Veri lumel. Veel verd. Jo Nesbo
Читать онлайн книгу.
põhja tirida. Loomulikult jälgisin, et tüdruk mind ei näeks, seisin õuepimeduses ja vaatasin poe valgustatud aknast sisse. Ma nägin, kuidas ta kassas istus, kaupu sisse lõi ja kolleegi poole osutas, kui keegi talle midagi öelda püüdis. Küllap tahame kõik vahetevahel tunda, et elame oma vanemate vääriliselt. Ma ei tea, mille vääriliselt ma isa puhul oleksin pidanud elama, see käis vist rohkem ema kohta. Ta oskas teiste eest paremini hoolt kanda kui enda eest ja ilmselt sai sellest minu jaoks omamoodi ideaal. Jumal teab. Mul polnud nagunii Hoffmanni juures teenitud raha millegi peale kulutada. Nii et mis siis sellest on, kui ma jagasin ühe normaalse kaardi tüdrukule, kellele õnn muidu ei naeratunud.
Ühesõnaga. Kokkuvõttes võib nii öelda: ma ei oska aeglaselt sõita, ma olen pehme nagu sulavõi, ma armun liiga kergesti, mul lendab katus pealt, kui ma vihastan, ja ma olen matemaatikas nõrk. Olen üht-teist lugenud, aga teadmisi on mul vähe ja kindlasti mitte selliseid, mida kasutada annaks. Ja mul läheb kirjutamine aeglasemalt kui stalaktiidil kasvamine.
Nii et mida paganat on Daniel Hoffmanni sugusel mehel minuga peale hakata?
Vastus on – nagu sa ilmselt juba taibanud oled – kasutada mind koristustöödeks.
Ma ei pea autoga sõitma ja tapan enamasti tüüpe, kes on selle ära teeninud, nii et mingit keerulist aritmeetikat siin ei ole. Vähemalt seni mitte.
Kaks aritmeetikatehet siiski oli.
Esiteks see, mis kogu aeg aina tiksub: millal täpselt on sul bossi vastu nii palju komprat, et ta muutub murelikuks ja hakkab kaaluma, kas poleks aeg palgamõrvar ära koristada? Täpipealt nagu must lesk. Mitte et ma arahnoloogiast – või kuidas tont seda nimetatakse – kuigi palju teaksin, aga kas pole nii, et lesk laseb end keppida isasel, kes on temast palju väiksem? Ja kui too saab valmis ja emane teda enam ei vaja, siis pistab ta isase kinni? Deichmanni raamatukogus on raamat „Loomariik 4: Putukad ja ämblikud”, kus on pilt mustast lesest, kellel ripuvad isase otsasthammustatud lõugkobijad nagu ämbliku suguelund suguavast välja. Pildil on näha ka veripunane liivakellakujuline märk emase kõhul. Sest liivakell niriseb, sa hale väike kiimas ämblikuniru, ja sa pead kiiresti juhust kasutama. Õigemini taipama, millal külastusaeg läbi on. Siis pead sa jalad selga võtma ja põgenema, sadagu vihma või lund, olgu sul kaks kuuli keres või mitte, ja jõudma selle ainsa juurde, kes sind veel päästa suudab.
Nii nägin seda mina. Tee, mida sa tegema pead, aga ära kipu liiga lähedale.
Ja sellepärast ei meeldinud mulle Hoffmanni uus ülesanne karvavõrdki.
Ta tahtis, et ma koristaksin ära tema naise.
2. PEATÜKK
„Ma tahan, et jääks mulje, nagu oleks tema juurde sisse murtnud, Olav.”
„Miks?” küsisin ma.
„Sest see peab paistma millegi muuna, kui see on, Olav. Politsei läheb eraisiku surmast alati leili. Nad tormavad seda uurima nagu hagijad. Ja kui armukest pidav naine leitakse tapetult, osutab kõik abikaasa poole. Üheksakümnel protsendil juhtudest loomulikult täie õigusega.”
„Seitsmekümnel, sir.”
„Kuidas, palun?”
„Ma kuskilt lugesin, sir.”
Tavaliselt me Norras muidugi ei sir-ita, olgu tegemist nii kõrge ametiisikuga kui tahes. Välja arvatud kuningapere liikmed loomulikult, keda kutsutakse Teie Kuninglikuks Kõrguseks. Ilmselt oleks ka Daniel Hoffmann seda eelistanud. Tiitli „sir” oli ta importinud Inglismaalt koos nahkmööbli, punasest mahagonist raamaturiiulite ja nahkköites raamatutega, kus olid vanad koltunud lehed, mida ükski hing polnud lugenud. Kindlasti inglise klassikud, aga no ma ei tea, sest tundsin ära vaid tavalised: Dickens, Brontë ja Austen. Kuidas ka ei olnud, muutsid need surnud kirjanikud tema kontori õhu nii kuivaks, et ma köhisin pärast tema juures käimist veel tükk aega tselluloositolmu. Ma ei tea, mis Hoffmanni Inglismaa juures nii vaimustas, aga teadsin, et ta oli seal põgusalt õppinud ja tulnud koju kohvritäie tviidülikondade, ambitsioonide ja kunstlike Oxfordi fraasidega, mida ta norrapäraselt hääldas. Kuid ilma lõputunnistuseta ja kindla veendumusega, et raha paneb kõik paika. Ja kes tahab äris edukas olla, peab äri ajama seal, kus konkurents on kõige väiksem. Oslos oli see tol hetkel prostitutsioon. Ma usun, et ta analüüs oligi olnud nii lihtne. Daniel Hoffmann oli ära jaganud, et äris, mida juhtisid šarlatanid, lollpead ja amatöörid, võib isegi keskpäraste võimetega mees kuningliku staatuse omandada. Küsimus oli ainult selles, kas ta on moraalselt piisavalt paindlik, et noori naisi päevast päeva prostituudiks värvata. Ja kui ta oli seda pisut kaalunud, jõudis Daniel Hoffmann järeldusele, et on küll. Kui ta äri paar aastat hiljem heroiiniturule laiendas, pidas ta end juba edukaks. Ja kuna Oslo heroiiniturgu olid seni juhtinud mitte ainult šarlatanid, lollpead ja amatöörid, vaid ka narkomaanid ja kuna Hoffmann leidis endas piisavalt paindlikkust, et noori inimesi narkopõrgusse saata, siis lõi tal seegi äri õitsema. Hoffmanni ainsaks probleemiks oli nüüd Kalur. Kalur oli heroiiniturul üsna värske tegija ja ilmselgelt mitte lollpea. Oli siililegi selge, et Oslo narkoturust piisab mõlemale, aga sellegipoolest püüdsid mõlemad teineteist hävitada. Miks? Mnjaa. Arvan, et kummalgi neist polnud minu allaheitlikku loomust. Ja siis läheb asi täbaraks, kui inimesed, kes peavad valitsema, peavad istuma troonil, avastavad, et naine murrab neile truudust. Minu meelest oleks Daniel Hoffmanni suguste elu olnud palju lihtsam, kui nad oleksid suutnud oma naise kõrvalehüpetele läbi sõrmede vaadata või talle vähemalt andestada.
„Ma mõtlesin jõulupühadeks puhkama minna,” ütlesin ma. „Kutsuda keegi kaasa ja sõita kuhugi.”
„Keegi kaasa? Ma ei teadnudki, et sul on suhe, Olav. See mulle sinu juures meeldibki. Et sul pole, kellele oma saladusi usaldada.” Ta naeris ja sipsis sigarilt tuhka. Ma ei solvunud, ta ei mõelnud seda halvasti. Sigarile oli kirjutatud Cohiba. Ma lugesin kuskilt, et sajandivahetusel oli sigar läänemaailmas kõige levinum jõulukingitus. Kas see oleks veider? Mul polnud ju aimugi, kas tüdruk üldse suitsetab. Tööl ei olnud ma teda igatahes suitsetamas näinud.
„Ma ei jõudnudki veel küsida,” alustasin ma. „Aga …”
„Ma maksan sulle viis korda rohkem kui tavaliselt,” ütles Hoffmann. „Seejärel võid sa oma südamedaami igavesele puhkusele viia, kui tahad.”
Ma püüdsin arvutada. Aga nagu öeldud, ei ole see mu tugevam külg.
„Siin on aadress,” ütles Hoffmann.
Ma olin töötanud tema heaks neli aastat, kuid ei teadnud, kus ta elab. Miks ma pidingi? Tema ka ei teadnud, kus ma elan. Ma polnud tema uut naist ka näinud, olin kuulnud vaid Pine tiraade, kui kuum tükk too on ja kuidas Pine supleks rahas, kui tal oleks tänaval säherdune tots.
„Päeval on ta enamasti üksi kodus,” ütles Hoffmann. „Vähemalt mulle ütleb ta nii. Tee oma töö ära nii, nagu sa ise paremaks pead, Olav. Ma usaldan sind. Mida vähem ma tean, seda parem. Said aru?”
Ma noogutasin. Mida vähem, mõtlesin ma. Seda parem.
„Olav?”
„Jah, sir, sain aru.”
„Hästi,” vastas ta.
„Las ma mõtlen selle üle homseni, sir.”
Hoffmann kergitas üht oma hoolikalt kujundatud kulmu. Ma ei tea suurt midagi evolutsioonist ja muust säärasest, aga kas Darwin mitte ei leidnud, et inimtunnete väljendamiseks on olemas vaid kuus universaalset näoilmet? Ma ei tea, kas Hoffmann valdab kuut inimtunnet, aga arvan, et see kergitatud kulm – vastupidiselt sellele, mida ta oleks saavutanud ammulisui vahtides – pidi tähendama kerget imestust, mis oli tembitud mõttetegevuse ja vaimuteravusega.
„Ma andisn sulle hetk tagasi detailse info, Olav. Ja nüüd – hetk hiljem – mõtled sa loobuda?”
Ähvardus oli vaevukuuldav. Või ei, kui see oleks olnud vaevukuuldav, ei oleks ma seda tajunud, sest olen tavaliselt häälevarjundite suhtes lootusetult töntsi kõrvaga. Niisiis võib öelda, et ähvardus oli varjamatu. Daniel Hoffmanni silmad olid selged ja sinised, neid ääristasid mustad ripsmed. Kui ta oleks olnud