Minu ema vari. Nikola Scott
Читать онлайн книгу.
võib ta arvata, et ma ei kuule, kuidas mu ema ennast surnuks köhib – see on mulle täiesti mõistetamatu. Ta raiub köhida kuivalt ja raginal õhku ahmides, mis, nagu ma tean, peaks olema ka valus. Need köhahood nõuavad ilmselt suurt pingutust ja lähevad iga päevaga järjest tugevamaks ja vaevarikkamaks. Esialgu olin köha kuuldes hirmul olnud, olin valvel ja tundsin kergendust, kui öö osutus heaks ning valitsema jäi vaikus. Nüüd kardan kõige rohkem seda, et ma ühel päeval köha enam ei kuule. Köhimine on muutunud mu elurütmi mõõteriistaks, lootuse ja meeleheite hapraks baromeetriks, ning ma kuulen seda kõikjal enda ümber: hiilimas igasse ruumi, jälitamas mind, kui jooksen trepist üles ema tuppa. See on imbunud meie eesmise elutoa kardinatesse ja söögitoa nikerdatud seljatoega toolidesse, mida me vaevalt üldse enam kasutame. See on pidama jäänud köögipõranda kiviplaatidesse, kus neil päevil askeldab ainult Dora. See ripub pesupäevadel niiskes õhus ja praksub tules, kui ema reedeõhtuti mu juukseid harjab, mida ma ikka endiselt lasen tal teha, kuigi ma pole enam väike tüdruk. Köha on viimane asi, mida ma kuulen, kui ma hommikul kooli lähen, ja esimene asi, kui ma pärastlõunal välisukse avan, olles bussist maha hüpanud ja mööda teed alla rutanud, et jõuda veeta emaga kahekesi kõige hinnalisemaid hetki, enne kui pangast saabub isa ja mind oma tuppa saadab, enne kui piirkonna hooldusõde tuleb õhtust süsti tegema ja ema vajub rahutusse valu ja morfiini hägusse.
Istun nüüd siin, oodates, et õde Hammond ära läheks. Võtsin raamatukogust uue raamatu, mille pealkiri on „Mulle meeldib siin”, ja see paistab olevat piisavalt naljakas, et mu mõtted mujale viia. Peaksin tegelikult hoopis ladina keele verbidega töötama, kui tahan pärast suvevaheaega koolis hästi edasi jõuda ja minna lõpuks ülikooli, nagu oleme emaga kokku leppinud. Aga ma ei suuda süveneda ei raamatusse ega verbidesse, sest kuulen õe Hammondi häält all koridoris, ja ma ei saa end sundida mõtlema tulevikust kõigi nende muude murede ja hirmudega, mis täidavad mu meeli. Nende kirjapanek ning siia januste kaante vahele sulgemine on ainus asi, mis hoiab neid välja loksumast ja võimu võtmast, ja nii olen otsustanud, et verbidel tuleb oodata. Pigem kirjutaksin sellest tänavast all, mis seal kuuma ja tolmusena hilise pärastlõunapäikese käes kuivab. Sellest ringirändavast müügimehest neli maja edasi, kes oma ülikonnas ukselt uksele liikudes aina higistab. Lapsed number neljandast kihutavad mööda tänavat alla, hõigates teel sõpru.
Koolis valdab kõiki suvevaheajaeelne ärevus – ootavad reisid paikadesse nagu Brighton, Blackpool ja Torquay. Sinna nimelt läheb Judy, Torquaysse, ja mõni aeg tagasi oli ta ema lahkelt kutsunud ka mind kaasa. Aga ütlesin kohe ei, mainimata seda isegi oma emale, sest mitte mingil juhul ei saa ma nüüd lahkuda. Judy ema eriti peale ka ei pressinud. Ta kaotas sõjas kaks venda ja ma arvan, et ta mõistab, kui kiiresti libiseb käest aeg, kui keegi on suremas… nagu elavhõbe, nagu vesi kahvliharude vahelt, aga mul oleks vaja rohkem aega, rohkem aega just emaga, kui tahan oma ülejäänud elus jääda ellu ilma temata.
Tegin nimekirja raamatutest, mida ta minu teada tahaks veel lugeda, nimelt „Kauge vaade”, mis on pisut kurb, ja „Rohi laulab”, mida isa ei taha, et me loeksime, sest ta ütleb, et see on kommunistlik jama. Märkisin ära Radio Timesi saatekavas, mida me koos kuulaksime, ja nii ma siis veedaksingi 1958. aasta suve, mahutades selle sisse kogu lugemisvara, kuulamise ja jutuajamised, millest pidi meile jätkuma terveks eluajaks.
Nüüd lõpuks sulgub välisuks ja seal lähebki õde Hammond oma jalgrattal. Ta vaatab korraks üles ja ma lehvitan, aga pole sugugi kindel, et ta mind üldse nägi siin aknalaual kardinate varjus istumas. Ta möödub üle tee proua Peckittist ja proua Smithist, kes on sättinud ennast trepiastmetele lobisema, ja peatub, et midagi küsida, ning seejärel vaatab ta kurku ühel põngerjal, kes ripub proua Peckitti seeliku küljes. Mulle meeldib õde Hammond, ta on alati aus ja otsekohene, ning astub ka isale vastu, kui see kõiki kamandada püüab. Olen kindel, et pärast vaikust ja surmamõtteid siin majas, tunneb ta ilmselt kergendust lihtsat elu jälgides, olgu see siis kas või räpase punase näoga lapse kujul, kes kuumusest rambel tänaval rahutult niheleb. Olen siiski hämmastunud, et ainult mõni minut tagasi mu ema juures viibinuna, suudab ta nüüd naerda nii muretult koos proua Peckittiga, kelle käharad juuksed õhtutuules üles-alla jõnkslevad, ja proua Smithiga, kes luuda käes hoiab. Nad tunduvad nii muretuna, need kolm, neist õhkub elujõudu ja nad pakatavad tervisest, olles nii asjatundlikud, rõõmsameelsed ja roosapõsksed oma lõputu teevaruga haigete kurkude tarvis ja joodiga marraskil põlvede jaoks – lihtsad ravivahendid lihtsate haiguste puhuks. Nii erinev minu emast, kes lamab vaid paar maja eemal, kahvatu ja köhast piinatud, kandudes morfiinilainel minust järjest kaugemale.
Kadestan neid… kõiki neid peresid oma rõõmsate lastega. Meid teretatakse alati küllalt viisakalt ja emale on siin tee ääres ka mõned tuttavad tekkinud, kuid tervikuna on see naabruskond mingi imelik segu vanadest majadest, mis on siin seisnud igavesti nagu meiegi oma, ning ridaelamutest ja uusehitistest, aga mingil moel on meie ja meie naabrite vahel alati olnud teatav jahe ettevaatlikkus. Seda põhjustab minu ema, kes on moekam, targem ja pentsikum kui ükski teine siinne koduperenaine. Tema on see, kellel koduabiline peseb aknad ja esmaspäeviti ka pesu ning võtab vastu tellitud toidukotid, samal ajal kui enamik teisi emasid küürib ise põlvili maas põrandaplaate või kõmbib väsinult mitu korda päevas kandekotiga poe vahet. Mina, nende ainus laps, keskkoolitüdruk, lähen igal hommikul bussi peale, olles nii silmatorkav nende suurte pesakondade hulgas, kes lõbusas kaoses üksteise majadest sisse ja välja paiskuvad, kelle lapsed suunduvad kõik hulgakesi kohalikku algkooli või põhikooli. Ja minu isa on see, kes suhtub eitavalt igasugusesse sotsiaalsesse arengusse, kes vihkab neid ärksaid uusi aegu, kui kõik on nii edumeelne, kes näib üldse põlgavat elurõõmu ja kergemeelsust, toites sügava lugupidamisega ja kõrgel moraalitasandil oma keerukaid mõttekäike mälestustega sõjast ja surmast.
Aga eelkõige tean ma seda, et see on Surm ise, kes on alustanud oma aeglast ja vältimatut laskumist meie majale, kes hõljub meie katuse kohal ja annab kõigile teada, et meie ei ole enam õige seltskond.
Õde Hammond hakkab nüüd rattaga mööda tänavat edasi liikuma ning ma näen, et proua Peckitt ja proua Smith jätavad temaga hüvasti ja karjatavad seejärel lapsed tuppa sööma. Peagi jääb tänaval kõik vaikseks. Majades, kus on olemas televiisor, seatakse end selle ette nagu õrrele ritta, mida ma siit ülalt küll ei näe, kuid tean, et see nii on. Kujutan ette, et vaadatakse Hancocki „Poolt tundi” ja Marguerite Patteni kokasaadet või ka sporti. Koolis räägivad tüdrukud sellisest muusikasaatest nagu „Six-Five Special” ja veel mingist, mille nimi on „Cool for Cats”, mis kõlab õige naljakalt, aga mina nendega sammu pidada ei suuda. Isa televisiooni heaks ei kiida ja ega ta raadiot ka eriti ei hinda, ning muidugi ei poolda ta rock’n’roll’i. Ega minagi sellest kõigest kuigi palju ei hooli, aga küll ma tahaksin vaadata „Öise taeva” programmi. Preili Steele koolis rääkis sellest ja usun, et see võiks mulle meeldida, kui pidada silmas seda, kui tihti ma istun aknalaual ja vaatan üles taevasse.
Ootan, et öö korralikult kätte jõuaks ja isa ära magama läheks, nii et saaksin lipsata koridori, istuda toolil ema voodi kõrval ja rääkida temaga või lugeda talle ette, kui ta tahab. Ent isa on ikka veel ema juures, kuigi kell hakkab juba üheksa saama. Kuulen neid rääkivat – ema kärisev hääl, mida aeg-ajalt katkestab köhahoog, ning isa kärsitud ja katkendlikud haugatused. Tahaksin väga teada, millest nad räägivad. Imestan tihti, mis see küll oli, mis neid kõigepealt üldse kokku viis, sest kaks inimest ei saaks enam olla erinevamad selles tohutu laias maailmas, kui seda on George ja Constance Holloway – Bough Roadi lugupeetud elanikud Limpsfieldis. Isa on sellessamas majas sündinud, tema vanemad elasid siin juba enne teda ja lõpuks sureb ta ka ise selles majas. Lugupeetud resident on ta siin alati olnud – hommikuti teel panka tumedas ülikonnas ja kõvakübaras ning õhtusöögiks tagasi koju naise ja tütre juurde. Tal pole vajadust midagi muuta, ta ei tahaks ealeski midagi muud. Ta ei igatse kättesaamatut nagu mu ema, kes mulle ikka kordab, et inimolevustena, kes on kahes põrguversioonis ellu jäänud, oleme nüüd kohustatud tegema midagi head sellest uuest maailmast. „Mine too sina kuu ja tähed taevast alla, Lizzie.” Seda ta ütles, kui tegin üheteistaastaselt sisseastumiskatsed elitaarsesse riigikooli või kui ta saatis mind bussi peale mu esimesel koolipäeval keskkoolis.
Ma ei usu, et isa isegi teab, mis asi see kuu on, sest Bough Roadil majas number seitse tõmmatakse kell kaheksa ette