Kallis Michael! Armastusega isa. Iain Maitland
Читать онлайн книгу.
Michaeli noorem õde
„Sophie on hakanud kandma helepunast huulepuna, mis on kehvasti peale kantud. Ta meenutab mulle ja Adamile Batmani-filmi Jokkerit. Me ei ole midagi öelnud – isegi kui ta on pealtnäha rõõmsas meeleolus, võib see kiiresti muutuda.”
Adam: Michaeli noorem vend
„Ma olen püüdnud talle selgeks teha, et ta ei ole rumal, vaid tal on arvutamisvõimetus. Ta proovib seda õpetajatele vabanduseks tuua, kui tahab pääseda millestki, mida ta teha ei taha: mängud, krossijooks, töö.”
Bernard: perekonna Russelli terjer
„Bernardil on vaja kaks korda päevas jalutamas käia, mina viin teda 7.30 ja umbes kuue paiku õhtul. Kui asi sellest palju hilisemaks nihkub, istub ta sinu vastu maha ja vahib sulle otsa, kuni sa järele annad. Ära hakka talle vastu. Ma olen proovinud. Tema võidab.”
KÕRVALTEGELASED
Niamh1: Michaeli tüdruk
Mamma: Michaeli vanaema, Iaini ema
Alf: mamma endine kallim
Vanaisa Terry: mamma teine abikaasa
Ray ja Peter: vanaisa Terry pojad
Memm: mamma ema
Taat: mamma isa
Roger: mamma vend
Tädi Queenie: memme õde, arvatavasti vampiir
Vanaema: Michaeli emapoolne vanaema, Tracey ema
Lee: Sophie esimene peigmees
Henry Beaumont III: Sophie teine peigmees
Paul: Sophie kolmas peigmees
Kathy ja Mark Robertson: endised peresõbrad
Megan Robertson: Kathy ja Mark Robertsoni tütar
(Väike) George: Megani noorem vend
Kõrvaltegelaste nimed ja mõnel puhul ka iseloomulikud jooned on nende eraelu kaitsmise eesmärgil muudetud. Need detailid on loo tuuma ja voolavuse seisukohast enamasti ebaolulised.
2007
2007. aasta alguseks olin olnud umbes kakskümmend aastat vabakutseline kirjanik. Ma olin veetnud suurema osa ajast, kirjutades igasuguseid heaolu, tervise ja õnne teemalisi artikleid tervele hulgale ajakirjadele ja kliendilehtedele, millest keegi pole kuulnudki, rääkimata siis nende lugemisest. Lisaks sellele veetsin aega magamistoa aknast merele vahtides ja mööduvaid laevu jälgides.
Tracey oli lapsed suureks kasvatanud, Michael oli siis üheksateist, Sophie viisteist ja Adam kaheksa, ning töötas täisajaga kohalikus algkoolis õpetaja abina. Enne oli ta töötanud osalise tööajaga fotostuudios ning Downi sündroomi või teiste probleemidega lastega.
Michael lõpetas parajasti Ipswichi kohalikus kolledžis kunstieriala ettevalmistuskursust. Sophie tegi keskkooli sisseastumiseksameid, mille tulemused pidi teada saama saabuva suve jooksul. Ta oli koolivanem ja lootis kõigis ainetes saada ainult kõige kõrgemaid hindeid. Adam käis algklassides ja õppis ka midagi, aga keegi ei teadnud mida, isegi tema õpetajad mitte.
Me käisime kogu perega Floridas Orlandos puhkusel, olime seal lihavõtete ajal kolm nädalat koos ühe teise perekonnaga, Robertsonidega. Me arvasime, et see võib olla meie viimane koosveedetud perepuhkus – viimase kahekümne aasta jooksul olime alati lihavõtete ajal ja suvel koos puhkamas käinud. Robertsonidega ei laabunud meil suhtlemine teatud põhjustel hästi – jätame need põhjused diskreetselt saladusloori alla – ja meie sõprus sai otsa.
Ülejäänud aasta oli küllaltki õnnelik – me käisime terve perega väljasõitudel, jalgpallivõistlustel ja Londoni teatrites (lisaks olime tundide kaupa Londoni Toweris, minu armsa naise algatusel, kes oli läbi lugenud iga viimase kui pildiallkirja ja paberitüki, mida pakuti). Michael mängis mõne tööpäeva õhtul ja pühapäeviti jalgpalli. Ta käis korra nädalas karatetrennis ja töötas osalise ajaga kohalikus restoranis. Need olid õnnelikud ajad – ja me võtsime seda iseenesest mõistetavalt.
Ja nii jõudiski meie pealtnäha rahulolev perekond, kes tulevikult veel paljutki ootas, 2007. aasta sügisesse. Michael oli meie lastest esimene, kes kodunt lahkus, ja kuna tal oli joonistamises annet, kujutasime ette, et ta saab kunstivaldkonna kõrghariduse ja teda ootab edukas karjäär illustraatorina. Ta oli valmis ellu astuma ja liikus ainult ühes suunas – ikka kõrgemale. Me tahtsime, et meie lapsed lendaksid vabana ja teaksid, et oleme nende jaoks olemas, kui neil meid vaja on. Sellised olid meie ootused ja just selle koha peal algab meie lugu.
Kallis Michael!
Sinu kraami ja värkide kolimine sinu korterisse tegi lõpu mu selja paranemisele. Ma arvan, et kolmandal korrusel elamise eelised (kena vaade linnale) jäävad kõvasti alla sellega kaasnevatele puudustele − riidekapi, voodi ja kogu su träni ülesvinnamine mööda treppi, mis on küll kõige kitsam teadaolev omataoliste seas. Vähemalt on see nüüd tehtud.
Su ema juba muretseb, kuidas sa hakkama saad, ja on täis kirjutanud terve hunniku märkmepabereid väga erinevatel teemadel, alates sellest, kuidas saada aru, et liha on halvaks läinud, kuni selleni, kuidas pesta valget pesu. Heida neile pilk ja kanna musta värvi riideid (vähem pesemist) – see on minu soovitus. Pole kahtlustki, et sa nagunii küsid meie käest, nagu sa ikka teed, kui miski sulle ülemäära muret valmistab. Palun proovi konserviavaja kasutamine ja teised põhiasjad enne meile helistamist ise selgeks saada. Tead ju küll, kuidas su ema muretseb. Ma tõesti ei tahaks hakata tegema öiseid väljasõite, et sinu ummistunud kraanikaussi korda teha või elektrikorke välja vahetada. Heida kõigepealt pilk „Suurde perenaise käsiraamatusse”. See võib ju vana olla, aga asjad pole kuigipalju muutunud, ning minul on sellest raamatust viimase kahekümne viie aasta jooksul küll palju kasu olnud.
Loodetavasti jätkub sulle praegusest rahavoost stipendiumi laekumiseni. Ma ei kujuta ette, milleks sul üldse raha vaja läheb, sest paistab, et sa oled kotti ajanud terve meie nädalase toidutagavara. Proovi mitte raha tuulde loopida. Pane iga nädal natuke kõrvale. Varsti on sul kena summa koos. Olen kindel, et ülikooli alguses avastad enda ümber palju ahvatlusi ja igasuguseid mölakaid ja hädavareseid, kes tahavad su piiratud ressursid sinult kätte saada. Rusikareegel on selline: tätoveeringute ja keharõngastega inimesi, olgu nad siis üliõpilased või õppejõud, on kõige mõistlikum vältida. Need on suuremalt jaolt endised vangid ja meremehed. Hoia eemale ka laienenud pupillidega kujudest. Laienenud pupillid on ohu märk.
Uurisin internetist Norwichi kunsti- ja värvimise kooli kohta ning selgus, et seal pakutakse palju selliseid kunsti- ja käsitöökursusi, millest sinagi rõõmu tunneksid. Ma väga loodan, et sa kasutad aega targasti ja kui sa ülikooli lõpuks ei suuda end veel päris ise ülal pidada, siis on sul vähemalt mingi tööots. Ma tean, et keegi ei taha kuigi hea meelega teha tööd, mis suurt rõõmu ei paku, aga mõnikord tuleb see lihtsalt ära proovida.
Me tuleme sulle põhjapoole külla su sünnipäeva ajal ja viime su traditsioonilisele esmaklassilisele pidusöögile. Käi ikka väljas aega surnuks löömas ja vaata, kas leiad kodu lähedal mõne koha, kus ei pakuta ainult pitsat ja burgereid. Ema helistab sulle varsti, et plaanid paika panna. Adam ja Sophie tervitavad sind ja ootavad juba pidusööki.
Armastusega
isa
x
PS! Ma kirjutan sulle veel, ilmselt pühapäeviti, siis on mul mõni vaikne hetk iseenda jaoks. Muide, panen kirjaga kaasa ühe taotluse, et Adamile toetust saada. Täida see ära ja saada tagasi, eks ole. Pole kahtlustki, et lõpuks maksan ikka mina kõikide Maitlandide eest. Aga loota ju ikka võib.
Ma hakkasin kirju kirjutama 1970. aastate keskpaiku. Need muutusid nii pikaks, et seitsmekümnendate lõpus levis perekonnas kõva kuulujutt, et vanatädi Queenie, kes sai minult pärast sünnipäeva ja jõule alati viie- või kuueleheküljelise tänukirja, oli palunud minu vanaemalt, et see sunniks mind kirjade saatmist lõpetama. Ma ei teinud seda, kuigi kahandasin lehekülgede arvu (ja kirjutasin
Niamh [‘ni:әv] – iidne iiri naisenimi. – Toimetaja märkus