Võrguta mind. Carly Phillips
Читать онлайн книгу.
kui poleks eelistanud vabameelset eluteed.
Juba teda vaadates tundis Mallory end oma aastatest vanemana. Mallory oli oma karjääri kohta veel noor, et selle üle mitte muretseda, teda piirasid ainult rõivad. Ja neid ei saanud vältida, kui ta tahab osanikuks saada.
“Hei, Mal. Ma küsisin, kuhu sa minna kavatsed?”
Mallory pöördus oma nõo poole. Nende isad olid vennad ja geenide kummalise kombinatsiooni tõttu olid Julia ja Mallory täiesti sarnased, kuni siniste silmadeni välja. Nõo poole vaatamine oli otsekui peeglisse vaatamine, miinus mõni aasta nii ajaliselt kui ka emotsionaalselt. Julia oli rõõmurull ja nii nagu Mallory, oli ka tema oma isa pettumus. Erinevalt Malloryst ei tundnud ta vajadust oma vanema arvamust muuta.
“Ma lähen päikselisse suvituskohta ja enne kui sa armukadedaks muutud, pea meeles, et see on tööasi.” Kui veab, siis peab ka Jack seda meeles. Ta peaks olema riietatud, mitte lahti riietatud, ja isegi kui nende ekstsentriline, võimukas klient paneb ette kohtuda basseini ääres, peaks Jack riietatud olema. Sest Mallory kartis, et kui ta näeb meest palja rinnaga ja päevitununa, kehavorme rõhutavais ujumispükstes, ei vastuta ta oma tegude eest.
Ja Mallory Sinclair oli alati lugupeetud, vastutusvõimeline täiskasvanu ja advokaat.
Julia istus voodile ja tõstis jala üle põlve. “See võib olla tööasi, kuid see on siiski supelrand.”
“Sedasama ütles Jack.” Mälestus mehe tumehallidest silmadest, mis teda puurisid, läitis temas tule. Iha lahvatas kõrvetavaks leegiks. Himu, meenutas Mallory endale. Ei midagi enamat kui seksuaalne kihu, iha, mida on kerge kontrolli alla hoida. Isegi kui ta endale valetab, ei ole tal muud valikut kui end kokku võtta ja sellele vastavalt käituda. Ja mis sellest, kui mees on seksikas? Tema on lõppude lõpuks täiskasvanu.
“Kes on Jack?”
“Vanemosanik, kes selle juhtumi eest vastutab.” Kui rõivakotti olid juba pakitud sobilikud kerged pükskostüümid ja särgid, voltis Mallory oma privaatse aluspesu kokku ja paigutas selle kohvrisse.
Julia istus voodile. “Kuidas ta välja näeb?”
“Mis tähtsust sellel on?” pahvatas Mallory kiiresti vastuseks.
Liiga kiiresti, ja tema nõbu tõmbas silmad pilukile “Miks nii turtsakas? Oled tige, et lähed koos seitsmekümneaastase mehega, kes hindab iga su liigutust?” Julia siniste silmade pilk haakus tema omaga, esitades talle väljakutse paljastada, mis tal meeles mõlgub.
Vahel oli Julia liiga läbinägelik ja mõistev, see oli veel üks põhjus, miks Mallory oma nõbu jumaldas ja laskis tal üüri maksmata siin elada, kuni too New Yorgis “end leiab”. “Pigem pisut üle kolmekümne, täiusliku välimusega, vaba mees,” pomises Mallory.
Julia naeris. “Ma kuulsin seda.”
“Seda ma tahtsingi, muidu poleks ma valjusti rääkinud.”
“See on minu lemmiknõbu, ei midagi kalkuleerimatut, ega planeerimatut.”
“Täielik vastand sinu spontaansele loomusele, pead sa silmas. Tead, ka sulle ei teeks liiga veidi planeerida. Püstitada eesmärke, kaardistada oma elukäiku.”
“Mitte rohkem, kui sulle kuluks ära sukelduda millessegi südame, mitte peaga. Mis lugu selle sinu kontori ihaldusväärse mehega siis on?”
Mallory raputas pead. “Ei mingit lugu. Kontoriromaanide vältimise poliitika tõttu ja kui uskuda kuulujutte, ei ole see mees võimeline end siduma.” Ja mees polnud ilmutanud tema vastu untsigi huvi.
Julia nõjatus ettepoole, toetudes küünarnukkidele ja toetades lõuga pihkudega. “Niisiis? Kas on oodata armulugu?”
“Kes ütles, et ma armulugu ootan?” Või mehe algatust selleks. Tal pole aega muretseda oma isikliku elu pärast, kuni tema osanikustaatus pole kindel ja stabiilne.
“Võib-olla sa peaksid.” Julia sirutas käe kohvrisse ja hoidis sõrmeotstega üht Mallory pitsilistest ööriideist õhus rippumas. “Mulle tundub, et need pitsilised riideesemed on mõttetud, kui sa üksi oled.”
Mallory kahmas oma öösärgi ja mattis selle uuesti õigesse kohta kohvris. “Kas sa pole kunagi kuulnud, et midagi võib iseenda jaoks teha?”
“Igaüks ütleb sulle alati, et seda on lõbusam teha koos partneriga.”
Kujutlused endast ja Jackist mänglesid ta pilgu ees võrgutavas tantsus, ookean taustaks. Ta raputas pead oma mõtete peale – need kõik olid kohatud, soovimatud ja võimatud. Kontoripoliitika ja oma pikaajaliste eesmärkide kõrval tunnetas Mallory ka tegelikkust.
Ta lennutas kohvri voodilt maha ja saatis Juliale õhusuudluse. “Helistan.” Ukse poole suundudes möödus ta peeglist, heites sellesse pilgu. Tema mustad prillid olid silmatorkavad, läikivad ja eemaletõukavad. Täpselt nagu ta oli arvanud.
Mallory oli suundumas eksklusiivsesse suvituskohta koos parima välimusega mehega, keda ta iial kohanud oli. Mehega, kelle ainus pilk pani teda valulema. Mehega, kelle hääl äratas temas erutusvärinaid.
Aga tema plaani kohaselt ei heida see seksikas mees talle ühtki huvitatud pilku. Jack Lathamit ei kütkesta advokaat Mallory Sinclair. Ta ei võlu, vaimusta ega ahvatle meest.
“Võib-olla aitab see, kui sa oma juuksed lahti päästad,” pakkus tema nõbu mesiselt abivalmis häälega.
Ei, kui ta tahab osanikuks saada. Mallory vaatas kella. Pool tundi etenduse alguseni. Firma renditud auto võtab ta all peale ja viib lennujaama. “Pean jooksma, muidu jään hiljaks.”
“Ära tee midagi, mida mina ei teeks.”
“Justkui mul oleks kunagi selleks võimalust olnud,” pomises ta omaette.
2. peatükk
Jack vaatas kella. Täpselt pool tundi maandumiseni, ja nende laskumine ei tule minutitki varem. Ta ei teadnud, kuidas naist kohelda. Mallory nihutas end istmel ja tema parem põlv riivas mehe vasakut jalga. Kuumus kiirgus mehe puusani.
“Vabandust,” pomises naine ja ohkas.
See oli kogu lennuaja nii olnud. Lennuki piiratud ruum ja Mallory sunnitud lähedus olid pannud ta keha vastuolulisel ja hämmastaval moel reageerima. Naine oli vahetanud kinnise kostüümi kerge kleidi vastu, mille serv lõppes pisut kõrgemal ja paljastas ahvatleva vihje paljale nahale. Sukkadeta näitas ta mehele päevitunud, siledat ihu, ja too leidis oma pilgu ikka ja jälle sellele tagasi pöörduvat.
Mees võttis omaks, et naise riietuse vasturääkivus erutavale lillelõhnale, mis oli täitnud kabiini tema punktuaalse saabumise hetkest, tekitas temas uudishimu. Ta ei olnud valmis nimetama huviks seda, mida ta Mallory vastu tundis.
Kuid ta ei olnud sellel õhtupoolikul varem oma kabinetis märganud seda naiselikku lõhna ja pidi imestama, et naine, kes riietus ja käitus ülikonservatiivselt, suutis siiski tahtmatult oma häälega õrritada ja lõhnaga mõjutada. Naine, kes võis ahvatleda palja naha süütu, juhusliku puudutusega.
“Kuidas plaan siis on, kui me kohale jõuame?” küsis Mallory.
Tänulikuna normaalse vestluse eest pöördus mees tema poole. “Lederman saadab auto meile lennujaama vastu. Oleme suvituskohas kella üheksa paiku. Ma oletan, et pakime asjad lahti ja teeme väikse uinaku. Pärast seda on meie võõrustaja asi, mis edasi juhtub.”
“Kui meil pisut õnne on, siis võime arutada tema plaane, kavandada strateegia ja olla paari päeva pärast kodus tagasi.”
Mehele ei jäänud märkamata lootusrikas noot naise tuhmis hääles. “Mis teil supelranna vastu on?”
“Mitte midagi, kui oleks puhkus. Aga iga päev, mis me kontorist ära oleme, tähendab töö kuhjumist.” Naise lõug tuksatas nördimusest.
Mees nõjatus oma istmel tahapoole. “Sellepärast ma suunasingi hulk teie tööd ümber. Paul Lederman on ekstsentrik. Ta ei armasta kiirustamist ja kui ta keeldub lahkumast suvituskohast, et meiega kontoris kohtuda, siis ei usu ma tema kiiresse otsusesse.”
Naine