Auggie ja mina. Kolm lugu «Ime» tegelastest. R.J. Palacio
Читать онлайн книгу.
lühijutt raamatus „Auggie & mina” on „Pluuto”. Seda lugu räägib Auggie vanim sõber Christopher, kes kolis minema mitu aastat enne „Imes” aset leidnud sündmusi. „Pluutos” saab heita ainulaadse pilgu Auggie ellu enne seda, kui ta Beecheri erakooli astus. Christopher oli tunnistajaks Auggie esimestele raskustele ja kurbusehetkedele – ta oli Auggie kõrval kohutavate operatsioonide ajal, päeval, mil Nate Pullman Daisy koju tõi, kui endised naabruskonnas elavad sõbrad Auggie elust kadusid. Nüüd, vanemana, seisab Christopher silmitsi jätkuvalt Auggie sõbraks olemisega seotud raskustega – pilkude, uute sõprade kohmetute reaktsioonidega. Isegi tavapärases olukorras on ahvatlev sõprusele selga pöörata, kui olukord raskeks muutub – ja Auggie ei ole ainuke, kes Christopheri lojaalsuse proovile paneb. Kas ta jääb endale kindlaks või laseb kõigel minna?
Kolmas lühijutt on „Shingaling”, mis on kirjutatud Charlotte’i, ainukese tüdruku vaatepunktist, kelle härra Tushman Auggiet abistavate semude hulka valis. „Imes” on Charlotte’il Auggiega sõbralikud, kuid pisut kauged suhted. Ta lehvitab tervituseks, kui poissi näeb. Ta ei asu kunagi nende laste poolele, kes on tema vastu õelad. Ta püüab Jacki aidata, kuigi salaja, et keegi sellest teada ei saaks. Ta on tore tüdruk – selles pole kahtlust. Aga ta ei püüagi kunagi olla midagi enamat kui lihtsalt tore. „Shingaling’is” vaadatakse sügavuti Charlotte Cody ellu Beecheri erakooli viiendas klassis ning lugejad saavad teada, et selle õppeaasta jooksul oli tema elus asju, millest Auggie Pullmanil polnud aimugi: tantsuetendused, õelad tüdrukud, endised sõbrad ja uued kambad. „Shingaling’is” tuleb palju juttu Mayast, Ximenast, Savannast ja eriti Summerist. Nagu ka kahes eelmises loos, vaadeldakse „Shingaling’is” tavalise lapse elu, kes puutub kokku ebatavalise olukorraga.
Ükskõik kas teemaks on Auggie ja Julian või Auggie ja Christopher või Auggie ja Charlotte, kõik kolm juttu raamatus „Auggie & mina” räägivad sõpruse, lojaalsuse ja kaastundega seotud raskustest ja – eriti – lahkuse kestvast mõjust. Palju on kirjutatud põhikoolist ja varateismelistest, sellest, kuidas sellises eas lastelt peaaegu et oodatakse, et nad oleksid üksteise vastu ebasõbralikud, püüdes ise uutes sotsiaalsetes olukordades, sageli vanemate pilkudest eemal, toime tulla. Aga mina olen näinud lastes teist külge – õilsuse poole kaldumist, soovi õigesti käituda. Ma usun lastesse ja nende piiritusse võimesse hoolida, armastada ja soovida maailma päästa. Mul ei ole kahtlust, et nende juhtimisel jõuame sallivama ühiskonnani, kus aktsepteeritakse kõiki karvaseid ja sulelisi. Kõiki peksupoisse ja heidikuid. Ja Auggiet ja mind.
Juliani peatükk
Tavaline
Hea küll, hea küll, hea küll.
Ma tean, ma tean, ma tean.
Ma ei ole August Pullmani vastu kena olnud!
Kah asi. See ei ole veel maailma lõpp, inimesed! Lõpetame selle draama, eks. Maailm on suur ja lai ja kõik ei ole kõigi vastu kenad. Nii lihtsalt on. Nii et äkki saaksite sellest nüüd üle? Minu meelest on aeg edasi minna ja oma asjadega tegeleda, eks ole.
Jumal küll!
Ma ei saa aru. Tõesti ei saa. Ühel hetkel olen viienda klassi kõige popim poiss. Järgmisel ma ei tea isegi, kes. Mida iganes. Nõme. Kogu see aasta on nõme! Soovin, et Auggie Pullman ei oleks kunagi üldse Beecheri erakooli tulnud! Ta oleks võinud oma jubedat näokest peita nagu Ooperifantoom. Pane mask ette, Auggie! Ära tule palun oma näoga minu nina alla. Kõik oleks palju lihtsam, kui sa lihtsalt kaoksid.
Vähemalt minu jaoks. Muide, ma ei taha öelda, et tema elu on lust ja lillepidu. Tean, et tal pole kindlasti kerge iga päev peeglisse vaadata või tänaval kõndida. Aga see ei ole minu probleem. Minu probleem on see, et kõik on muutunud sellest ajast, kui ta minu koolis käima hakkas. Lapsed on teistsugused. Mina olen teistsugune. Ja see on jube nõme.
Kõik võiks olla samamoodi nagu neljandas klassis. Siis oli meil nii lõbus. Me mängisime hoovis kulli ja mitte et ma tahaksin hoobelda, aga kõik tahtsid alati just mind kinni püüda, mõistate? Lihtsalt teile teadmiseks. Kõik tahtsid ühiskonnaõpetuse projektides alati minuga paaris olla. Ja kõik naersid iga kord, kui ma midagi naljakat ütlesin.
Söögivahetunnis istusin alati oma semudega koos ja me olime nagu kunnid. Me olime täiega kunnid. Henry. Miles. Amos. Jack. Me olime kunnid! See oli nii lahe. Meil olid salanaljad. Oma salajased käemärgid igasuguste asjade jaoks.
Ma ei tea, miks see pidi muutuma. Ma ei tea, miks kõik segi keerasid.
Tegelikult tean küll: Auggie Pullmani pärast. Niipea kui tema välja ilmus, ei olnud enam miski nii nagu varem. Enne oli kõik täiesti tavaline. Ja nüüd on kõik sassis. Tema pärast.
Ja härra Tushmani pärast. Tegelikult on see mõnes mõttes täielikult härra Tushmani süü.
Telefonikõne
Mäletan, et ema meelest oli härra Tushmani telefonikõne jube tähtis asi. Tol õhtul söögilauas kordas ta muudkui, milline au see on. Põhikooli direktor oli meile koju helistanud küsimaks, kas ma saaksin ühele uuele poisile „tervitussemuks” hakata. Oo! Kõva uudis! Ema käitus nagu ma oleks Oscari võitnud või midagi. Ta ütles, et see näitas talle, et koolis tõepoolest märgati „erilisi” lapsi, ja tema meelest oli see äge. Ema ei olnud härra Tushmaniga kunagi varem kohtunud, sest ta oli põhikooli direktor, aga mina käisin veel nooremas kooliastmes, kuid ta vatras muudkui sellest, kui meeldiv härra Tushman oli telefonis tundunud.
Ema on alati koolis tähtis nina olnud. Ta kuulub hoolekogusse, ma ei tea isegi, mis see on, aga tundub, et midagi tähtsat. Ta pakub end alati ka vabatahtlikult appi. Näiteks on ta igal aastal, kui ma olen Beecheris käinud, klassi vanemate esindaja olnud. Ta teeb kooli heaks palju.
Nii et sel päeval, kui ma pidin „tervitussemuks” hakkama, pani ta mind kooli ees maha. Ta tahtis mind sisse saata, aga ma ütlesin: „Ema, see on põhikool!” Ta sai vihjest aru ja sõitis minema, enne kui ma sisse läksin.
Charlotte Cody ja Jack Will olid juba fuajees ja me ütlesime üksteisele tere. Jack ja mina kasutasime salajast käepigistust ja teretasime valvurit. Siis läksime üles härra Tushmani kabinetti. Nii veider oli koolis olla, kui seal mitte kedagi teist ei olnud!
„Mees, me võiksime siin praegu täiega rulaga sõita ja mitte keegi ei saaks teada!” ütlesin Jackile koridori siledal põrandal joostes ja liugu lastes, kui valvur meid enam ei näinud.
„Haa, jaa,” ütles Jack, aga ma märkasin, et mida lähemale me härra Tushmani kabinetile jõudsime, seda vaiksemaks Jack jäi. Tegelikult oli tal selline nägu ees, et ta paneb kohe paki maha.
Kui me olime trepist peaaegu üles jõudnud, jäi ta seisma.
„Ma ei taha seda teha!” ütles ta.
Jäin ta kõrval seisma. Charlotte oli juba ülemisele astmele jõudnud.
„Tulge!” ütles ta.
„Sina ei ole mingi boss!” vastasin ma.
Charlotte vangutas pead ja pööritas silmi. Ma naersin ja müksasin küünarnukiga Jacki. Meile meeldis Charlotte Codyt närvi ajada. Ta oli alati selline paitüdruk.
„See on nii haige värk,” lausus Jack käega nägu hõõrudes.
„Mis?” pärisin ma.
„Kas sa tead, kes see uus poiss on?” küsis ta.
Ma raputasin pead.
„Sina ju tead, kes ta on, eks?” ütles Jack Charlotte’i poole