Armid. Sharon Sala
Читать онлайн книгу.
oli tahtnud sellega Catile näidata erinevust iha ja läheduse vahel, kuid naise tungiv hääl ja tema värisev keha olid justkui mõnuaine, millest on võimatu keelduda.
Korraga tundis ta, kuidas naise lihased kokku tõmbusid, ikka tihedamalt ja tihedamalt vältimatu orgasmi poole. Just seda märguannet oligi ta oodanud. Ta tõusis kõrgemale ja sisenes naise kehasse.
Tunne oli vapustav ja see oli alles algus. Ta võttis naist aeglaselt, tungides sügavale temasse, seejärel peatudes ja tunnet nautides. Cat oigas ja see hääl murdis mehes kõik tõkked. Ta ratsutas selle tunde harjal ja kui viimaks saabus orgasm, läks ta sellega kaasa. Pärast kõike jäi ta kurnatult ja värisedes lamama, suutmata end liigutada.
Veidi aja pärast heitis ta pilgu aknale. Vihmapiisad pärlendasid klaasi välispinnal, kuid tundus, et torm oli möödas.
Cat liigutas.
Mehele tundus, et ta kuulis pehmet ohet, kuid siis veeretas naine end temast eemale ja ronis voodist välja.
„Kas sa enne minema hakkamist kohvi ka tahad?”
Tema silmad tõmbusid pilukile ja ninasõõrmed laienesid. Ta ajas end istuli, toetas jalad üle voodiserva maha ja vahtis uskumatult enda ette.
„Enne kui ma minema hakkan?”
Cat vaatas tema poole, pöörates siis pilgu kõrvale, saades suurepäraselt aru, kuidas see kõlab, kuid mees oli ise selles süüdi. Meelitades teda tegema asju, mida ta ei tahtnud.
Wilson seisis, kõrgudes tema kohal, peatununa voodi jalutsis. Siis haaras mees oma riided ja hakkas neid selga toppima sama kiiresti, kui oli ennist ära võtnud.
„Tont võtaks, ma ei taha mingit kohvi, Catherine. Ma ei taha sinult midagi peale selle kepi.”
See kõlas jämedalt, kuid mitte jämedamalt kui see, mis naine oli öelnud talle.
„Olgu siis,” vastas Cat ja suundus vannitoa poole.
Sealt väljununa seisatas ta vaikust kuulates keset magamistuba ja teadis, et mees on läinud. Ent heitnud pilgu voodi poole, läbistas tema südant valu. Ta vaatas seda üksisilmi, kuni silme eest häguseks läks ja pisarad kõri nöörisid. Sügavalt sisse hingates kummardus ta ettepoole ja korjas kokku raha, mille mees oli voodile visanud.
Sada dollarit kahekümnestes rahatähtedes.
Tal polnud aimu, milline on praegu müüdavate naiste taks, kuid ta sai žesti mõttest aru.
„Neetud,” pomises ta, hingates aeglaselt, värisedes sisse, keeldudes tunnistamast, et mees oli talle ära teinud.
Enda peale vihaselt korjas ta raha kokku, torkas sahtlisse, tõmbas voodi alt välja kohvri ja lõpetas pakkimise. Aeglasel sammul läks ta kabinetti, et heita pilk arvutile. Täpp seisis paigal, mis oli iseenesest hea, kuid kaardi järgi otsustades oli see mingis tundmatus kolkas.
Olles liiga väsinud ja nördinud, et täna sellest rohkem mõelda, lülitas ta arvuti välja ja suundus tagasi magamistuppa. Mõne hetke pärast oli ta voodis, äratuskell kuueks helisema pandud. Ta sulges silmad ja püüdis uinuda, kuid und ei tulnud. Ta ei suutnud unustada haavumist Wilsoni näol ega sedagi, et see oli tema süü. Ta pööras teise külje, andis padjale mitu vihast hoopi ning tänu oskusele, mille ta oli omandanud pahameelt ja meeleheidet tulvil aastate jooksul, heitis kõrvale kõik mõtted ja jäi magama.
Kaks
Ikka veel oimetu Cati keeldumisest, läks Wilson tema juurest otsejoones oma kontorisse. Koidikuks oli tal käes hea juhtlõng Paulie Beachi kohta. Ta oli selle tüübi eest kautsjoni maksnud ja too polnud kohtusse ilmunud ning nüüd valmistus Wilson jooksikut ise tagasi tooma. Nagu tavaliselt kandis ta särgi all kuulivesti ja ametimärki ketiga kaelas. Jope ühes taskus oli tal gaasiballoon ja teises elektrišokiaparaat, käerauad vöörihma küljes ja püstol kaenla all kabuuris.
Beach oli juba kolmandat korda vahistatud murdvarguse eest. See oleks pidanud Wilsonile selgeks märgiks olema, et Paulie pole just seda sorti mees, kes oma vigadest õpiks, kui ta nõustus tolle eest kautsjoni tasuma.
Wilson oli just haaranud kaasa Beachi toimiku ja suundus ukse poole, kui tema sekretär LaQueen Baldwin sisse astus.
LaQueen oli üle saja kaheksakümne sentimeetri pikk ja umbes sada kilo kaaluv jamaikalasest kaunitar, kellel oli oma arvamus iga asja kohta, ka Wilsoni vallalisuse kohta. Ta oli Wilsoni juures töötanud neli aastat ning oli parim sekretär, kes Wilsonil kunagi olnud, ja tuletas talle seda ka iga päev meelde.
Kuigi mees oma isiklikest asjadest ei rääkinud, teadis LaQueen tema kiindumusest Cat Dupree vastu. Ta teadis, kuidas nad jõulude ajal olid jäävangis olnud, kuidas ta keset ööd tõttas Lääne-Texasesse Catile appi pärast seda, kui naine oli leidnud oma parima sõbra Marsha Bentoni surnukeha. Ta teadis, et Wilson oli järgnenud Cat Dupreele Mehhikosse, et aidata tal kinni nabida Marsha tapja, ning sel hommikul piisas tal ainsat pilgust taipamaks, et Wilson McKay polnud just kõige paremas tujus, ning otsemaid pidas ta selle põhjuseks Cati.
„Tere hommikust,” sõnas ta reipalt, kui mees talle ukse avas.
„Jah, eks ta ole,” ühmas Wilson ja jätkas lauale osutades: „Ma jätsin sulle teate.”
LaQueen vaatas esmalt laua ja siis uuesti Wilsoni poole.
„Jah. Seda ma näen. Aga kui sa juba siin oled ja minagi jõudsin sellesse imelisse asutusse, millele ja nõndasama sinule kavatsen pühendada järgnevad kaheksa tundi oma elust, siis võiksid mulle ise öelda, kuhu sa lähed.”
Wilson taipas tema hääletoonist, et oli LaQueeni pahandanud. Viimase kahekümne nelja tunni jooksul polnud tal naistega just eriti head klappi olnud.
„Paulie Beach ei ilmunud paar päeva tagasi kohtusse ja tema telefon ei vasta. Tema ema jääb oma majast ilma, kui ma seda tõbrast üles ei leia. Ema nuttis kümme minutit, enne kui viimaks tunnistas, et teab, kus ta poeg olla võib. Lähen talle järele.”
LaQueen naeratas. Ta naeratas heakskiitvalt ja patsutas ülemust käsivarrele.
„Noh, see on ju hea! Mine otsi üles jah see vilets poja aseaine ja pista puuri. Tema mamma on teda sünnitades juba piisavalt kannatanud. Ta pole ära teeninud, et ta poja jamade pärast veel kodust kah ilma jääks.”
Wilson muigas tahtmatult. LaQueen oli terava keelega.
„Ma teen oma parima,” kostis ta. „Vabandust, kui ma ebaviisakas olin.”
LaQueen kergitas kulmu. „Ah tänapäeval nimetatakse seda siis nõndamoodi!”
Wilsoni naeratus hajus. „Mida nimetatakse?”
„Sina nimetad seda ebaviisakuseks. Mina ebaõnnestunud ööks naisterahvaga.”
Wilson turtsatas. „Kas ma olen nii läbinähtav?”
LaQueen vastas kulmukortsutusega. Wilsoni uhkus oli kannatada saanud ja ta ei tahtnud asja hullemaks teha.
„Kui sa tagasi tulles mõne poe juurde satud, siis oleks mul väga hea meel, kui sa tooks mulle natuke midagi magusat.”
See pani Wilsoni tahtmatult naeratama. „Midagi magusat kaunile daamile… hmm, seda annab korraldada.”
LaQueen noogutas ja lehvitas talle kuninglikult oma laua poole suundudes.
„Hakka juba minema, sa lased külma sisse.”
Wilsoni naeratus laienes, kui ta ukse kinni pani ja auto poole suundus. LaQueen oli talumatu, kuid siiski parim sekretär, kes tal kunagi olnud oli.
Paulie Beach oli ärakasutaja. Ta kasutas ära inimesi, mõnuaineid ja olukordi, et end elust võimalikult vähese vaevaga läbi vedada. Teist korda tema kuritegeliku elu jooksul oli tema ema oma kodu panti pannud, et teda välja lunastada. Aga seekord oli ta jätnud kohtusse minemata, teades suurepäraselt, et kui ta peaks vahele jääma, siis on vanglatee kindlustatud. Mõte, et ema on omadega plindris, häiris teda pisut, kuid selline ta juba kord oli. Tal polnud tahtmist tagasi trellide taha sattuda. Seal oli tal liiga palju vaenlasi.
Wilson pööras ümber Lääneraja Motelli