Sobivaks tunnistatud pruut. Lee Wilkinson
Читать онлайн книгу.
Naine möödus lõpututest tõstealustest, mille peale oli laotud Prantsusmaalt imporditud veinipudelitega konteinerid ja kastid.
Eelmisel sügisel ja talvel, kui ta oli kauemaks tööle jäänud, ei tekitanud laost läbi jalutamine mingeid kõhklusi. Kuid sel korral tundis Tina end kummalisel kombel ebakindlalt ja ärevalt.
Öötuled põlesid kõrgel lae all, mistõttu tekkisid lattu tumedad kurjakuulutavad varjulaigud, kuhu mõni pahatahtlik soovi korral end peita saaks…
Tina üritas kõigest väest seda õudset mõtet eirata, kuigi sisetunne ütles, et ta ei ole seal üksi, et keegi jälgib teda varjust.
Naisel tõusid ihukarvad püsti ja hirmujudinad jooksid mööda selga alla. Vaistlikult jäi Tina seisma ja vaatas selja taha.
Mitte kedagi polnud näha.
Hambaid risti surudes kavatses naine just edasi kõndida, kui ta kuulis vaikuses hiilivate sammude häält.
Hoone suurusest tuleneva kaja tõttu ei olnud võimalik kindlaks teha, kust see heli tulnud oli.
Naine oli kui paigale naelutatud, kuid siis turgatas talle pähe, et see võis olla öövalvur George Tomlinson.
End tobuna tundes hingas naine kergendatult ja hüüdis: „George, kas see oled sina?”
Kuulda oli ainult tema enda hääle kaja.
Tina proovis veel korra kõvemini.
Ikka ei tulnud mingit vastust, ainult pilkavalt kõlav kaja.
Naisele meenus, et ilmselt teeb öövaht oma õhtust ringkäiku, kontrollimaks, et kõikides kabinettides oleksid ikka tuled kustutatud ja uksed lukustatud.
Aga kui see ei olnud George, keda ta kuulis, kes siis?
Võib-olla hiilis keegi väikesest töötajate uksest sisse ning oli palgaosakonna poole teel, kui kuulis naist tulemas ja otsustas peitu pugeda?
Kaine mõistus kummutas selle teooria üsna kähku. Oli reede õhtu ja iga potentsiaalne varas peaks teadma, et reedeti maksti palka, mistõttu seif oli selleks ajaks juba tühi.
Hetk hiljem meenus naisele, et firma valdustes elas paar kassi.
Kuid kassid liikusid vaikselt ning ei kasutanud raskeid uksi, jättes need enda järel kiikuma.
Selle meenutamine tekitas külmajudinad.
Tina noomis ennast pahaselt nende mõtete pärast; oli aeg kaine mõistus appi võtta ja mitte lasta kujutlusvõimel omavolitseda.
Mitte keegi ei kõndinud temast eespool, vaid see pidi hoopis George olema, kes suundus kontoreid kontrollima ja oli just hetk enne teda pendelustest läbi läinud, põhjustades nende liikumise.
See tundus igati mõistliku selgitusena.
Kuid mingil seletamatul põhjusel ei uskunud naine seda.
Ükskõik, kas ta seda uskus või mitte, aga oli aeg tegutsema hakata.
Kui George oli oma kontrollkäigu ja uste lukustamise juba lõpetanud – põlev lamp naise kabinetis poleks meest häirinud, kuna Tina töötas tihti kauem –, läks ta kindlasti oma kõrvalhoones asuvasse pisikesse tuppa teed jooma.
See omakorda tähendas, et mees ei pruugi välja ilmuda enne kui järgmise ringkäigu ajal, ja nii kaua ei oleks Tina seal seista suutnud. Ta jalg valutas ja kaenlas olev kast muutus üha raskemaks.
Ümbrust uurides ei suutnud naine tabada ühtegi elumärki ega liikumist. Kuid tunne, nagu keegi jälgiks teda, püsis endiselt – justnagu tahaks jälitaja veenduda, kuhupoole naine kallaletungi korral hüppaks.
Naine üritas sellest mõttest vabaneda ning võttes kokku kogu oma tahtejõu, otsustas, et kuna ta niikuinii on juba üle poole laohoonest läbinud, oleks mõttekam edasi minna, mitte tagasi pöörduda.
Surudes maha soovi joosta, hakkas naine rahuliku tempoga angaari lõpus olevate massiivsete liuguste suunas kõndima.
Tina jalad olid kanged, justnagu ei allukski naise tahtele; hingamine oli katkendlik ja kõik lihased olid pingul. Olgugi, et ta üritas end tagasi hoida, kiikas naine ikkagi vahetpidamata selja taha.
Kui naine jõudis väikese töötajate sissepääsu juurde, mis asus peasissekäigust vasakul, ja nägi, et see oli kindlalt lukustatud, ohkas ta kergendatult. Kuna tegemist oli snepperlukuga, sai seda ilma võtmeta ainult seestpoolt avada.
Seega ei olnud ühelgi vargal võimalik sinna salaja sisse hiilida ja end ära peita. Nii elava kujutlusvõimega peaks ta hoopis jutte kirjutama…
Pinge andis Tinas järele ja naine astus vihmases õhtupimeduses õue ning sulges enda järel vaikselt ukse. Ümbrus paistis mahajäetuna, kuigi kümmekond autot seisis veel parklas ning dispetšeri maja juures ootasid mõned Carteli kaubaautod laadimist.
Veinihooaja eelne müügikampaania oli uskumatult edukaks osutunud, seetõttu töötas hotellide ja restoranide lisatellimuste täitmiseks kõrvalhoones õhtune lisavahetus.
Välja arvatud ala, mida valgustasid kõrvalhoone tuled ja peasissekäigu lambid, oli parklas niivõrd kehv valgustus, et kohati valitses pilkane pimedus.
Kuna Tina oli sel hommikul tunnikese hiljaks jäänud, oli ta sunnitud parkima ühte vanemasse kitsasse tellistest vaheseintega sektsiooni, mis kulges jõe suunas mööda nõlvakut alla. Kui vähegi võimalik, ei kasutanud töötajad vanemaid sektsioone, sest seal oli keeruline manööverdada ja need asusid parkla kaugeimas osas.
Tina ei silmanud hingelistki, kui ta oma auto suunas lonkama hakkas, kuid sellegipoolest adus ta jälle seda häirivat tunnet, nagu jälgiks teda keegi salamisi, ning naine tundis hirmujudinaid mööda selga jooksmas.
Äkki tundis ta arglikku soovi joosta kõrvalhoone poole, kus olid inimesed ja valgus…
Ja mida ta seal teeks? Tunnistaks, et kartis üksi autoparklast läbi kõndida? Nad peaksid teda hulluks.
Ega nad väga ei eksikski, mõtles naine pahaselt. Seejärel hakkas ta otsustavalt oma hirmu eirates edasi kõndima. Ilmselt oli kogu viimase aasta jooksul kogetud stress kuhjunud, mis muutiski nüüd naise paranoiliseks. Kui asi oligi selles, siis pidi ta ruttu midagi ette võtma.
Tinal võttis hetke aega, enne kui ta oma tumesinise Fordi parklast üles leidis, sest ta nägi vaid paar meetrit ettepoole. Auto üles leidnud, oli naisel väga hea meel, et ta sai kasti tagaistmele kohvri kõrvale asetada ning ise rooli taha istuda.
Korras! Ohutus kohas! Nii palju siis nendest rumalatest kujutelmadest.
Kui Tina mootori käivitas ja tagurdama hakkas, meenus talle äkki, et tal ei olegi kuhugi minna.
Inimese kohta, kes saab… õigemini sai… palka organiseerimise eest, ei saa ta oma isiklike asjade korraldamisega kuigi hästi hakkama, ütles naine endale irooniliselt. Kuid esimest korda elus oli Tina endast niivõrd väljas, et ei mõelnud selgelt – vastasel juhul oleks ta enne kontorist lahkumist mõnes odavamas hotellis toa kinni pannud.
Parema jala pahkluu oli paistes ja tal oli raske sidurit kasutada, mistõttu oleks väga hea leida mõni koht võrdlemisi ligidalt.
Pööret tegema hakates meenus naisele, et kunagi oli paari tänava kaugusel asunud üks väike hotell. Mis selle nimi nüüd oligi…? Fairfax? Fairhaven? Fairbourn? Just, see ta oligi! Tina ei mäletanud, et oleks seda viimasel ajal märganud, mis võis tähendada, et see on tegevuse lõpetanud, kuid…
Äkki paistis selja tagant pimestav valgusvihk ja miski riivas auto pakiruumi. Tina Ford lendas metallikrigina ja klaasiklirina saatel esiotsaga vastu seina.
Naine oli šoki tõttu nagu halvatud ning istus liikumatult, kui juhipoolne uks lahti tõmmati ja mehehääl tungivalt nõudis: „Kas teiega on kõik korras?”
„Jah… jah. Täiesti korras…” Naise enda hääl tuli justkui kusagilt kaugelt.
Tina auto oli küll peatunud, kui ta jalg sidurilt libises, kuid igaks juhuks küünitas mees ikkagi ettepoole ja keeras süüte välja.
„Sel juhul soovitan ma teil seni