Kallis Michael! Armastusega isa. Iain Maitland
Читать онлайн книгу.
16,1 km tunnis (seda ei juhtu kunagi) ja 180 kalorit või jooksmine kiirusega 9,6 km tunnis ja 300 kalorit (naerame kõik koos).
Ma saan ainult rinnuli ujuda – kroolides kaldun vasakule (see võib olla seotud sellega, et ma olen vasakukäeline) ja kui bassein poleks köitega kolmeks ujumisrajaks jagatud (armsad vanurid, normaalsed inimesed, maniakid), siis ma ilmselt lõpetaksin ringiratast ujudes. Liblikujumine on lihtsalt tobe (ja võimalik, et minu puhul mu vööümbermõõdu tõttu füüsiliselt teostamatu).
Su ema ei ole minuga kuigi rahul. Meile pisteti ukse vahelt sisse suurepärane House of Bathi kataloog ning neil oli esikaanel terve rida kenasid saapaid. Nagu Adam Antil (üks kaheksakümnendate keigar). Soodsa hinnaga pealegi – nii ma siis paningi ette, et su armas ema võiks minu kaardiga ühe paari osta (hea käitumise eest saadud plusspunkte hoian selleks ajaks, mil ta avastab viimase automõlkimise – ma tagurdasin Kirtoni kandis postile otsa, pikk lugu). See oli halb mõte. Vähe sellest, et saapad näevad välja nagu miski, mis sobiks jalga „vanadaamidele”, teatati mulle usaldusväärselt, oleksin pidanud veel väikest kirja ka lugema. Tuli välja, et need on takjakinnistega, mille abil saab saapaid paremini jalast ära võtta ja jalga panna. Minu kõrvus kõlab see hästi, aga su ema on oma vanuse suhtes üleliia tundlik. Andsin kiirelt taganemissignaali.
Mõni uudis Sophie ja Adami kohta. Me arvame, et Sophie ja Lee vahel kisub asi tõsiseks. Lee paistab olevat tore poiss. Enne kui nad käima hakkasid, tuli ta meie poole ennast tutvustama ja me kõik tammusime kohmakalt jalalt jalale. Ta käib klubis tennist mängimas ja õpib selles koolis – nimi ei tule mulle praegu meelde –, mis on seal haigla lähedal. (Mitte see, kus ma osalise ajaga õpetaja olin ja lapsed panid üksteist põlema, kui täiskasvanud neile selja keerasid.) Su emale see poiss meeldib ning ta on hakanud üht-teist kokku ostma (rohke juustuga pitsa, külmutatud burgerid) selleks puhuks, kui ta meil käib. Ma ei ole kindel, kas me peaksime neid ülemäära tagant utsitama, võib-olla selgub, et ta on mingi hälvik. Võttes arvesse tema kiindumust Sophiesse, on mõistlik eeldada, et tal ei ole mõistus päris kodus.
Me püüame juba mõnda aega välja mõelda, mida ilusat ja julgustavat öelda Adamile. Tal ei lähe koolis just kõige paremini ja selle asemel et teda „kasutuks suureks tombuks” hüüda (võtan mitme korra eest süü omaks), oleks ühe tema klassi õpetaja sõnul parem leida midagi, mis tal hästi välja tuleb, ja sellele keskenduda. Läks veidi aega, aga lõpuks me leidsime selle. Ta oskab seista nii, et parem labajalg on suunatud ettepoole ja vasak labajalg tahapoole – nii et ta jalad on pööratud vastassuundadesse. Ütlesin talle, et kui ta vanemaks saab, võib ta tsirkusega liituda. Ta näis päris rahul olevat.
Praegu kõik – helista kolmapäeva õhtul oma emale. Iga kellaaeg sobib.
Armastusega
isa
X
Michael on alati olnud õrn ja usaldav hing. Ma mäletan, kui ta oli nelja- või viieaastane ja me olime kahekesi Ipswichis Woolworthsis. Me seisime peaukse juures videoriiulite ees. Seal oli film „Pinocchio” – mitte Disney versioon – ja kui vajutasid punast nuppu, süttis ühe kalliskivi sees tuli. Põnev värk (minu jaoks igatahes, ma vajutasin nuppu mitu korda).
Ma pöörasin ringi ja Michael oli kadunud. Ma otsisin kõik vahekäigud hoolega läbi. Ei midagi. Vaatasin uksest välja ja uurisin tänavat. Teda polnud kuskil näha. Käisin poe risti-põiki läbi. Ei midagi. Nüüd hakkasin juba paanikasse minema. Rääkisin leti taga oleva tüdrukuga ja ütlesin, et olen oma väikese poja ära kaotanud, aga tema naeratas mulle tühja pilguga, justkui oleksin öelnud, et kaotasin kahepennise.
Ma ei olnud paanikast kaugel, kuigi saalisin endiselt Michaelit otsides ringi nii muretuna kui suutsin. Ausalt öeldes ei teadnud ma, mida teha. Sel ajal ei tekitanud inimesed millestki suurt kära. Alates printsess Diana surmast peavad kõik endast kõik välja laskma. Nüüdse aja lapsevanemad kriiskaksid ja karjuksid ning ähvardaksid kõiki nägemisulatuses olijaid kohtusse kaevata. Mina lihtsalt seisin seal ja higistasin.
Oli kuidas oli, kõik lõppes hästi. Michael marssis poodi tagasi käsikäes kahe väikese lapse ja nende emme-issiga. Ta oli end nende külge haakinud, läinud nende sabas poest välja ja kõndinud mööda peatänavat. Ma suutsin vaevu tänusõnad suust välja saada.
Michael,
kuidas sul läheb? Mõtlesime, et võiksime nädala või kahe pärast pühapäeval Norwichi tulla. Võiksime ehk ühes jõeäärses söögikohas lõunat süüa ja siis kinno minna? Mõtle selle peale, valik koht välja ja räägi Sophiega.
Valentinipäev läheneb kiiresti ja sa pead selle peale tõsiselt mõtlema, sest see on ju sul esimene selline päev koos päris naisega (oled ehk nüüdseks ära arvanud, aga võib-olla ka mitte − jõuluvana kohta said tõe teada alles viieteistkümneaastaselt −, et kõik need teismeeas saadud kaardid saatis su ema).
Siin on minu valentinipäeva tähistamise raskelt omandatud nipid, mis ma olen kogunud rohkem kui kahekümne kaheksa kurnava aasta jooksul.
Ära kingi kinkekaarti, see on küll konkurentsitult kõige praktilisem kingitus, aga romantikaskaalal saab selle eest vähe punkte.
Sama kehtib sularaha kohta.
Riided – riskantne, juhul kui sa ei tea suurust ja kaalu osas on väga vähe mänguruumi või puudub see üldse (kui ostad liiga väikese, arvab ta, et on paks; kui ostad liiga suure, arvab ta, et sina arvad, et ta on paks). Ja ära kunagi osta ühelegi naisele pikki pükse. Saatuslik viga. Sinu ema arvab, et tal on pikad jalad nagu Joanna Lumleyl. Need on küll rohkem Jimmy Krankie omade moodi (lühike koolipoisi riietes naine – ära parem küsi).
Parfüüm – ilmselt kõige kindlam valik. Väike pudel võib asja ära ajada, kui ütled, et tahtsid sellist, mis mahuks tema käekotti. Õiglane.
Meigitarbed – võib osutuda keeruliseks: pead vältima kõike, mis on seotud triipude, rasuse naha ja lotendamisega. Väldi vistrike ja nahalaikude jaoks mõeldud vahendeid. Häälesta end helgele ja positiivsele lainele. Räägi enne valiku langetamist oma õe või mõne sõbraga.
Kaubamärgid paistavad naistele korda minevat. Lihtsalt „musta ripsmetušši” ei ole olemas.
Käekotid – on teada-tuntud tõsiasi, et ühelgi naisel pole kunagi liiga palju käekotte. Osta midagi, mis sarnaneb tal juba olemas oleva kotiga. Aga vali teine värv, mis on peaaegu sama, kui mõnel teisel hiljuti ostetud esemel (hea, kui see oleks mantel või kingad). Ta arvab, et sa hoolid temast. (Aga igaks juhuks hoia ostutšekk alles.)
Kingad – sama lugu, neid pole kunagi liiga palju. Aga täiesti võimatu on valida. Naised ei ole nagu mehed (üks paar musti, üks paar pruune, ühed spordijalatsid, ühed sandaalid) – neile on olulised värvid ja materjalid ja igat sorti salapärased kontsad (kiilkonts, koonuskonts, platvormid jne). Kõik see ajab suurde segadusse ja kõige parem on seda vältida. Ükski mees ei ole ilmaski naisele õigeid kingi ostnud.
Aluspesu ja muu selline – sama mis kingadega.
DVD-d ja CD-d – neid ei taha ükski naine kingituseks saada (eriti, kui tegemist on filmi või muusikaga, mis sulle meeldib – lause „ma arvasin, et me võiksime seda koos vaadata/kuulata” kipub alati tüli põhjustama, küll mina juba tean).
Kehakaal – ära osta midagi, mis võiks mingil moel vihjata naise kehakaalule. Vöö võib anda surmahoobi (isegi kui pakud, et teed ise kruvikeerajaga mõne lisaaugu juurde). Kui ta räägib, et tahab kaalust alla võtta, ära mõista seda sõna-sõnalt ega hakka kohe Slimfasti või muud sellist värki ostma. Ära ärgita selliseid jutuajamisi takka. Naised arvavad sageli, et mõni nende kindel, tõeliselt veider kehaosa on paks: sõrmed, sääremarjad vms. Kõige parem on kogu seda teemat üldse eirata.
Ääremärkus kehakaalu teemal: „50 kilo reegel”. See on ülioluline. Mingil hetkel küsib naine sinult ikka: „Kui palju ma sinu arvates kaalun?” See võib tulla nagu välk selgest taevast ja iga kell. Ole alati valvel. Ära kunagi purska välja seda, mida arvad. On ainult üks vastus – viiskümmend kilo. Väga vähesed naised kaaluvad vähem kui 50 kilo, suurem osa kaalub rohkem, nii et see vastus meelitab