Minu ema vari. Nikola Scott
Читать онлайн книгу.
uudishimulik ja agar, ja mis sundis teda just selles majas otsima õrt, kuhu toetuda, sest siin oli ju kõik allutatud isale, ning miks pidi ta tulema siia majja, mille vaikivatest seintest, poleeritud põrandatest ja pimedatest nurkadest immitses vähehaaval ikka veel midagi mu isast. Emale ja mulle meeldib külastada lillenäitusi ja käia tsirkuses; me käime jõuluajal pantomiime vaatamas ja kommipoes klaaspurkidest kompvekke valimas. Teeskleme, et oleme kaunid daamid, kes joovad koorega teed esinduskodude lahtiste uste päeval, ja raamatukauplustes läheb ema alati peast segi ning kulutab liiga palju oma taskurahast raamatutele, mida tal tuleb siis isa eest peita, et vältida loengut tarbetust luksusest. Mõnikord on mul tunne, et nii ema kui ka mina oleme siin lihtsalt külalised, oleme siin külmas ja pimedas punastest tellistest majas väikesed tiibu võbistavad linnud, kes vaatavad kuud läbi mu vanavanaema Alice’i sametkardinate pilu.
Hakkab hämarduma ja hetke pärast lülitan lambi põlema, peidan päeviku kindlasse kohta väikese vaiba serva alla voodi ees, kust isa seda ilmaski ei leia. Aga ma tahan istuda akna juures viimase võimaluseni, sest siin on veel nii soe. Roosid meie eesaias saadavad üles väikesi lõhnapahvakuid, hilisõhtune õhk ajab mul juuksed kohevile ja toob näole tahtmatu naeratuse, ning siis viivleb viimane valguskiir veel välisukse ees trepiastmetel, ärkliakendel ja sammaldunud katustel, valmistades tänavat öö vastu. See on selline õhtu, mille järele tahaksid sirutada käe ja teda kinni hoida, sest kui lõpuks päris pimedaks läheb ja vaikseks jääb, algab jälle köhimine.
Limpsfield, 18. juuli 1958
Nüüd ma tean, mis see oli, millest nad eile õhtul rääkisid. Ja kui mõelda vaid, et just täna hommikul jooksin kooli palju rõõmsamalt kui tavaliselt, sest oli ju viimane koolipäev enne suvevaheaega, ja et kojugi tulin palju rahulikumana kui tavaliselt, sest olin juba valmis suveks. Aga siis nägin, et ka isa oli vara koju tulnud ja vaatas autot üle ning mul oli tunne, väga paha tunne, et midagi on toimumas. Ta ei tule ealeski koju nii vara, mitte mingil juhul, sest ta tahab pangas kõigile teistele eeskujuks olla.
Ta kutsus mu elutuppa, kui ma temast veidi hiljem möödusin, ja ütles, et pean pakkima kohvri, sest mind saadetakse homme suveks maale. Vähemalt kuuks ajaks, ütles ta, võib-olla ka kuueks nädalaks, ja jätkas siis, rõhutades ka pisut maaõhu häid külgi ja avaldades lootust, et saan ehk oma aega kasulikult veeta, ning tundus, et ta näis arvavat, nagu teeks ta mulle mingil viisil head, ja ootas, et ka mina ütleksin välja õigeid sõnu, olles tänulik ja viisakas. Selle asemel olin ma lihtsalt rabatud, seistes seal uksel sõnagi lausumata ja peites uut Radio Timesi numbrit selja taha, sest ma ei tahtnud, et ta näeks kõiki neid saateid, mida ma kavatsesin koos emaga kuulata. Vastuvaidlemisega pole ta mingil juhul harjunud, ei minu poolt ega ema poolt, nii et pärast seda, kui ta oli sõnumi edasi andnud, pöördus ta tagasi oma ajalehe juurde ja jättis mu sinna seisma, ning ma vaatasin teda, püüdes leida sõnu keeldumiseks.
Nüüd kui olen ülal oma toas, tulevad mu juurde kõik need sõnad, mida oleksin pidanud ütlema. Ma ei kavatse teha seda, mida ta käsib. Lihtsalt ei tee. Vannun seda siin ja praegu nendel lehekülgedel ning kavatsen minna otseteed ema tuppa ja teatada talle seda, käskida emal meie eest seista ja veenda isa, et ta pole õigel teel.
Hiljem
Ema istus voodis, kui ma sisenesin. Minu arvates nägi ta täna parem välja. Tal paistis olevat näos rohkem jumet kui tavaliselt, ja nägu ei olnud nii kurnatud. Mu süda läks kergemaks nagu alati, sest sellistes olukordades on Lootus nii rumalalt hävimatu. Läksin ja istusin ta lähedale, näidates talle Radio Timesi ja küsides, kas ta on valmis „Proua Dale’i päeviku” jaoks või tahab hoopis, et ma läheksin aeda. Mõni kuu tagasi, kui kevad oli lõpuks kohal, hakkas ta rääkima oma aiast − et oleks vaja taimed ja aedviljad üle vaadata, uurida, kas võredele kinnitatud õunapuud on hakanud juurduma või ei. Aga tegelikult mõjus selline pingutus halvasti ta hingamisele, nii et ta pidi jääma sisse. Kui ta väga rahutuks läheb, lükkan ta tugitooli akna juurde, kust ta saab välja vaadata ja kirjutada oma märkmikku, mis juba õitseb ja mida oleks vaja teha, ning saadab mu siis selle nimekirjaga alla. Mõnikord hüüab ta korraldusi aknast ja mina seisan all, oksakäärid käes ootamas. Meil on küll ka aednik, kes tuleb kohale vaid suurte tööde puhuks, ent isale ei meeldi üldse, kui ema aknast hõikab. Tema arvates ei sobi naisel niiviisi karjuda, rääkimata veel naisest, kes on suremas. Aga ema on ju õnnelik seda tehes ja oma lilli ta armastab, nii et ükskõik, mida isa ka ütleb, korjan ma ikka emale suure kimbu. Mõnikord saab neist lilledest kaks või kolm vaasitäit, mille ma siis paigutan toas mitmele poole.
Aga täna ei ole aia õnnepäev, sest mind tahetakse tõepoolest terveks suvevaheajaks ära saata neile tuttavasse Shaw’ peresse, kes elab mingis Hartlandinimelises kohas Sussexis. Ema pani raamatu käest, kui ma sisse tulin, ja sain otsekohe ta pilgust aru, et asi on otsustatud. Ma ei jõudnud veel suudki avada, kui ta ütles oma praeguse hirmsa kähiseva häälega: „Ma tahan, et sa lähed.” Korraga tuli tal õhust puudus ja ma tõusin automaatselt, et kontrollida veekeedukannu, mida me hoidsime tulel, et keemisaurud õhku niisutaks ja emal oleks kergem hingata. Aga ta pidas mind kinni. „Tahan, et sa läheksid, Lizzie kullake, tahan, et sul oleks imeline suvi siit eemal. Oled olnud nii tubli tüdruk, selline rõõm. Oled selle ära teeninud.”
„Aga mina tahan olla sinuga,” ütlesin talle, püüdes kõigest hingest mitte nutma hakata. Emale ei meeldi, kui ma nutan; ta tahab, et me ei raiskaks seda hinnalist aega, mil saame kahekesi olla, pisarate valamisele ja vältimatule kaeblemisele. Tean, et ta tahab mulle õpetada, kuidas olla tugev, kui tema on kord läinud. Aga mina ei ole tugev, mitte alati, ja kindlasti mitte praegu. Püüdsin selgitada, et ma ei taha temast lahkuda, aga ta hoidis mu käest nii kõvasti kinni ja ütles, et ta saab aru, kui raskeks see kujuneb, aga et Shaw’ pere meeldib mulle kindlasti ja et ka tema ise on käinud noorena Hartlandis ning seal oli väga ilus. La Manche’i väinale on see üsna lähedal ning tuulise ilmaga võib mõnikord tunda mere lõhna. „See on armas koht, Lizzie: ehtne maahäärber, suur, aga mugav… ümberringi puud, muruplatsid ja imeilusad aiad. Saad jalutamas käia, üks roosiaed on seal just nagu Rossetti luuletus. Mitte ainult isa ei käsi sul minna, ka mina tahan, et sa lähed. Tahan, et sa oleksid õnnelik. Sul oleks väga kasulik olla omaealiste hulgas ja mitte kogu aeg oma vana emaga siia toapugerikku suletud, kust sa vaevalt üldse välja pääsed.”
Aga mida ema ise siin teeb, kui isa on terve päev ära? Ta on ju kogu aeg nii väsinud ja rahutu, viskleb ja keerab end voodis, ning mina tean, kuidas temaga rääkida ja kuidas teda rahustada. Isa ei hooli temast nii nagu mina – ei too teed ega hoia ta kätt, kui ta puhkab. Ja mina loen talle; kõike peab tegema aeglaselt ja vaikselt, et mitte ta peale haiget teha, ning tuleb peatuda ja lasta tal köhida. Isa ei loe niisuguseid romaane, mis talle meeldivad – Graham Greene, Doris Lessing ja Agatha Christie. Isa vist ei teagi, kui väga ema luulet armastab. Ta tunneks end ebamugavalt kogu selle igatsemise ja armastamise juures, keelduks järele andmast, kuigi Rossetti on ju vägagi lugupidamisväärt ja pühalik. Loen emale ka ajalehtedest ette, muidugi mitte halbu uudiseid tuumarelvadest, külmast sõjast ja Aasia gripist, vaid ainult häid uudiseid sellest, kuidas Ted Shawni trupi liikmed tantsivad kinosaalide vahekäikudes ja kuidas politsei nad sealt välja viskab; kuidas Hillary jõuab lõunapoolusele ja kuidas nüüd naisi lõpuks lastakse Lordide Kotta. Isa vahest ehk paneks talle mängima BBC sümfooniaorkestri või teeks lahti aiapidajate küsimuste foorumi, kuid jätaks ära laupäevaõhtuse teatrisaate või kolmanda kanali luuleprogrammi, sest ta peab neid labaseks ja rumalaks.
Ma ei suuda lihtsalt taluda mõtet, et ema jääb siia täiesti üksi, seltsiks ainult isa, õde Hammond ja morfiinisüstid.
„Hakkan sinust puudust tundma… nii väga,” lausus ema, otsekui aimates, mida ma mõtlesin, „aga tahaksin, et oleksid tubli tüdruk ja sul oleks tore suvi… kas sa ikka kuuled mind? Kuuled sa mind, Lizzie? Ma tahan, et sa oleksid õnnelik.”
Ta ütles selle viimase lõpu väga kiiresti, aga ega see asja kergemaks ei tee. Tean, et isa ei taha, et ma siia Bough Roadile jään. Ma arvaksin meelsasti, et ta tahab mind säästa nägemast, kuidas mu ema surmaga heitleb, aga tegelikult ta lihtsalt ei tea, mida teha minuga, kes ma aina kolistan majas ringi nüüd, kui kool läbi sai. Või vahest ehk ei taha ta ise näha seda, kuidas ema seisund järjest halveneb. Võib-olla toob see temani kohutavaid mälestusi