Veri lumel. Veel verd. Jo Nesbo
Читать онлайн книгу.
oli uksest väljas. Ja küllap mina juba tean, kuidas armumine välja näeb. Nii et miks peaks linna suurima mõnuainetega hangeldaja noor abikaasa tahtma kõik mängu panna mingi odava armuseikluse pärast mehega, kes teda peksab?
Neljandal õhtul ma taipasin. Ja pidasin seda esmalt lausa kummaliseks, et mul vastuse leidmine nii kaua aega võttis. Armuke teadis midagi Corina kohta. Ja võis seda rääkida Daniel Hoffmannile, kui naine tema tahtmist ei tee.
Kui ma viiendal päeval ärkasin, oli otsus küps. Mõtlesin läheneda asjale teise nurga alt.
5. PEATÜKK
Langes kerget lund.
Kui mees kell kolm saabus, oli tal Corina jaoks midagi kaasas. Väikese karbi sees. Ma ei näinud, mis see on, ainult seda, et Corina lõi korraks näost särama. Lõi särama ööpimeduse suure elutoaakna taga. Ta tundus üllatunud. Ma olin isegi üllatunud. Aga lubasin endale, et mehele manatud naeratuse kingib ta varsti minule. Pidin ainult õigesti talitama.
Kui mees natuke pärast kella nelja lahkus – ta jäi kauemaks kui tavaliselt –, varjasin ma end teisel pool tänavat.
Nägin, kuidas pimedus mehe alla neelas, ja vaatasin üles. Naine seisis elutoa aknal nagu laval, käsi püsti, ja uuris seda – ma ei näinud, mida täpselt. Korraga tõstis ta pilgu ja vaatas minu peidukoha poole. Teadsin, et ta ei saa mind kuidagi näha, aga ikkagi … Puuriv, otsiv pilk. Ilme korraga hirmunud, meeleheitlik, lausa paluv. Veendumus, et saatust ei saa sundida, nagu seisab ühes raamatus, kurat teab, millises. Pigistasin mantlitaskus püstolit.
Ootasin, kuni naine akna juurest eemaldub, ja tulin siis peidust välja. Läksin kiirel sammul üle tänava. Kõnniteel leidsin värskelt lumelt mehe saapajäljed. Ruttasin talle järele.
Ümber nurga keerates nägin tema selga.
Loomulikult olin ma kaalunud erinevaid võimalusi.
Et ta on kuhugi auto jätnud. Sel juhul seisaks see tõenäoliselt mõnel Frogneri linnaosa kõrvalisel tänaval. Inimtühjal kehvalt valgustatud tänaval. Suurepärane. Või võis juhtuda, et ta astub kuhugi sisse, näiteks baari või restorani. Sel juhul ootaksin ta ära. Aega oli mul piisavalt. Mulle meeldis oodata. Mulle meeldis aeg, mis jäi otsuse ja rünnaku vahepeale. Need olid ainsad minutid, tunnid ja päevad minu tõenäoliselt lühikeses elus, kui ma olin tõesti oluline. Ma olin kellegi saatus.
Ta võis minna ka bussi või taksoga.
Sel juhul jõuaksime Corinast veel kaugemale, mis tuleks vaid kasuks.
Ta läks Rahvusteatri metroojaama.
Jaam oli rahvarohke, pääsesin talle veel lähemale.
Ta astus Lääneliini metroorongi. Lääne-Oslo poiss siis. Ma pole sinna linnaossa kuigi palju sattunud. Liiga palju raha, mida pole kuhugi panna, ütles mu isa ikka. Mul pole aimugi, mida ta sellega silmas pidas.
Maria selle metrooliiniga tavaliselt ei käinud, aga sõidu algus kulges samu rööpaid pidi.
Ma istusin mehe taha. Me olime tunnelis, mille pimedus ei erinenud nagunii enam väljas laiutavast ööst. Teadsin, et jõuame varsti mulle tuttavasse kohta. Raua kolksumine ja rongi kerge jõnksatus.
Ma kaalusin, kas mitte suruda püstolisuu vastu istme seljatuge ja vajutada koliseval pöörangul päästikule.
Ja kui pöörang jäi selja taha, taipasin ma esimest korda, mida see heli mulle meenutab. Metalli kolin metallil. Korra ja paikamineku tunne. Nagu saatus. Need olid minu töö helid, relva liikuvad metallosad, vinnastushoob ja kaitseriiv, kukk ja tagasilöögivedru.
Me olime ainsad, kes Vindereni peatuses väljusid. Sammusin tema järel. Lumi krudises saabaste all. Püüdsin kõndida temaga ühes taktis, et ta mind ei kuuleks. Mõlemal pool olid eramajad, aga ometi olime nii üksi, nagu asuksime Kuu peal.
Läksin tema taha ja kui ta pead pööras, võib-olla arvates, et olen mõni naaber, tulistasin teda alaselga. Ta kukkus vastu lippaeda, keerasin ta jalaga ümber. Ta põrnitses mind klaasistunud pilgul ja hetkeks arvasin, et ta on juba surnud. Siis maigutas ta aga suud.
Oleksin võinud talle südamesse, kuklasse või pähe lasta. Miks ma teda kõigepealt alaselga olin lasknud? Kas selleks, et talt midagi küsida? Vahest küll, aga nüüd olin selle unustanud. Või tundus see hetkel ebaoluline. Lähedalt ei paistnud ta teistsugune. Hüään. Tulistasin teda näkku. Verise koonuga hüään.
Märkasin, et aia tagant paistab poisi pea. Tema kindad ja müts olid lumekorpas. Küllap oli üritanud lumememme meisterdada. Tuhklumega pole see kuigi kerge. Kõik vajub kokku, pudeneb käte vahel laiali.
„Kas ta on surnud?” küsis poiss surnu poole vaadates. Vahest on veider inimest vaid paar sekundit pärast suremist surnuks nimetada, aga nii ma neist alati mõtlen.
„Kas ta on sinu isa?” küsisin ma.
Poiss raputas pead.
Ma ei tea, miks ma nii arvasin. Miks mul tuli selline mõte, et kuna poiss on nii rahulik, siis peab surnu olema tema isa. Tegelikult ma tean, miks. Sest ma olin ise täpselt samuti reageerinud.
„Ta elab seal,” ütles poiss, näitas ühe kindaga suunda ja lutsis teiselt jääkorpa, tõstmata pilku surnukehalt.
„Ma ei tee sulle liiga,” ütlesin ma. „Aga unusta ära, kuidas ma välja näen. Selge?”
„Okei.” Poisi põsed tõmbusid jäätüki ümber pingutusest lohku nagu titel rinna otsas.
Ma pöörasin ringi ja läksin tuldud teed tagasi. Pühkisin püstoli käepideme puhtaks ja kukutasin relva kanalisatsiooniauku, mis oli õhukese lumekihi alt välja sulanud. Püstol leitakse üles, aga leidjaks on politsei, mitte paar ettevaatamatut poisiklutti. Vahetult pärast koristustööd ei sõitnud ma kunagi trammi, bussi ega taksoga, see oli rangelt keelatud. Mõistlikult hoogne samm, ja kui näed politseiautosid lähenemas, keera ringi ja mine sündmuskoha poole. Olin juba peaaegu Majorstuas, kui ma sireene kuulsin.
6. PEATÜKK
On möödunud vaid mõni nädal. Ootasin nagu tavaliselt pärast poe sulgemist selle taga parkimisplatsil prügikonteinerite varjus. Kuulsin ukse avamise klõpsatust ja sulgumise naksatust. Maria sammud on lonkamise tõttu kergesti äratuntavad. Ma ootasin veel natuke ja läksin siis sama teed. Ma ei käi tal kannul, nii ei ole õige öelda. Loomulikult otsustab tema, kuhu minna, ja tol päeval ei läinud me otse metroopeatusse. Käisime kõigepealt lillepoest läbi ja läksime siis Vestre Akeri surnuaeda. Kedagi teist surnuaias ei olnud, nii et ma ootasin värava taga, et ta mind ei avastaks. Kui ta tagasi tuli, polnud tal enam kollaseid lilli käes. Ta suundus mööda Kirkeveienit metroopeatuse poole, mina aga läksin surnuaeda. Ma leidsin lilled värskelt, aga juba kõvaks külmunud haualt. Kivi oli läikiv ja kena. Tuttav prantsuspärane nimi. See oli tema, Maria narkar. Ma ei teadnudki, et ta on surnud. Ilmselt ei teadnud seda kuigi paljud. Surmakuupäeva kivil ei olnud, ainult kuu. Oktoober. Ma arvasin, et kivile pannakse umbmäärane kuupäev, kui täpset aega ei teata. Et haud ei paistaks nii üksildane. Et ei oleks nii üksildane rahvarohkes surnuaias lumekammitsas puhata.
Mõtlesin kodu poole jalutades, et võin Maria jälitamise nüüd lõpetada. Ta ei olnud enam ohus. Lootsin, et ta ise seda ka teab. Lootsin, et ta narkar seisaks metroovagunis tema selja taga ja sosistaks: „Ma ei tee sulle liiga. Aga unusta ära, kuidas ma välja näen.” Jah, seda ma lootsingi. Ma ei hakka tal enam järel käima. Nüüd algab Maria elu.
Tõmbasin Bogstadveieni telefoniputka ees sügavalt hinge.
Selle telefonikõnega algab ka minu elu. Pidin katsuma, et Daniel Hoffmann mulle armu annaks. See oli algus. Ülejäänu on veel udune.
„Korras,” ütlesin ma.
„Hästi,” ütles ta. „Ja plats on puhas?”
„Mitte naisest, sir. Vaid mehest.”
„Kuidas, palun?”
„Ma tegin korda tolle nii-öelda armukese.” Telefonis rääkisime alati kordategemisest. See oli ettevaatusabinõu, kui keegi meid