Kahtlusalune. Ravenite triloogia II raamat. Jasmine Cresswell
Читать онлайн книгу.
tõde oli see, et tema flirt Liamiga oligi nii räpaselt ja andestamatult alanud. Chloe polnud lihtsalt kunagi kavatsenud lasta sel kergest flirdist kaugemale minna. „Sa räägid väga vagatsevalt,” ütles naine vaikselt. „Aga mulle meenub nagu, et sina lõid mulle külge, mitte vastupidi.”
See oli täiesti kohatu asi, mida öelda. Liam kummardus üle laua, käed nii kõvasti lauaservast kinni hoidmas, et sõrmenukid läikisid valgelt. Ilmselt tegi Liam seda sellepärast, et saada võitu kiusatusest talle virutada, mõtles Chloe virilalt.
„Te unustate ühe väikese asja,” ütles Liam kokkusurutud hammaste vahelt. „Mul oli täielik õigus teid seksima meelitada, sest mina ei olnud abielus! Mul polnud isegi kellegagi tõsist suhet. Teil, seevastu, oli abikaasa.”
„Ma tean, et ma talitasin valesti…”
„Valesti? Proua Hamilton, see oli siiski midagi enamat. Kas teil on juhtumisi meeles see tüütu osa abieluvandest, kus te lubasite truuks jääda ja rasketel aegadel vastu pidada? Nii palju kui mina mäletan, pole abielutseremoonias midagi selle kohta, et abielurikkumine on lubatud, kui abikaasad on enne peole minekut näägelnud.”
Tal oli täiesti õigus. Tema teol polnud mingit õigustust ja Chloe tundis, kuidas tema nägu mehele nende esimesel kohtumisel – ja pärast seda – räägitud valede pärast häbist kuumas. „Anna andeks. Mul on tõesti väga kahju. Välja arvatud see, et ma ei saa kahetseda seda, mis tol õhtul juhtus, sest selle tulemusena sain ma Sophie.”
„Mina kahjuks saan ja tunnengi kahetsust selle öö sündmuste pärast, proua Hamilton, just täpselt selle pärast, et teil on Sophie.”
„Kui sa oleksid temaga kohtunud, siis sa teaksid, et ta on kõige imelisem olevus…”
„Aga ma pole oma tütrega kohtunud ja selles asi ongi, eks ole?” Liam vaatas naist kõrvetava põlgusega. „Kas teie abikaasa teadis, et Sophie polnud tema laps? Kui nüüd järele mõelda, siis miks te nii kindel olete, et Jason pole tema isa”?
Nüüd polnud enam kuidagi võimalik Jasoni privaatsust kaitsta. „Minu abikaasa on… ta oli viljatu.”
„Kuidas te talle siis rasedust selgitasite?”
„Ta oli muidugi šokeeritud, kui ma talle rääkisin…”
„Proua Hamilton, teil on eriline anne asju tähtsusetuna näidata.”
Chloe jättis mehe pilke tähelepanuta ja rühkis visalt edasi. „Jason oli šokeeritud ja pahane, aga kui Sophie sündis, armus ta tüdrukusse. Sophie on… temast sai Jasoni tütar igas mõttes peale bioloogilise. Jason armastas teda sama palju kui mina.”
„Lahutusadvokaadina on mul raske seda uskuda. Minu kogemus viitab kaalukalt sellele, et meestel on raske on naise truudusetuse elavat tõestust aktsepteerida.”
„Raske uskuda või mitte, aga see on tõsi.” Kordki kogu tõde ja ei midagi muud. Jason jumaldas Sophiet ja oli tema olemasolu eest tänulik olnud.
„Juhul, kui te pole selle peale tulnud, siis politseinikel on teie abikaasa eeldatavalt andestavat suhtumist võimatult raske uskuda.” Liami hääl kõlas süngelt.
Chloe põrnitses teda ehmunult. „Miks peaks politsei teada saama, et Jason pole Sophie isa? Mis pagana seos on minu tütre bioloogilisel taustal Jasoni mõrvaga?”
Liam raputas naise naiivsuse tõttu kannatust kaotades pead. „Politsei peab juba varem teadma. Te seate endale lõksu, kui lasete neil endil selle informatsiooni jälile jõuda.”
„Miks nad peaksid seda teada saama?”
„Lahang võib Jasoni viljatuse olenevalt selle põhjusest kergesti paljastada. Või politseinikud võivad tema haigusloo välja nõuda ja nii teada saada. Uskuge mind, kui te vait olete ja tõde uurimise käigus välja tuleb, tõlgendab politsei teie vaikimist nõusolekuna, et Sophie isadus on inetu väike saladus. Nad eeldavad, et teie abikaasa oli raevus, kui avastas, et Sophie polnud tema bioloogiline tütar. Nad kujutavad ette, et tüdruk põhjustas teie ja Jasoni vahel kibedaid tülisid. Nad järeldavad, et tülid kuhjusid aastate jooksul ja pärast eriti metsikut vaidlust oli Jason surnuna teie elutoa põrandal ja mõrvarelv oli teie käes.”
Liam stsenaarium kõlas õõvastavalt usutavana. „Kas sina arvad, et see oli nii?” küsis Chloe. „Et ma tapsin oma abikaasa, sest me tülitsesime Sophie pärast?”
„Võimaliku stsenaariumina sobib see kõikide teadaolevate faktidega.” Jasoni hääles puuduv emotsioon muutis selle lause mingil moel süüdistuseks.
„Keegi, kes oli Jasonit Sophiega koos näinud, ei usuks midagi nii segast.”
„Aga politseinikud pole teie abikaasat koos Sophiega näinud,” märkis Liam vihaleajava rahuga. „Samuti mitte võimalikud vandemehed, kui teie asi kohtusse jõuab. Samas nähti teid Jasoni laiba kohale kummarduvat, mõrvarelv verises käes. Teie pärast võin ma ainult loota, et keegi ei kuulnud teid ja Jasonit eile õhtul tülitsemas?”
Mehe viimastes sõnades oli kindel küsimus. Veel üks inimene nende nimekirjas, kes olid juba kindlad, et ta oli oma abikaasa tapnud, mõtles Chloe väsinult. Ta langetas pilgu. Liam tõlgendab tema vaikimist muidugi mööndusena, et nad olid eile õhtul Jasoniga tülitsenud. Kahjuks oli see tõlgendus tõsi. Nende vaidlus puudutas Jasoni poliitilisi ambitsioone ja kuidas neid kõige paremini saavutada, kindlasti mitte Sophiet.
„Jason ei kahetsenud kunagi oma otsust Sophiet oma tütrena võtta,” ütles Chloe lõpuks. „Sophie oli meie mõlema jaoks rõõmuallikas. Ma ei saa sind selles kuidagi veenda, aga see on lihtne tõde.”
„Kas Jason teadis, et mina olin mees, kes tema naise rasestas?”
„Jah.”
„Ma ei usu teid. Miks ta minult kunagi aru ei pärinud? Miks ta ei nõudnud selgitust selle kohta, miks ma tema naisega magasin?”
Chloe vastas Liami pilkavale pilgule ning üle tema meeleheite libises vihavärelus. „Tõde on selles, et ta pidas meie tütre bioloogilise isa täpset identiteeti mõnevõrra ebaoluliseks. Niikaua kui sa tõde ei teadnud, polnud ta huvitatud sinult seletuse nõudmisest.”
Chloe’ torge tabas märki ja Liami suu tõmbus pingule. „Teie rasestajaks määratud mehena ei saa ma öelda, et oleksin teie abikaasa seisukohaga nõus. Mina pean fakti, et mul on laps, äärmiselt oluliseks ja ma olen maruvihane, et te seda minu eest varjasite.”
„Ma ei saanud sulle Sophiest rääkida,” ütles naine taibates, et oli peaaegu lootusetu, et Liam mõistaks, miks ta oli tundnud sundi vaikida. „Kui Jason oli valmis Sophiet oma tütrena tunnistama, tundsin, et võlgnen talle vastutulekuna vaikimise selles osas, kuidas tüdruk eostati.”
„Ja isegi õnnelik isa polnud väärt teadma?” Liami hääl väreles irooniast.
Naine raputas pead. „Isegi mitte sina. Võib-olla eriti mitte sina.”
„Te kindlasti piinlesite selle olukorra eetilisele küljele mõeldes.”
„Jah, piinlesin küll,” ütles Chloe Liami sarkasmist välja tegemata. „Eriti siis, kui otsustasin oma abielu lõpetada ja sinu käest lahutamiseks nõu küsida.”
„Räägime veidi sellest. Miks te valisite…” Sisetelefon helises ja Liam haaras toru. „Jah?”
Chloe ei kuulnud vastuvõtusekretäri sõnu, aga Liam vastas, et tuleb kohe.
Mees pani toru hargile. „Proua Hamilton, ma pean selle vestluse lõpetama. Minu klient on viisteist minutit oodanud…”
„Taeva pärast, lõpeta mu proua Hamiltoniks nimetamine!” nähvas Chloe. „Minu nimi, nagu sa väga hästi tead, on Chloe. Ma usun, et meie tutvus on nii intiimseks muutunud, et sul on lubatud seda kasutada!”
„Meie tutvuse juures pole midagi intiimset,” vastas mees vihaselt.
„Mida iganes.” Chloe kehitas õlgu, lasi need längu, olles liiga väsinud, et edasi võidelda. Ta tõusis, üritades oma