Auggie ja mina. Kolm lugu «Ime» tegelastest. R.J. Palacio
Читать онлайн книгу.
aitäh veel kord, et seda teete. Headus mõjub karmale hästi. See on nagu mitzvah, eks ole?”
Seda öelnud, ta naeratas, pilgutas meile silma ja lahkus toast.
Meie kolm hingasime korraga välja. Vaatasime üksteisele suurte silmadega otsa.
„Nonii,” sõnas Jack, „ma ei tea, mis pagan on karma, ja ma ei tea, mis pagan on mitzvah!”
See ajas meid kõiki pisut naerma, kuid meie naer oli üsna närviline.
Esimene pilk
Ma ei hakka üksikasjalikult kirjeldama, mis tol päeval edasi juhtus. Ütlen vaid, et esimest korda elus ei olnud Jack liialdanud. Tegelikult lausa vastupidi. Kas sõnale „liialdama” on olemas vastand? „Ebaliialdama”? Ma ei tea. Aga Jack ei olnud selle poisi näost rääkides kindlasti mitte liialdanud.
Esimene pilk Augustile tekitas minus soovi silmad kinni katta ja karjudes minema joosta. Nätaki. Ma tean, et see kõlab õelalt, ja mul on kahju. Aga see on tõde. Ja kõik, kes ütlevad, et nemad ei reageerinud Auggie Pullmani esimest korda nähes samamoodi, ei ole ausad. Tõsiselt.
Ma tahtsin teda nähes täiega uksest välja astuda, aga teadsin, et tõmbaksin siis endale jama kaela. Nii et vaatasin ainult härra Tushmani ja püüdsin kuulata, mida ta räägib, kuid kuulsin vaid: blaa-blaa-blaa-blaa-blaa, sest mu kõrvus kohises. Kordasin oma peas vaid: Appi! Appi! Appi! Appi! Appi! Appi! Appi! Appi! Appi!
Appi! Appi! Appi! Appi! Appi!
Ma ütlesin seda sõna vist endale tuhat korda. Ma ei tea, miks.
Mingil hetkel tutvustas härra Tushman meid Auggiele. Aah! Ma vist tervitasin teda isegi kättpidi. Kolmekordne aah! Tahtsin sealt kiiresti uttu tõmmata ja kätt pesta. Aga enne, kui aru sain, mis toimub, läksime uksest välja, mööda koridori trepini ja sealt üles.
Appi! Appi! Appi! Appi! Appi! Appi! Appi! Appi!
Tabasin Jacki pilgu, kui trepist üles klassi läksime. Tegin silmad hästi suureks ja ütlesin hääletult suud maigutades: „Ei ole võimalik!”
Jack maigutas vastu: „Ma ju ütlesin!”
Hirm
Mäletan, et vaatasin umbes viieaastaselt ühel õhtul „Käsna-Kallet” ja telekas näidati reklaami, mis minus täielikku kabuhirmu tekitas. See juhtus paar päeva enne halloween’i. Sel ajal näidati palju hirmsaid reklaame, aga selles reklaamiti üht uut teismelistele suunatud põnevusfilmi, millest ma ei olnud varem kuulnud. Vaatasin reklaami ja äkitselt ilmus ekraanile suures plaanis zombi nägu. See äratas minus täielikku õudu. No ikka sellist õudu, mis paneb inimese kätega vehkides toast välja jooksma. ÕU-DU!
Pärast seda kartsin niivõrd uuesti zombi nägu näha, et ei vaadanud telekat enne, kui halloween oli läbi ja seda filmi enam kinodes ei näidatud. Tõsiselt, ma ei vaadanud üldse telekat – ma kartsin nii väga!
Üsna pea pärast seda käisin mängimas ühe poisi juures, kelle nime ma isegi ei mäleta. Sellele poisile meeldis väga Harry Potter, nii et me hakkasime ühte Harry Potteri filmi vaatama (mina ei olnud neist ühtegi varem näinud). Noh, kui ma esimest korda Voldemorti nägu nägin, juhtus seesama asi, nagu halloween’i paiku nähtud reklaami ajal. Ma hakkasin hüsteeriliselt karjuma ja ulgusin nagu titt. Asi oli nii hull, et poisi ema ei suutnud mind maha rahustada ja pidi mu emale helistama, et too mulle järele tuleks. Ema sai väga pahaseks, et selle poisi ema lubas mul filmi vaadata, nii et nad läksid tülli ja lõppkokkuvõttes ei käinud ma seal enam kunagi külas. Aga igatahes keerasid halloween’i-aegne zombireklaam ja Voldemorti ninata nägu mu üsna sassi.
Siis, umbes samal ajal, viis isa mu õnnetuseks kinno. Jällegi, ma olin umbes viieaastane. Võib-olla juba kuuene. See poleks pidanud probleeme tekitama: film, mida vaatama läksime, oli lastele sobilik, täiesti normaalne, ei midagi hirmsat. Aga üks filmitutvustus, mida näidati, oli deemonhaldjatest rääkiva filmi „Scary Fairy” oma. Ma tean – haldjad on nii nõmedad! – ja nüüd seda meenutades ei suuda ma uskuda, et see värk mind niimoodi hirmutas, aga ma läksin selle filmitutvustuse peale hirmust segi. Isa pidi mu kinost välja viima, sest – taas! – ma ei suutnud nutmist lõpetada. Nii piinlik! Ma kartsin haldjaid? Mis järgmiseks? Lendavad ponid? Kaltsunukud? Lumehelbed? Hullumaja! Aga ma värisesin ja kisasin kinost ära minnes, peites nägu isa mantlisse. Kindlasti oli saalis kolmeaastaseid, kes mõtlesid, et ma olen maailma suurim luuser!
Aga hirmuga on kord juba nii. Seda ei saa kontrollida. Kui sa kardad, siis kardad. Ja kui sa kardad, tundub kõik hirmsam kui tavaliselt – isegi need asjad, mis hirmsad pole. Kõik, mis sind hirmutab, sulab nagu üheks suureks õudustundeks. Sind nagu kataks hirmutekk, mis on tehtud klaasikildudest, koerakakast, immitsevast mädast ja veristest zombivinnidest.
Ma hakkasin kohutavaid unenägusid nägema. Ärkasin igal ööl karjudes üles. Asi jõudis niikaugele, et ma kartsin magama minna, sest ei tahtnud rohkem õudusunenägusid näha, nii et hakkasin vanematega ühes voodis magama. Soovin, et saaksin öelda, et tegin seda vaid paar ööd, aga see kestis kuus nädalat. Ma ei lubanud neil tuld kustu panna. Mul tekkis paanikahoog iga kord, kui hakkasin unne vajuma. Mul läksid peopesad sõna otseses mõttes higiseks, mu süda hakkas pekslema ning ma hakkasin enne voodisse minemist nutma ja kisama.
Vanemad viisid mu „tunnetearsti” juurde ning ma sain alles hiljem aru, et see oli lastepsühholoog. Doktor Patel aitas mind pisut. Ta ütles, et mul on unepaanika, ja mind aitas tõepoolest see, et sain sellest temaga rääkida. Aga arvan, et lõplikult aitasid mul luupainajatest lahti saada Discovery Channeli loodusvideod, mille ema mulle ühel päeval koju tõi. Oo jaa, need loodusvideod. Me pistsime igal õhtul ühe plaadi DVD-mängijasse ja ma uinusin mingi briti aktsendiga mehehääle saatel, kes rääkis surikaatidest või koaaladest või meduusidest.
Lõpuks sain siiski õudusunenägudest võitu. Kõik oli jälle normaalne. Aga mõnikord tuli mul ema sõnu kasutades „väikesi tagasilööke” ette. Näiteks kuigi nüüd meeldivad mulle „Tähesõdade” filmid väga, siis kaheksa-aastaselt, kui ma nägin ühel ööbimisega sünnipäevapeol esimest korda filmi „Tähesõjad: osa II”, pidin kell kaks öösel emale sõnumi saatma, et ta mulle järele tuleks, sest ma ei suutnud magama jääda: iga kord, kui silmad kinni panin, ilmus mu vaimusilma Darth Sidiousi nägu. Sellest tagasilöögist toibumiseks pidin umbes kolm nädalat loodusvideoid vaatama (ja pärast seda ei käinud ma umbes aasta aega mitte ühelgi pidžaamapeol ka). Seejärel, kui olin üheksa, nägin esimest korda filmi „Sõrmuste Isand: Kaks kantsi” ja minuga juhtus sama lugu, kuigi seekord kulus mul Gollumi unustamiseks kõigest umbes nädal.
Kuid selleks ajaks, kui ma sain kümme, olid õudusunenäod enam-vähem kadunud. Isegi hirm nende ees oli selleks ajaks läinud. Näiteks kui ma olin Henry juures ja ta ütles: „Kuule, vaatame õudukat,” ei mõelnud ma esimese asjana: ei, mul võivad halvad unenäod tulla! (nagu varem). Minu esimene reaktsioon oli: jaa, lahe! Kus popkorn on? Lõpuks suutsin igasuguseid filme vaadata. Mulle hakkasid isegi zombid ja maailmalõpu värk meeldima ning see ei häirinud mind üldse. Õudusunenäod olid seljataha jäänud.
Vähemalt nii ma arvasin.
Aga siis, tol öösel pärast Auggie Pullmaniga kohtumist, nägin jälle luupainajaid. Ma ei suutnud seda uskuda. Need ei olnud lihtsalt mingid halvad unenäod, vaid korralikud, süda pekslema panevad õudusunenäod, mille peale ma karjudes üles ärkasin, nagu need, mida väiksena nägin. Ainult et ma ei olnud enam väike laps.
Ma käisin viiendas klassis! Olin üheteistkümneaastane! Minuga poleks pidanud selliseid asju enam juhtuma!
Aga nüüd vaatasin taas loodusvideoid, et saaksin magama jääda.
Klassipilt
Ma püüdsin Auggie välimust emale kirjeldada, aga tema ei saanud asjale pihta enne, kui klassipildid postiga saabusid. Varem ei olnud ema teda õieti näinudki. Tänupühafestivali ajal oli ta ärireisil olnud, nii et siis ta Auggiet ei näinud. Egiptuse muuseumi päeval oli Auggie nägu marliga kaetud nagu muumial. Ja koolikontserte ei olnud veel