat kamarat, kastis selle ploomikastmesse ja pistis sõrmedega suhu.
„Orjalaevade laht jääb Pentosest kaugele.” Tyrion sorkas ühe hanemaksa oma noa otsa. Keegi pole äraneetum kui omaksetapja, mõtles ta, aga see põrgu siin võiks mulle isegi meeldima hakata.
„Seda küll,” nõustus Illyrio, „aga maailm on üks suur võrk ja pole võimalik selle ühtegi niiti puutuda, ilma et kõik teised värisema ei hakkaks. Veel veini?” Ta pistis suhu ühe piprakauna. „Ei, midagi paremat.” Ta plaksutas käsi.
Selle peale astus sisse teener, kaanega liud käes. Ta asetas selle Tyrioni ette ja Illyrio küünitas käe üle laua ja tõstis kaane pealt. „Seened,” teadustas magister, kui liuast kerkis lõhn. „Küüslauguga maitsestatud ja võiga kastetud. Need pidavat maitsema oivaliselt. Võtke üks, mu sõber. Võtke kaks.”
Tyrion oli juba prisket musta seent suu juurde tõstmas, kuid miski Illyrio hääles sundis ta käe äkitselt paigale. „Pärast teid, mu isand.” Ta lükkas liua oma võõrustaja poole.
„Ei-ei.” Magister Illyrio lükkas seened tagasi. Hetkeks tundus, nagu piiluks juustukaupmehe pondunud kehast välja vallatu poisike. „Maitske teie enne. Ma nõuan. Kokk tegi need nimme teie jaoks.”
„Kas tõesti?” Kääbusele meenus see kokk, tema jahused käed, tumesiniste veresoontega läbipõimunud prisked rinnad. „See oli temast lahke, aga… ei.” Tyrion asetas seene tagasi võijärve, kust ta oli selle võtnud.
„Te olete ülemäära kahtlustav.” Illyrio naeratas läbi oma kollase harkhabeme. Tyrion kahtlustas, et seda õlitati igal hommikul, et see läigiks nagu kuld. „Kas te olete arg? Seda pole ma kuulnud teie kohta räägitavat.”
„Seitsmes kuningriigis peetakse oma külalise õhtulauas mürgitamist rängaks külalislahkuse rikkumiseks.”
„Siin samuti.” Illyrio Mopatis võttis oma veinipeekri. „Aga kui üks külaline tahab ilmselgelt oma elu lõpetada, siis peab tema võõrustaja ju talle vastu tulema, eks?” Ta rüüpas sõõmu. „Magister Ordello mürgitati seentega vähem kui poole aasta eest. Räägitakse, et see polevat kuigi valus. Kerged kõhukrambid, äkiline valu silmakoobastes ja ongi kõik. Parem seen kui mõõk läbi kaela, kas pole nii? Milleks surra, suus mitte või ja küüslaugu, vaid vere maitse?”
Kääbus silmitses liuda enda ees. Küüslaugu ja või lõhn pani tal suu vett jooksma. Ta tundis tahtmist nende seente järele, kuigi teadis, mis need olid. Ta ei olnud nii vapper, et endale külm mõõk ise kõhtu torgata, kuid seent haugata poleks olnud kuigi raske. See tegi talle kirjeldamatut hirmu. „Te eksite minus,” tuli tal üle huulte.
„Kas tõesti? Ma pole kindel. Kui te eelistate veini sisse uppuda, siis öelge ainult ja see saab kärmelt tehtud. Peekrikaupa uputamine raiskab nii aega kui ka veini.”
„Te eksite minus,” kordas Tyrion valjemini. Võikastmes seened läikisid lambivalguses, tumedad ja ahvatlevad. „Ma kinnitan teile, et ma ei soovi surra. Mul on…” Ta vakatas ebakindlalt. Mis mul on? Elu, mida elada? Töö, mida teha? Lapsed, keda kasvatada, maad, mida valitseda, naine, keda armastada?
„Teil pole midagi,” lõpetas magister Illyrio tema eest, „aga seda saab muuta.” Ta noppis või seest ühe seene ja mälus seda tarmukalt. „Kui maitsev.”
„Need seened pole mürgitatud.” Tyrion kihvatas.
„Ei. Miks ma peaksin teile kurja tahtma?” Magister Illyrio sõi veel ühe seene. „Me peame pisut usaldust üles näitama, teie ja mina. Sööge nüüd.” Ta plaksutas uuesti käsi. „Meid ootab töö. Mu väike sõber peab jõudu alles hoidma.”
Teenrid tõid lauale viigimarjadega täidetud haigru, mandlipiimas kupatatud vasikakotletid, heeringad koorekastmes, suhkurdatud sibulad, lehkavad juustud, vaagnad tigude ja piimalihaga ja sulerüüs musta luige. Tyrion keeldus luigest, mis meenutas talle õhtusööki oma õe seltsis. Küll aga maitses ta haigrut ja heeringat ja võttis lisaks paar magusat sibulat. Ja teenrid täitsid ta veinipeekri iga kord, kui ta selle tühjendas.
„Te joote nii väikese mehe kohta kõvasti veini.”
„Omakstetapmine on kaine töö. See ajab mehe jooma.”
Paksu mehe silmad hiilgasid nagu vääriskivid tema sõrmedel. „Westeroses leidub neid, kes ütleksid, et isand Lannisteri tapmine oli vaid hea algus.”
„Parem, kui nad seda mu õe kuuldes ei ütleks, muidu jäävad nad keelest ilma.” Kääbus murdis leivapätsi pooleks. „Ja olge minu perekonnast rääkides sõnadega ettevaatlik, magister. Olgugi ma isatapja, aga ma olen siiski lõvi.”
See paistis juustuisandale ütlemata kombel nalja tegevat. Ta laksas endale vastu lihavat reit ja ütles: „Teie, westeroslased, olete kõik ühesugused. Te õmblete siidist nartsule mõne eluka ja olete korraga kõik lõvid või lohed või kotkad. Ma võin teid viia ehtsa lõvi juurde, mu väike sõber. Vürsti loomaaias on neid terve kari. Kas te tahaksite nendega ühte puuri jagada?”
Tyrion oli sunnitud möönma, et Seitsme Kuningriigi ülikud uhkustasid oma vappidega ülemäära. „Hüva,” andis ta järele. „Lannisterid pole lõvid. Kuid ma olen siiski oma isa poeg ja Jaime ja Cersei tapmine jäägu minu mureks.”
„Kui veider, et te oma kauni õe jutuks võtsite,” sõnas Illyrio tigusid süües. „Kuninganna on lubanud tõsta ülikuks