Kahtlusalune. Ravenite triloogia II raamat. Jasmine Cresswell
Читать онлайн книгу.
pole nii hea, ja see poleks praegu tõesti teie huvides, kui teie advokaadi kohtusaalikogemus on peaaegu kolm aastat roostetanud. Te peaksite anuma, et Robyn Johnson oma heategevusliku töö kõrvale paneks ja teie juhtumi võtaks, kui te suurepärast kaitset soovite. Miks te nii kangekaelselt mind palgata tahate?”
Chloe vaatas meest vaikides ja Liam oli kindel, et naine ei vasta. Siis kehitas Chloe kergelt õlgu nagu mõnd viimast mõttelist tõket ületades.
„Sest te olete Sophie isa,” ütles ta. „Ma arvasin, et see tekitab teis põhjendatud huvi mind vanglasse sattumise eest hoida.”
Kaks
Hetkeni, mil ta need sõnad ütles, polnud Chloe kindel, et räägib Liamile tõtt. Ta oli seda hetke tuhat korda ette kujutanud, aga paistis, et sellest hoolimata polnud ta suutnud Liami reaktsiooni õigesti ennustada. Liam ei karjunud ega vaielnud vastu, ta ei paistnud vihane olevat. Ta ei paistnud isegi üllatunud olevat. Kummalisel kombel ei reetnud tema ilme üldse mitte midagi. Chloe oli juba aprillis otsusele jõudnud, et Liam oli üks parima enesevalitsusega inimesi, keda ta kunagi oli kohanud, aga praegu oli tema rahulikkus häiriv. Mees kinnitas lihtsalt pilgu naisele, tema ilme muutus läbitungimatuks ning tema imelistest pähkelpruunidest silmadest kadusid kõik tunded.
„Sophie on teie tütar, proua Hamilton, on see nii?” Liami küsimus oli viisakas kuid jahe.
„Jah.”
„Kui vana Sophie on?”
Mehe jahedus viis Chloe’ räsitud närvid viimase piirini. „Ta on kolme ja poole aastane. Natuke vanem. Ta saab esimesel oktoobril neli.”
„Selge. Ma arvasingi, et ta on umbes selles vanuses.”
Liam avas kullaga graveeritud nahkkaantega kalendri ja lappas kiiresti lehti. Chloe oli emotsionaalselt liiga vapustatud, et mehe tegevuse vastu huvi tunda.
Ilmselt leidis Liam selle, mida ta otsis. Ta keeras kalendri laual ringi ning lükkas selle naise poole nii et too sai sissekandeid lugeda, ja osutas vasakpoolse lehe keskel olevale reale. Naise nimi – Chloe Hamilton (proua Jason Hamilton) – oli kirjas 14.00 kolmapäeval, sama aasta 5. aprillil.
Liam rääkis rahustavalt nagu hulluga või ülierutatud lapsega, kes on kohe jõulueelset jonnihoogu saamas. „Proua Hamilton, nagu te näete, kohtusime me esimest korda peaaegu täpselt kolm kuud tagasi. Täpsemalt selle aasta aprillis. Jättes kõrvale fakti, et meie vahel pole kunagi olnud mingit seksuaalset kontakti, saate te aru, miks ma olen üsna kindel, et olete oma lapse isaduse küsimuses eksinud. Sophie lihtsalt ei saa minu laps olla. Ta oli meie esimese kohtumise ajal juba kolmeaastane.”
Chloe soovis, et tal oleks käekotis elegantne nahkköites märkmik sissekandega õhtu kohal, millal nad tegelikult esimest korda kohtusid. Talle oleks tohutut rahuldust pakkunud see kotist välja tõmmata ja Liami üleoleva nina alla lükata.
Chloe oli aastaid mõelnud, kas Liam oli ta Sophie eostamise ööl ära tundnud. Aprillis, kui ta lahutuse asjus mehe juurde tuli, oli ta peaaegu kindel, et mees ei mäletanud nende eelmist kohtumist. Nüüd oli ta kahjuks kindel, et Liam ei mäletanud nende koosveedetud aega. Liam ei püüdnud lapse eostamise fakti eest kõrvale põigelda väites, et nad polnud vahekorras olnud; ta lihtsalt tuli vastu tema meelest vaimselt häiritud naisele. Ilmselt kartis mees, et naine hakkab suust vahtu välja ajama või teda klohmima, kui ta üllatust või viha välja näitab.
„Ma tean väga hästi, et kohtusime 5. aprillil, et arutada võimalust algatada minu ja Jasoni lahutus.” Chloe kordas nende kohtumise täpset kuupäeva, üritades kõlada nii mõistliku ja rahulikuna kui võimalik. „Aga see polnud meie esimene kohtumine. Me olime varem kohtunud. Täpsemalt öeldes kohtusime me neli aastat tagasi Grovelandide uusaastapeol.”
Liami ilme ei muutunud, aga naine tabas mehe pilgus kerge tundevirvenduse, enne kui ta tundetu maski uuesti näole manas. „Te väidate, et teie tütar eostati Grovelandide peol?”
„Ta eostati motellis Hampden Avenuel, aga me kohtusime Grovelandide majas Cherry Creekis. Kas te mäletate seda korda? Tol aastal korraldasid Grovelandid karnevali.”
Liami silmad tõmbusid pilukile ja tema põsesarnad lõid kergelt õhetama. Värv kadus tema näost peaaegu sama kiiresti, kui see oli sinna ilmunud. „Ma mäletan seda pidu,” tunnistas ta.
„Sina kandsid Ameerika Ühendriikide esimese peakohtuniku John Jay kostüümi.” Ja ta oli oma kaheksateistkümnenda sajandi härrasmehe sametmantli ja satsilise kaelasidemega naise peaaegu jalust rabanud.
Liam ei öelnud midagi.
„Mina tulin Kleopatra kostüümis,” lisas Chloe.
Liami pea nõksatas püsti, kuid tema nägu ei reetnud ikka veel midagi.
Ta mäletab, mõtles Chloe. Jumal tänatud. Naine tundis kergendust, et mees nende koosveedetud ajast midagigi mäletas, isegi kui see mälestus polnud tema hinge põletatud.
Liami võrgutustehnika sujuvust arvestades kahtlustas Chloe, et peaaegu võõraste naistega magamine kuulus mehe tavapärase käitumisstiili juurde. Naise seisukohast oli nende kohtumine ülimalt mälestusväärne mitte ainult sellepärast, et Liam oli fantastiline armatseja, ega isegi mitte selle kaaluka fakti pärast, et selle tagajärjeks oli Sohpie eostamine. See oli ka Chloe’ ainus abielurikkumine. Ehkki polnud mõtet seda mehele öelda. Liam poleks teda nagunii uskunud.
„Minu kostüüm selgitab, miks sa mind ära ei tundnud,” selgitas Chloe. „Ma olin tugevasti meigitud ja kandsin tumedat parukat. Peaaegu mitte keegi ei tundnud mind tol õhtul ära.”
„Proua Hamilton, öelge mulle üht asja.” Chloe oli kindel, et teietamine polnud mõeldud ametialase viisakuse, vaid solvanguna. „Kas te kavatsesitegi tol õhtul rasestuda või olin mina lihtsalt see õnnelik tõbras, kes juhtus kohal olema, kui teil tekkis tahtmine keppi saada?”
„Ma ei kavatsenud rasedaks jääda, vannun, et ei kavatsenud.” Headel päevadel oli Chloe peaaegu kindel, et see oli tõsi. Halbadel päevadel mõtles ta sellele, et vaid paar tundi enne peo algust oli ta teada saanud, et Jason oli viljatu. Vähe sellest, Jason oli oma viljatusest üle kahe aasta teadnud ega olnud naisele sellest rääkinud hirmust, et Chloe jätab ta maha. Aga Grovelandide peole oli Chloe läinud ebakindlas meeleolus, mis kõikus kusagil meeletu viha ja äärmise meeleheite vahel.
Ometi oli ta isegi sellises ohtlikus tujus kindlasti piisavalt nutikas, mõistmaks, et tema arvukate abieluprobleemide lahenduseks oli lahutus? Ta ei saanud ju küllalt rumal olla arvamaks, et võhivõõrast rasedaks jäämine oli tark või õige tegu.
„On väga ebatõenäoline, et te rasestusite tol öösel, kui me koos olime,” ütles Jason järsult. „Ma tean, et kasutasin kondoomi. Ma kasutan alati kondoomi.”
„Kondoomid pole lollikindlad. On umbes viieprotsendiline eksimisvõimalus.”
Liami pilk kohtus naise omaga. „Noh, põrgut, küll mul alles vedas.” Ta naeris lühidalt ja karmilt. „Üks võimalus kahekümnest ja sa väidad, et ma sain peavõidu?”
Chloe tõmbas ebakindalt hinge. „Ma olen täiesti kindel, et sa oled Sophie isa, aga me võime DNA-analüüsi teha, kui sa tahad sada protsenti veendunud olla. On küllalt laboratooriume, mis teevad analüüsi, ilma et tahaksid analüüsitavate nimesid teada.”
Liam kergitas kulmu. „Kelle identiteeti te üritate kaitsta, proua Hamilton? Minu või enda?”
„Kõigi,” ütles naine. „Eriti Sophie. Kui me üldse milleski ühel meelel oleme, siis kindlasti selles, et tema on selles kõiges täiesti süütu.”
„Mina tunnen end ka üsna süütult,” ütles Liam järsult. „Ma ei läinud peole plaaniga abielunaisega seksida. Pealegi tulin ma peolt ära teadmata, et olin seda teinud.”
„Mina ei plaaninud ka abielu rikkuda. Mul pole kombeks ringi aeleda.”
„Seda on raske uskuda. Proua Hamilton, te olite abielus, aga ütlesite mulle – enam kui ühe korra ja enam kui ühel viisil –, et olete vallaline.”
Chloe