Minu võitlus 3: Poisipõlvesaar. Karl Ove Knausgard

Читать онлайн книгу.

Minu võitlus 3: Poisipõlvesaar - Karl Ove Knausgard


Скачать книгу
osta, ja istunud pärast seda kontoris, teinud suitsu ja vahest parandanud kirjandeid, vahest lugenud dokumente, vahest tegelnud oma margikoguga või vahest lugenud „Fantoomi”.

      Meie musta värvi lippaia taga, kus algas B-Maxi juurde viiv jalgrada, oli ühe kanalisatsioonikaevu vesi metsaaluse üle ujutanud. Rolf, Leif Tore vend, oli paar päeva tagasi öelnud, et see on papsi vastutusala. „Vastutusala” ei olnud sõna, mida ta muidu oleks kasutanud, nii et sain aru, et ta oli kuulnud seda oma isalt. Paps oli vallavolikogu liige, nemad otsustasid saare asju, ja sellele oligi viidanud Gustavsen, Leif Tore ja Rolfi isa. Paps pidi ummistusest teatama, et keegi saadetaks parandama. Kui me edasi läksime ja mu pilk noorte peenikeste puude vahel jälle ebaloomulikult suurele veehulgale sattus, kus huljus ka valget tualettpaberit, otsustasin, et ütlen seda papsile, kui juhus avaneb. Et ta esmaspäeval koosolekul sellest teataks.

      Ja ennäe, seal ta oligi. Seljas sinine vihmakuub, kapuuts turjal, jalas sinised teksad, millega ta aias töötas, ja rohelised põlvini kummikud, ilmus ta maja nurga tagant nähtavale. Ta oli ülakehast pisut kiivas, sest tassis redelit, mida balansseeris üle muru, pani järgmisel hetkel maha, tõstis püsti ja lükkas vastu majaseina.

      Keerasin pea tagasi ja andsin jalgadele valu, et teistele järele jõuda.

      „Ikka veel on vikerkaar!” hüüdsin ma.

      „Me näeme ise ka!” hüüdis Leif Tore.

      Jõudsin neile jalgraja alguses järele ja sammusin Trondi kollase selja taga puude vahele, mis iga kord, kui mõni meist oksa kergitas, ohtralt piisku varistasid, ja mööda Moldenite pruunist majast, kus ei olnud lapsi, kõigest üks pikkade juuste, suurte prillide ja kloššpükstega nooruk. Me ei teadnud isegi ta nime ja kutsusime teda lihtsalt Moldeniks.

      Kõige parem tee mäe otsa läks nende aiast mööda ja sealt me nüüd läksimegi, aeglaselt, sest mägi oli järsk ja pikk kuluhein, mis seal kasvas, libe. Vahetevahel haarasin kinni mõnest väikesest puust ja tõmbasin end edasi. Otse enne harja muutus mägi kaljuseks ja eendus, võimatu oli üles minna, vähemalt selle märjaga, aga üleval oli mäekülje ja ühe väikese kaljunuki vahel lõhe, kuhu jalgu toetada ja kerge vaevaga viimased meetrid tippu ronida.

      „Aga kuhu ta jäi?” küsis Trond, kes esimesena mäeharjale jõudis.

      „Aga ta oli seal!” ütles Geir ja näitas väikese platoo poole.

      „Ei,” ütles Leif Tore. „Ta on seal all. Vaadake!”

      Kõik keerasid ringi ja vaatasid alla. Vikerkaar oli kaugel all metsa kohal. Üks ots oli Beckide maja taga puude kohal, teine enam-vähem mereabajasse laskuval rohunõlval.

      „Kas lähme ta juurde alla?” küsis Trond.

      „Aga äkki on aare ikkagi siin,” ütles Leif Tore. „Me võime igatahes natuke metsast otsida.”

      Murdes, mida me rääkisime, kõlas see nii: „Mi saa kimmähe tsipakõsõ mõtsa pite roita ja perrä kaia.”

      „Aga teda ei ole siin,” ütlesin ma. „Vikerkaar on ainult seal.”

      „Kes ta ära jõudis viia? Seda tahaks küll teada,” ütles Leif Tore.

      „Mitte keegi,” ütlesin ma. „Kas sa, tobu, aru ei saa? Ega siis keegi teda ei too ka, kui sa nii arvad. See on vikerkaar.”

      „Ise oled tobu,” ütles Leif Tore. „Ega ta päris ise ikka ära ei kao.”

      „Kaob küll,” ütlesin ma.

      „Ei kao,” ütles Leif Tore.

      „Kaob jah,” ütlesin ma. „Eks vaata, kas leiad ta üles!”

      „Ma tahan ka otsida,” ütles Trond.

      „Mina ka,” ütles Geir.

      „Mina mitte,” ütlesin mina.

      Nad keerasid ringi ja hakkasid mõlemale poole kiigates edasi minema. Märkasin, et mul on himu nendega kaasa minna, aga sel ei olnud mingit mõtet. Selle asemel vaatasin ma ülevalt alla. Sealt avanes kohutavalt hea vaade. Võis näha silda, mis puuvõrade vahelt otsekui õhku kerkis, väina, kus alati liikus paate, ja teisel kaldal suuri valgeid gaasitsisterne. Võis näha Gjerstadholmenit, uut maanteed, madalat betoonsilda, kust maantee üle viis, ja taamal Ubekilenit. Ja võis näha ehitusrajooni. Punaseid ja oranže katuseid puude vahel. Tänavat. Meie aeda ja Gustavsenide aeda; ülejäänu jäi varju.

      Taevas ehitusrajooni kohal oli nüüd peaaegu üleni sinine. Linna pool küljes oli valgeid pilvi. Aga teisel pool, Ubekileni taga, olid pilved ikka veel hallid ja tinajad.

      Nägin all papsi. Tibatillukest kribu, mitte suuremat kui sipelgat, katuseserva ääres redeliharjal.

      Ei tea, kas ta näeb mind siin üleval?

      Merelt lõõtsatas tuulehoog.

      Vaatasin selja taha teistele järele. Puude vahel liikusid edasi-tagasi kaks kollast ja üks heleroheline laik. Kaljuplatoo oli tumehall, umbes nagu kaugem taevakaar, lõhedes turritamas kulukarva ja paiguti lausa valget heina. Seal oli üks oks, mille jäme juhtoks maapinda ei puudutanud, vaid toetus täie raskusega paljudele piitspeenikestele kõrvalokstele. See nägi imelik välja.

      Eemal algavas metsas ei olnud ma õieti käinudki. Kõige kaugem koht, kuhu ma seda teed pidi olin sattunud, oli kolmekümne meetri kaugusel lebav suur tuuleheitepuu. Sealt avanes vaade mäekallakule, kus ei kasvanud muud kui kanarbikku. Kahel pool kõrguvate pikkade männivibalike ja allpool müürina seisvate jässakate kuuskede tõttu meenutas see suurt tuba.

      Geir ütles, et nägi tol korral rebast. Ma ei uskunud teda, aga rebastega nalja ei olnud, nii et kindluse mõttes viisime kaasaleivad ja morsipudelid kaljuservale, kus meie all paistis tuttav maailm.

      „Ongi siin!” hüüdis Leif Tore. „Sa sitikas! Aare!”

      „Sa sitikas!” hüüdis Geir.

      „Mind te ei peta!” hüüdsin vastu.

      „Hoi-hoi!” hüüdis Leif Tore. „Nüüd oleme rikkad!”

      „Sa sitikas küll!” hüüdis Trond.

      Siis saabus vaikus.

      Kas nad olid selle tõesti leidnud?

      Vaevalt. Nad püüdsid mind tüssata.

      Aga vikerkaare ots oli seisnud just selles kohas.

      Mis siis, kui Leif Torel oli õigus ja pada ei kadunudki koos vikerkaarega?

      Läksin paar sammu nende poole ja püüdsin piiluda kadakate vahelt, mille taga nad seisid.

      „Hoo! Vaata seda!” ütles Leif Tore.

      Tegin välkkiire otsuse, sööstsin nende poole, sörkisin põõsastest mööda puutüvede vahele ja peatusin.

      Nad vaatasid mind.

      „Läksid alt! Ha-ha-haa! Läksid alt!”

      „Häh, ma teadsin kogu aeg,” ütlesin ma. „Tulin teile ainult järele. Vikerkaar kaob ära, kui me kähku ei tee.”

      „Ah ära sogatse,” ütles Leif Tore. „Sa läksid alt. Tunnista.”

      „Tule, Geir,” ütlesin ma. „Otsime aaret alt.”

      Ta vaatas Leif Tore ja Trondi poole ega teadnud, mida teha. Aga ta oli mu parim sõber ja tuli kaasa. Trond ja Leif Tore lonkisid kannul.

      „Mul on pissihäda,” ütles Leif Tore. „Laseme võidu? Üle ääre alla? Nii saab maru pika soru!”

      Pissida väljas, kui paps on all ja võib näha?

      Leif Tore oli juba vihmapüksid alla lasknud ja pusis püksiluku kallal. Geir ja Trond seisid kummalgi pool teda ja tõmbasid taguotsa nikutades vihmapükse alla.

      „Mul ei ole häda,” ütlesin ma. „Ma just pissisin.”

      „Ei pissinud,” ütles Geir ja vaatas minu poole, hoides samal ajal mõlema käega nokut. „Me olime kogu päeva koos.”

      „Ma pissisin siis, kui te aaret otsisite,” ütlesin


Скачать книгу