Sobivaks tunnistatud pruut. Lee Wilkinson
Читать онлайн книгу.
isegi näljatunde.
Nüüd, vaadates aknast välja, kannikesesinistes silmades unelev pilk, mõtles ta endiselt sellele mehele… Kes ta on? Miks ta siin on? Kui ta on külaline, kas näeb ta teda uuesti?
Peab lõpetama need kasutud oletused, käskis naine ennast karmilt, ja keskenduma tähtsamatele asjadele. Kell oli peaaegu viis vihmasel reede pärastlõunal ja väljas hakkas hämarduma, kuid Tina ei olnud endiselt otsustanud, millisesse hotelli minna.
Kuid see koht ei tohtinud väga kallis olla, kuna Tina ise oli õhutanud Didit, oma poolõde, võtma vastu kohta prestiižikas Ramon Bonaventure Draamakoolis ning lubanud õppemaksu tasuda.
Aga küll ta sellega toime tuleb. Paar aastat peab Tina nüüd väiksema sissetulekuga hakkama saama, kuid teadmine, et Didi, kelle ristinimi oli küll Valerie, kuid keda sõbrad ja tuttavad kutsusid Valiks ning pere Didiks, on oma eluga jälle järje peal, vääris seda pingutust.
Sisetelefoni kutsung äratas naise mõtetest. Lükates eemale igasuguseid kuupäevadega nimekirju ja degusteerimismärkmeid, mis ta lauda katsid, võttis ta kõne vastu.
„Preili Dunbar,” kuulis Tina Sandra Langtoni ninahäält. „Härra De Vere soovib teid enne lahkumist näha.”
„Kohe tulen.”
Ootamatut kutset imeks pannes lahkus Tina oma kabinetist. Seljas saledust rõhutav soliidne hall kostüüm ja ikka veel kergelt longates laskus ta korruse võrra allapoole mööda kivitreppi, mis avarasse koridori suundus.
Paremale jäid massiivsed laouksed, kus hoiti siseriikliku turu tarbeks veini, enne kui see pakendati ja üle maa laiali saadeti – need olid suletud.
Peakontor jäi vasakule. Kabineti eesruumis heitis Sandra Langton, bossi keskealine isiklik assistent, naisele kummalise pilgu ja lausus: „Võite kohe sisse minna.”
Kergelt kulmu kortsutades koputas Tina pühale uksele ja ootas sissekutsumist.
Naine mõtles juba ei tea mitmendat korda, et kui prantslasi peeti kütkestavaiks, siis härra De Vere nende hulka ei kuulunud.
Naist võttis vastu lühike, kuivetunud, kitsa näoga hallipäine mees, kes kaldus kergesti vihastuma. Kuu lõpus pidi De Vere ametlikult pensionile minema.
Ta ei olnud halb ülemus, meenutas Tina – lihtsalt liiga konservatiivne ja vihkas tehnoloogiat. Mees keeldus paigaldamast kontorisse arvutit või ükskõik millist tehnikat, mis oleks töö lihtsamaks muutnud.
Pealegi uskus De Vere rohkem piitsa- kui präänikumeetodit, mistõttu tema mantlipärija sai olla ainult samm paremuse poole.
Mees oli end suure uhke laua taha sisse seadnud ja pakkus Tinale küünist meenutava käega viibates istet.
Naine oli vaevalt istunud, kui ülemus, suunates pilgu enda ees olevale paberihunnikule, alustas: „Kardan, et mul on teile halbu uudiseid, preili Dunbar…”
Mees kõhkles hetke, seejärel vaatas üle prilliklaaside naisele otsa ja jätkas karmilt: „Kui ma otsustasin pensionile minna ja müüsin firma Matterhorni kontsernile, lubasid nad, et teevad ainult väikseid muudatusi. Enamjaolt on nad oma sõna pidanud. Kuid täna pärastlõunal teatati mulle, et John Marsdenil, kes saabub esmaspäeval ja võtab Cartel Winesi juhtimise üle, on väga kindel ettekujutus müügikampaaniate korraldamisest.”
„See ei ole mingi probleem,” vastas Tina vaikselt. „Minu esitatud soovitusi saab kerge vaevaga muuta või kohandada, et…”
Sõnad surid naise huultel, kui De Vere pead raputama hakkas. „Kahjuks tahab härra Marsden kaasa võtta oma isikliku müügimeeskonna, mis tähendab, et teid koondatakse.”
Kui Tina jäi ülemust tummalt põrnitsema, lisas mees: „Mul on südamest kahju. Te olete alati suurepärast tööd teinud…”
See oli ülim kiitus, sest need sõnad tulid mehelt, kes teadaolevalt ei olnud kunagi oma töötajaid kiitnud. Aga mis kasu sellest enam oli – naine jäi ju töökohast ilma.
„Ma teen kõik selle nimel, et te saaksite väga head soovituskirjad.”
„Millal…?” Tina hääl värises ja naine jäi vait.
De Vere lausus ebalevalt: „Kuna härra Marsden vajab teie kabinetti oma meeskonnale, oleks parem, kui te kohe lahkuksite. Andsin korralduse, et etteteatamise asemel makstaks teile kuue kuu palk, mis kantakse otse teie pangaarvele…”
See oli väga heldekäeline pakkumine, sest naise leping kindlustas ainult ühe kuu palga.
„Soovituskiri ja muud vajalikud dokumendid saadetakse teile ettenähtud ajaks postiga.”
Püsti tõustes sirutas mees käe välja. „Soovin teile kõike paremat.”
Tundeid vaos hoides tänas Tina ülemust, surus mehe külma karedat kätt ja lahkus püstipäi.
Kabineti eesruumis lausus Sandra Langton kaastundlikult mantlit selga pannes: „Täielik ebaõnn.”
Seejärel, sosistades: „Pean ütlema, et olin üsna üllatunud, kui raskelt vana Toriseja seda kõike võttis… Millal te lahkute?”
„Kohe, kui olen oma asjad kabinetis kokku korjanud.”
„Sel juhul soovin teile edu.”
„Tänan.”
Tinale hakkas kogu juhtum pärale jõudma. Ta ronis trepist üles nagu vati sees, jalad rasked kui tina. Naine prantsatas oma laua taha ja jäi tühjusse põrnitsema.
Ta oli Cartel Winesi ridadesse astunud juba kaks aastat tagasi, kohe pärast ülikooli lõpetamist. Talle oli see töö meeldinud ja ta oskas seda hästi. Isegi vana Toriseja – nii kutsusid De Veret töötajad omakeskis – oli seda tunnistanud.
Aga sellel ei olnud enam mingit tähtsust. Ta oli nüüd töötu.
Tinat haaras jõuetu paanika. Kuue kuu palk tagas küll ajutise kindlustatuse, kuid pärast maja valmimist ja sinna tagasi kolimist on üür tunduvalt kõrgem. Lisaks sellele veel ka Didi õpingukulud, mis tähendas, et töökohakaotus juhtus väga halval ajal.
Viimase aasta jooksul oli naist tabanud rida õnnetusi, samas kui rõõmuhetki leidus vähe. Töökaotus oli lõplik hoop, et põhja jõuda.
Aga sellisel juhul ei saanud asjad enam hullemaks minna.
Tina ei tahtnud rohkem end haletseda. Selle asemel ta tõusis, lõi pea püsti ja hakkas lauda korrastama.
Alles siis, kui kõik tehtud oli, meenus naisele kiri, mida ta veel lugenud ei olnud. Kena tumedapäise võõra tõttu oli ta selle täiesti unustanud.
Kuhu ta selle kirja küll pani?
Tina sobras kiiruga paberites, mille ta kaasa kavatses võtta, kuid tulutult.
Ju see ikka kuskil seal oli. Naine otsustas hiljem põhjalikumalt otsida.
Ta leidis kapist peaaegu tühja kasti, milles leiduvad asjad asetas ta riiulile. Seejärel võttis ta sahtlitest isiklikud asjad ja pani need kasti.
Taimed, mis naine ise kabineti elavdamiseks toonud oli, kavatses ta maha jätta.
Tina pani mantli selga, viskas koti üle õla ja haaras kasti kaenlasse. Ta kustutas kabinetis tule, väljus ning lukustas ukse viimast korda. Kuna toas ei olnud midagi väärtuslikku, jättis naine võtme lukuauku.
Majas põlesid ainult öötuled, mis tähendas, et ülejäänud töötajad olid juba lahkunud ja tema oli selles hooneosas veel ainuke.
Peasissekäik oli selleks ajaks juba lukustatud ja kuna Tina oli auto maja taha parkinud, sai laohoone kaudu rutem.
Kui ta hakkas trepist alla hämaralt valgustatud koridori poole minema, kuulis ta liikumist, kuigi ei näinud kedagi. Naine mõistis, et ta oli eksinud – keegi peale tema oli veel majas.
Trepist alla jõudes suundus naine paremale ning märkas, et koridori lõpus olev pendeluks liikus.
Kes iganes peale tema veel siin viibis, oli too ainult natuke maad eespool ja suundus samuti