Võrguta mind. Carly Phillips
Читать онлайн книгу.
enamik mitte – ja kui tema isa poleks lõpmatult kannatlik olnud, oleks tema ema juba üksi. Aga nii mures kui Jack isa pärast ka polnud, ei olnud tal muud valikut kui tegelda oma perekonna asjadega hiljem.
Praegu olid tal käsil pakilisemad probleemid. Ta astus akna juurest eemale. “Ma jäin mõttesse,” selgitas ta Malloryle.
Naise käed pigistasid lauaserva. “Ilmselt võin sobivamal ajal tagasi tulla. Minu laual on hulk tööd hunnikus.”
Tööd, mille juurest mees oli ta ilmselt ära kutsunud, ja selle üle ta ei rõõmustanud. Ta kahtles, kas naist rõõmustaks rohkem, kui ta nende viimase hetke kohtumise põhjuse teada saaks. “Ei, praegu sobib. Istuge.” Ta viipas nurgas asetseva käetugedega tooli poole, mis oli tema isa kingitus osanikuks saamise puhul. Ema ei olnud vaevaks võtnud talle ülikooli lõpetamiselgi kingitust teha, rääkimata tema karjääri saavutuste tunnustamisest.
Mallory laskus toolile ja tõstis jala üle põlve. Mehe pilk langes ülesnihkunud seelikule, mis kattis liiga palju ihu, isegi selle alahoidliku elukutse puhul.
“Niisiis.” Naise hääl köitis ta tähelepanu.
Hämmastav, mõtles Jack. Kui ta ei keskendunud naise tavalistele näojoontele ja rätsepakostüümile, siis erutas see tuhm hääl tema närvilõpmeid, mis saatsid ta ajust valesid signaale kehaosadesse, millel ei olnud tööajal asja kerkida. Ta nihutas end toolil ebamugavustundega.
“Mida ma saan teie heaks teha?” küsis naine.
“Ma teen lühidalt. Saan aru, et te töötate kinnisvaratehingu kallal, aga ma olen teie töökoormuse ümber korraldanud, et teid vabastada. Minu jaoks.”
Mehe sõnad vallandasid naisel meeletu köhahoo. Murelikult tõusis Jack toolilt ja läks tema kõrvale. “Kas tunnete end halvasti?”
Naine võttis prillid eest ja tupsutas silmi paberrätiga, mille oli laualt haaranud. “Pole viga. Tunnen end täiesti hästi. Mul läks lihtsalt midagi kurku. Palun vabandust.” Silmanähtavalt kohmetuna köhatas ta kurgu puhtaks ja tupsutas veel kord silmade ümbrust, enne kui mehele otsa vaatas.
Hetkel, mil naise portselansiniste silmade pilk tema omaga kohtus, tundis Jack otsekui oleks ta elektrilöögi saanud. Tal jäi hing kinni ja teda ennast oleks peaaegu köhahoog haaranud. Armas taevas, keegi oleks pidanud teda hoiatama, et sel naisel on nii ilmekad, imepärased silmad. Enne kui ta jätkata suutis, pani too mustade raamidega prillid jälle ette ja kohendas neid ninajuurel. Paksud klaasid takistasid meest jälle tema silmi nägemast, pannes teda kahtlema, kas ta ehk nende värvuse sügavust ja selgust kujutlenud polnud.
“Mida te selle all silmas peate, et olete mu töökoormuse ümber korraldanud? Kas keegi pole teile öelnud, et Mendelsohn Leasing nõudis, et mina isiklikult nende uusima maaomandi soetamisega seotud läbirääkimistega tegeleksin?”
Mees läks laua taha ja istus oma toolile. Ta oli sel hetkel tasakaalust väljas ja Mallory Sinclairi ees ebakindel, midagi säärast polnud ta kunagi naiste või töö suhtes tundnud. Distants tundus parima vahendina. “Ma kinnitan teile, et olin olukorrast täielikult informeeritud, aga me kaalusime kõiki asjakohaseid huvisid ja kaalukauss kaldus Ledermani kasuks.”
“Meie suurim klient, kes ajab äri teiste firmadega ja muudab meid haavatavaks võimaluse tõttu tähtis rahaallikas kaotada.”
Niisiis on naine kogu firma äritegevusega kursis. “Jah. Kuid seekord me ei räägi potentsiaalsest ettevõtete liitumisest või omandi soetamisest, vaid Ledermani lahutusest.”
Naine kallutas pead. “See, et teie olete kaasatud, on arusaadav. Ma ei mõista, kuidas mina asjasse puutun. Te oleks võinud valida ükskõik millise riigi- või perekonnaõiguse spetsialisti. Te ei vaja mind.”
Jack nõjatus ettepoole, küünarnukid lauale toetatud. “Siinkohal pole teil õigus. Kuigi meil on ilmselt erinevad soovid, olete teie täpselt see, keda ma vajan.”
Mallory Sinclair ei olnud tema esimene valik, kuid ta oli maha hääletatud. Teised osanikud olid arvanud, et naise juuresolek tugevdab nende positsiooni ja veenab meest nende valmiduses tema naise vastu täie tõsidusega tegutseda. Jack ei saanud neile vastu vaielda. Firma ei saanud endale lubada Ledermaniga ärisuhete katkemist ning tema lahutusadvokaadi rolli kindlustamine oli esmajärgulise tähtsusega.
Hetke pärast hingas naine pikalt välja. “Miks te ei selgita, milleks te mind vajate.” Ta tegi pausi. “Palun.”
Mees võttis pliiatsi ja keerutas seda pihkude vahel. “See on lihtne. Lederman tahab võita. Ta vajab meeskonda advokaatidest, kes tunnevad talle kaasa kui mehele, kelle naine tahab tal naha üle kõrvade tõmmata, ja kes teevad kõik, et eesmärke saavutada. Ja meie – osanikud – arvame, et tema vajadustele vastab kõige paremini, kui tema kõrval istub naisadvokaat. Ja nagu te teate, kui meil on otsekontakt proua Ledermaniga, siis teeb naise tegelemine teise naisega meid tugevamaks. Te võite temaga suhelda teisiti kui mina saaksin.”
Ta lootis oma selgituste kestel jälgida tunnetemängu naise näol. Seda polnud. Mida iganes naine ka ei mõelnud, hoidis ta selle endale. See naine teab, kuidas pokkerit mängida, mõtles Jack, ja tema lugupidamine naise vastu kasvas. Ta mõistis nüüd, kuidas too oli firma vanemate meeste valve all nii kaugele jõudnud. Kuid ta ei olnud täielikult nende usaldust võitnud. Ta kahtles, kas ükski naine kunagi võidaks. See oli vanade semude vennaskond ja nad ei häbenenud seda tunnistada.
Jack ei nõustunud nende mõtteviisiga paljudes asjades, see kaasa arvatud. Ta ei usaldanud naisi abieluareenil – tema perekondlik tagapõhi, klientide lood ja lahutuste statistika andsid selleks tuge. Kuid hoolimata sellest, et kodusel rindel olid tavaliselt naised süüdi, oli töös teisiti. Ainult oskused määrasid selle, kas Jack nende võimeid usaldab. Vanemaid mehi polnud kerge kõigutada, aga Mallory oli neile kasulik ja nähtavasti teadis seda.
Naine noogutas aeglaselt. “Niisiis olen sunniviisiliselt teie oma. Kuna olen ainus naissoost töökaaslane.”
Mees ei suutnud hoiduda muigamast. “Teatavas mõttes jah.” Naine on tema oma. Kõiges oma aus ja hiilguses.
Ta oli näinud ja kuulnud, et Mallory Sinclair on üks parimaist. Aga enne kui nad võivad tegutsema asuda, suunatakse nad mitteametlikule tutvumisajale, mida nõudis nende ekstsentriline klient. Mallory jahedat loomust ja ranget välimust arvestades ei olnud vaba ja lõõgastunud olek talle omane. Mis tähendas, et Jack ei oodanud nende sunnitud koos olemist just rõõmsa ärevusega.
Siiski, tahtmatult jäid need portselansinised silmad talle meelde. Tekitasid temas huvi. Panid teda mõtlema, mis tal veel Mallory Sinclairi kohta teadmata on.
Naine tõusis istmelt. “See tähendab siis, et asi on lõpetatud.”
“Olen kindel, et me jääme ellu,” ütles mees, pakkudes välja naeratuse, mis pidi nende vahekorra sundimatuks muutma.
Ta ootas vastunaeratust ja oli pettunud, kui seda ei tulnud. “Ma pean mõned asjad lõpetama, enne kui saan Ledermani juhtumiga alustada,” ütles naine.
“Muidugi. Meie lend väljub õhtupoolikul kell seitse. Usun, et suudate poolikud asjad lõpetada, pakkida ja olla lennujaamas…” ta vaatas kella, “kolme tunni pärast?”
Naise värvimata huuled avanesid, siis sulgusid jälle. Viimaks oli mehel õnnestunud mingi reaktsioon saavutada. “Meie lend?” See sõna kostis pigem kui piiksatus.
Mees noogutas. “Härra Lederman on oma suvituskohas Hamptonsis. Ta ei taha puhkust katkestada, niisiis suundume otse sinna ja tutvume temaga. Võtke päikeseprillid ja trikoo kaasa. Me läheme supelranda.”
Mallory rullis siidsukad aeglaselt sääri mööda alla, nautides nende puudutust nahal. Ta igatses nii väga väikseid elumõnusid – siidi, satiini ja kõike pehmet, mistõttu ta püüdis alati end oma range välimuse all hellitada.
Tänu maha kukkunud taskuraamatu suurusele lemmiklõhnapudelile, mida ta tavaliselt tööpäeva õhtuteks hoidis, täitis meeldiv lõhn nüüd tema meeli. Kuid ei range advokaat ega allasurutud naine oleks nii rumal, et kuumas suvituskohas sukki kanda.
Olles koos Jack