Minu võitlus 3: Poisipõlvesaar. Karl Ove Knausgard
Читать онлайн книгу.
ei ole enam,” ütles Geir ja raputas nokut viimast korda enne püksi pistmist.
Kõik vaatasid üle serva alla.
„Mis me nüüd teeme?” küsis Trond.
„Ei tea,” vastas Leif Tore.
„Kas lähme paadikuuri juurde?” ütlesin ma.
„Mis me seal teeme?” küsis Leif Tore.
„Ronime näiteks katusele,” ütlesin ma.
„Ronime jah!” ütles Leif Tore.
Läksime järsakust libamisi alla, kahlasime läbi tiheda kuusiku ja jõudsime viis minutit hiljem piki abajat kulgevale kruusateele. Teispool abajat rohunõlval käisime talviti harilikult suusatamas. Suvel ja sügisel sattusime sinna harva, sest mida seal ikka peale hakata? Abajas oli madal ja mudane, ujuda oli seal kehv, paadisild oli lagunenud ja taamal asuva väikese laiu oli sealne kajakakoloonia üleni täis sittunud. Kui me seal ringi hulkusime, siis enamasti ilma kindla sihita nagu selgi hommikul. Kõige kõrgemal, veerja välja ja metsaserva vahel asus vana valge maja, kus elas vana valgete juustega naine. Me ei teadnud temast mitte midagi. Ei tema nime ega seda, mida ta seal teeb. Vahel vahtisime majja sisse, panime pihud varjuks ja litsusime näo vastu akent. Ilma mingi erilise põhjuseta, ka mitte uudishimust, lihtsalt sellepärast, et see oli võimalik. Siis nägime aknast tuba, kus oli vana mööbel, või kööki, kus olid vanad asjad. Maja kõrval, teisel pool kitsast kruusateed, kössitas punane justkui kokkuvajunud küün. Ja kõige kaugemal, metsast välja vuliseva oja kaldal, seisis vana värvimata paadikuur, mille katusel oli tõrvapapp. Ojapervel kasvasid sõnajalad ja taimed, mille lehed olid peenikeste vartega võrreldes hiiglasuured; kui lükkasid need kätega kõrvale, ujuva liigutusega, mida kasutatakse selleks, et vaadata mööda asjadest, mis järele annavad, mõjus maapind paljana, nagu veaksid taimed meid ninapidi, teeskleksid haljendavat lopsakust, kui tegelikult on tiheda lehestiku all lage maa. Allpool vee ääres oli muld või savi või mis see ka ei olnud, ruske nagu rooste. Sinna takerdus vahel igasugu asju, kilekotiräbal või kondoom, aga mitte säärastel päevadel, kui vesi teetruubist suure hooga välja pahises ja lakkas vahutamast alles väikesel deltataolisel platsil, kuhu see enne abajasse jõudmist valgus.
Paadikuur oli vanadusest üleni hall. Mõnes kohas võis käe lausa laudade vahelt sisse pista, nii et me teadsime, kuidas seal sees välja näeb, kuigi me ei olnud seal kunagi käinud. Kui me olime tükk aega pragudest sisse piilunud, suunasime oma tähelepanu katusele, mille otsa me niisiis ronida kavatsesime. Et see meil korda läheks, pidime leidma, mille otsa ronida. Kuna läheduses ei olnud midagi kasutuskõlblikku, hiilisime edasi, küüni poole, et seal ringi vaadata. Kõigepealt tegime kindlaks, ega teisel pool küüni autot ei ole, sest seda tuli ette, auto kuulus mehele, võimalik, et naise pojale, kes keelas meil vahel üle õue suusatada, kui me tahtsime rada sinnani pikendada, aga naine ei keelanud meid kunagi. Nii et meest me natuke kartsime.
Autot ei olnud.
Seina ääres vedeles paar valget kanistrit. Tundsin need ära vanavanemate talust: see oli sipelghape. Roostetanud vaat. Hingedelt maha tõstetud uks.
Aga seal! Kaubaalus!
Tõstsime selle üles. See oli sama hästi kui maa külge kinni kasvanud. Täis kõiksugu kakandeid ja väikesi ämblikulaadseid satikaid, kes pagesid laiali, kui me aluse üles kiskusime. Siis tassisime selle kambakesi üle põllu ja alla paadikuuri juurde. Seadsime selle viltu seina najale. Leif Tore, kel oli meie seast vapraima kuulsus, proovis esimesena. Kaubaalusel seistes õnnestus tal küünarnukk katusele toetada. Teise käega haaras ta katuseservast kõvasti kinni ja viskas seejärel jala õhku. See läks üle ääre, püsis hetke katusel, aga sedamööda kuidas keharaskus suurenes, vallandusid käed ja poiss kukkus nagu kott püstloodis alla, suutmata millestki kinni haarata. Ta maandus külitsi vastu kallakil kaubaalust ja libises seejärel maapinnale.
„Ai!” ütles ta. „Ai, kurat! Uhuu. Ai! Ai! Ai!”
Ta ajas end pikkamisi üles, vaatas käsi ja hõõrus kannikat.
„Ai, see oli valus! Las nüüd proovib keegi teine!”
Ta vaatas minu poole.
„Mu käed ei ole nii tugevad,” ütlesin ma.
„Ma võin proovida,” ütles Geir.
Kui Leif Torel oli vapraima kuulsus, siis Geiril oli pööraseima kuulsus. Mitte loomu poolest, vaid siis, kui talle väljakutse esitati, sest parema meelega oleks ta kogu päeva toas istunud, joonistanud ja peeretanud. Võimalik, et ta oli pisut kergeusklik. Samal suvel olime tema ja mina ehitanud puust auto, mille juures tema isa meid tublisti aitas, ja kui auto valmis sai ja ma sees istusin, õnnestus mul panna Geir seda lükkama, kui ma ütlesin, et see teeb tugevaks. Kergeusklik, aga ka hulljulge, mõnikord ei tunnistanud ta mingeid piire ja ta oli võimeline ükskõik milleks.
Geir valis Leif Torest erineva taktika. Kaubaalusel seistes haaras ta mõlema käega katuseservast kinni ja püüdis mööda seina üles kõndida. See oli loll mõte. Kui see tal õnnestunud oleks, oleks ta jäänud horisontaalselt katuse alla, mis oli selgelt kehvem asend kui alguses.
Sõrmed libisesid lahti, ta kukkus tagumikuga vastu kaubaalust ja lõi pea ära.
Ta ümatas korra. Kui ta end püsti ajas, nägin tema näost, et ta oli end kõvasti ära löönud. Ta tippis pisikeste sammudega edasi-tagasi ja ümatas veel korra. Äkh! Siis ronis ta uuesti üles. Seekord kasutas ta Leif Tore taktikat. Kui ta jala üle serva sai, oleks teda just nagu läbistanud elektrilaengute jada, tema jalg tabas tõrvapappi, keha väändus välkkiirelt ja vipsti oli ta põlvili katusel ning vaatas meie peale alla.
„See oli käkitegu!” ütles ta. „Tulge! Ma võin teid üles tõmmata!”
„Ei sa või. Sa pole selleks küllalt tugev,” ütles Trond.
„Igal juhul võime proovida,” ütles Geir.
„Tule parem alla,” ütles Leif Tore. „Ma pean nagunii varsti koju minema.”
„Mina ka,” ütlesin ma.
Aga katusel kükitav Geir ei paistnud sugugi pettunud. Pigem kangust täis.
„Siis ma hüppan alla,” ütles ta.
„Kas liiga kõrge ei ole?” küsis Leif Tore.
„Oh ei,” ütles Geir. „Ma pean ainult keskenduma.”
Ta kükitas kaua aega katusel ja vahtis alla, hingates sügavalt sisse ja välja, nagu plaaniks vee alla sukelduda. Korraks kadus tema kehast pinge, ju ta oli ümber mõelnud, aga siis tõmbus ta jälle kangeks ja hüppas. Kukkus, veeretas end külili mööda maad, kargas vedruna üles ja hakkas veel enne jalule tõusmist püksireit puhtaks kloppima, et rõhutada oma muretut suhtumist.
Kui mina oleksin katuse vallutanud, oleks see olnud pöörane triumf. Siis ei oleks Leif Tore ilmaski jonni jätnud. Ka siis, kui ta oleks pidanud õhtu otsa turnima ja kukkuma, oleks ta jätkanud seni, kuni jõuvahekorrad on jälle paigas. Aga Geiriga oli iselugu. Tema võis teha surmapõlgavaid tempe, näiteks talvel viie meetri kõrguselt lumehange hüpata, mida keegi teine ei julgenud, ilma et sel oleks talle mingeid tagajärgi olnud. See ei lugenud. Geir oli ainult Geir, ükskõik millega ta hakkama ei saanud.
Pikemalt mökutamata läksime ülesmäge. Paiguti oli vesi teekattest latakaid minema uhtnud, teisal kündsid seda sügavad uurded. Jäime ühes kohas seisma ja surusime kannad eriti pehmesse kohta, märga kruusa pressis üles ja see tekitas hea tunde. Mu käed külmetasid. Kui ma neid pigistasin, jäid punasele nahale valged laigud. Aga soolatüükad, kolm ühel pöidlal, kaks teisel, üks nimetissõrmel, kolm käeseljal, ei muutnud värvi, olid punakaspruunid nagu alati ja täis väikesi näsasid, mida oli hea nakitseda. Seejärel läksime teisele poole välja, mis lõppes kiviaia ja selle tagant algava metsaga ja mida raamis pikkupidi üsna järsk, vahest kümne meetri kõrgune kuuskedega kaetud mäeseljandik, mis laskus paiguti paljaste kaljurahnudeni. Kui ma sinna või säärastesse kohtadesse sattusin, rõõmustas mind tihti mõte, et maastik sarnaneb merega. Et niit on merepind, kust ulatuvad välja kaljud ja laiud.
Ah,