Kui armastab, siis andestab. Julie Turman
Читать онлайн книгу.
pead. Maxwell lehvitab käega, naeratus näol.
“Ja polegi vaja. Raamat on üsna paks ja pole loetav kaugeltki kõigile. Seda võivad vääriliselt hinnata vist ainult need, kelle elu sarnaneb peakangelase omaga.”
“Milline tema saatus on?” tunnen huvi.
“Ta elas ja kasvas Dean Streetil, valge poiss afro-ameeriklaste ja puertoricolaste keskel. Kannatas alandust, aga kohandus. Nagu raamatu autorgi.”
Dennardil on meeldiv komme vabalt rääkida, sest kas see on mäng või ei ole, unustan järk-järgult, et teda ümbritsevad kinotähed ja muud kuulsused. Hakkan tasapisi lõõgastuma ja jälgin tema nägu, millel tundub peegelduvat viimane kui emotsioon. Ma ei märka, et kuulan teda muigvel suuga. Kui ta kogu aeg prille ei kohendaks, leiaksin ta vist päris sümpaatse olevat. Prillid… Koondan tähelepanu neile. Minu arvates need muudavad ta inetumaks.
“Mina sündisin ka Brooklynis,” ütleb Maxwell.
“Tõesti? Tähendab, sa oled nagu kangelane sellest raamatust?”
Ta naerab ja raputab pead.
“Õnneks mitte. Esiteks, erinevalt Rachel Edbasist on meie ema siiani perekonna juures, ta ei ole kunagi pruukinud narkootikume ega jooksnud hipidega jumal-teab-kuhu. Teiseks, mina ei ole ühtki päeva õppinud kohalikus riigikoolis nagu Dylan – mind saadeti kohe Manhattani erakooli. Aasta pärast kolisime sinna ja ma ei käinud Brooklynis viisteist aastat. Samas, raamatu lugesin läbi suure heameelega. Ikkagi meenutas see mulle lapsepõlve.”
Aeglaselt noogutades püüan kujutleda seitsmeaastast Maxwelli. Ta ilmselt erines teistest küpse mõistuse ja teadmishimuga ning suutis massist välja rabeleda, kuigi teda ei ümbitsenud koolis ainult mustanahalised lapsed.
Tuuakse toidud. Maxwell asetab suuräti põlvedele ja hakkab isuga suppi sööma. Peaksin alustama jutuga, mida tahtsin Maxwellilt paluda, kuigi ei tihka. Äkki ta arvab, et kiirustan teda ära kasutama? Mõtlen pingeliselt, kuidas kaugemalt alustada ja hiljem märkamatult põhiliseni jõuda, kui ta ise heidab mulle päästerõnga.
“Kas sa sõbrustad ammu selle… hmm… Liziga?”
“Elisabeth. Jah, ammu. Seda on isegi raske öelda, kui kaua.”
Rõõmustan, et kõik nii hästi laheneb, kuid püüan paista, nagu ei oleks ma üldse Elliele mõelnud.
“Naljakas, et sa teda ei mäleta. Ta mängis juba 1995. aastal noortekomöödias paadunud huligaani, teda tuntakse siiani tänaval ära.”
Maxwell tardub ja tõstab lusika suu juurde, kissitab silmi ja vajub mõttesse.
“Oota…”
Mees laseb lusika taldrikule.
“Ega ometi “Saatanat üle kavaldamas”?
“Just,” vastan seljatoele nõjatudes ja kujutluses käsi hõõrudes. Asjad hakkavad liikuma! Et Maxwell ainult teisele teemale ei hüppaks!
“Ta kihutab seal hallikasmusta Yamahaga ja tantsib salsat?” küsib mees.
“Õige.”
Maxwell noogutab heakskiitvalt.
“Suurepärane töö! Tõepoolest suurepärane.”
“Muide,” ütlen mina taldrikut eemale lükates ja käsi enda ette asetades, “miks kõik nii on läinud?”
Vaikin hetke-paar, et mees usuks: tema küsimused viisid mind sellele mõttele.
“Siis tunnistasid kõik üksmeelselt, et Elisabeth Sanders on andekas, kuid pärast ei ole tal õnnestunud ühtki osa saada – isegi episoodilist rolli, peaosast rääkimata,” räägin ma.
Maxwell noogutab, näidates, et mõistab täielikult, millest jutt käib.
“Nii juhtub. Mõned näitlejad sähvatavad küllaltki varases nooruses, kuid kustuvad kohe.”
Ma ei taha uskuda, et Ellie on igaveseks kustunud. Ei saa olla, et aastatepikkused pingutused mitte millegagi lõppevad. Teisest küljest… ei, halvemast ma praegu ei mõtle.
“Kuid kui inimene on andekas, ei saa ta ju ühe hetkega kaduda?!” hüüatan ma.
Maxwell surub huuled kokku ja laiutab käsi.
“Kahjuks juhtub ka nii. Eriti kui inimene mängis oma ainsa rolli noorukina, kuid on aastatega muutunud. Välimus, iseloom, osaliselt isegi temperament on teised.”
“Ma ei saa aru. Mis temas siis muutunud on?” küsin ma. “Vaesekesel lihtsalt ei vea ja ongi kõik!”
Kummardun ettepoole.
“Ehk uurid sa teda pisut tähelepanelikumalt?”
Kujutan juba, kuidas Ellie annab Maxwellile oma parimad videod – mõnes on ta ujumistrikoos, teistel miniseelikus ja topis. Ühel esineb ta lausa palja ülakehaga, tõsi küll, kaamera poole seljaga. Minus ärkab mingi protestivaim. Saavutasin eemärgi! Olen armukade? Ei, see on lihtsalt naeruväärne. Esiteks ei ole Maxwell veel vastanud, teiseks ei tee Ellie muud, kui naerab ta üle, ja kolmandaks… Jumal küll, milleks kõik need punktid? Ja mis ajast ei tee mind õnnelikuks mõte, et mees Elliet kogu ilus näeb?
Jään mõttesse. Ehk on asi selles, et ka minu figuur on enam-vähem korras, vähemalt sama kena kui Elliel, kuid mina ei julge promeneerida Central Parkis kleidiga, millel on ees sügav sisselõige ja selg paljas? Ehk sellepärast pisut Elliet kadestangi? Huvitav, kas see on õpitav? Olla söakam ja vabam? Ehk on see mõnes inimeses juba sündimisest sees ja teistele tuleb koos vanusega? Või on siin näitlejameisterlikkust vaja?
Või on mul sellepärast halb, et pea on paks või Winona norimised on aru sootuks peast võtnud.
Maxwell juurdleb millegi üle.
“Tähelepanelikumalt uurida?” kordab ta mõtlikult. “Kuid proovid on ammu läbi, osad kinnitatud ning kolmandik filmi, jumal tänatud, juba üles võetud.”
Noogutan elavalt, peletades kohatuid mõtteid.
“Tean. Kuid ehk paned ta tulevikuks kõrva taha?”
“Tulevikuks? Jah, kõik võib olla…”
Maxwell saadab suhu järjekordse lusikatäie suppi ja tupsutab salvrätikuga huuli.
“Imelik, et ma kohe Lizile tähelepanu ei pööranud. Keegi ometi meenutas filmi “Saatanat üle kavaldamas”, vist üks mu assistentidest, kes näitlejate valiku eest vastutab. Nojah.”
Mees rehkendab midagi endamisi, noogutab pead ja naerab kohmetult.
“Avaldan saladuse: see on tegelikult mu esimene režissööritöö. Olen kinomaailmaga ammu seotud, kirjutan stsenaariume, nüüd aga otsustasin proovida ise filmi teha.”
Mees asetab käed rinnale.
“Tunnistan ausalt, et see on väga huvitav töö, kuid kohutavalt keeruline. Sa pead arvestama ja meeles pidama kõike maailmas, mõningas mõttes – kui pühadustteotav see ka ei oleks – tuleb olla jumal.”
Mees naeratab ja muutub hetkeks avatuks, kättesaadavaks ja haavatavaks. Sisemine hääl küsib pilkavalt: kelleks sa end pead? Maxwell räägib, et peab olema jumal, aga sina tunned, et võiksid talle nõu anda. Jama!
“Tänane stseen pidi olema pikem, kuid aja ja raha kokkuhoiu nimel tuli seda lühendada,” räägib Maxwell.
“Ah sellepärast ei õnnestunudki Elliel seda kotti müksata,” mõtlen ma.
“Kas te ei pidanud vajalikuks neile näitlejaile, kes oma tundi ei jõudnudki ära oodata, sellest lühendamisest teatada?” küsin solvumisnoodikesega hääles.
Maxwell tõmbab kulmu kortsu.
“Kas neile ei öeldud midagi?”
“Ei.”
Mees raputab kahetsevalt pead ja ohkab.
“Noh, näed, mida ma räägin. Vaene režissöör peab kõike meeles pidama, kontrollima kõike ja igaüht. Kuid minul on katastroofiliselt