Armid. Sharon Sala
Читать онлайн книгу.
väljus autost ja seadis sammud kontori poole. Leti taga istuv naine vaatas üles, kui ta sisse astus, ja ajas end veidi rohkem sirgu, kui oli teda paremini näinud.
„Soovite tuba?” küsis ta blondeeritud juuksekiharat sõrmitsedes.
Wilson näitas ametimärki. „Ma otsin Paulie Beachi. Kas ta on ikka veel 216. toas?”
Naise naeratus kustus. „Oma klientide kohta me infot ei anna.”
Wilson nõjatus üle leti. „Proua, see vend, keda ma otsin, tahab, et tema ema jääks kodutuks, sest tema ei viitsinud oma tagumikku kohtusse vedada. Ma pole eriti heas tujus, nii et ära hakka oma klienti õigustama. Me mõlemad teame, et sa annad tube enamasti välja tunniks, ja kui sa ei taha, et ma oma sõpradele sinu väikesest kõrvalärist räägin, siis lase tulla.”
Naise ilme muutus trotslikuks, kuid ta ei hakanud sõnu loopima.
„Jah, ta on ikka veel seal, aga kui te teda kinni võttes midagi ära lõhute, siis maksate ise kinni.”
„Ja olgu öeldud, et kui helistad Pauliele ja teda hoiatad, siis luban, et saad kaela paragrahvi kurjategija varjamise ja abistamise eest.”
Ta kahvatas, tõstis käed ja taganes, kui Wilson ruumist väljus.
Mees kadus kiiresti trepi varju, heitis kärme pilgu teise korruse käiguteele ja pikale reale numbritoaustele. Külm õhk segunes tema sooja hingeõhuga, moodustades väikese valge pilve. Külmast hoolimata tundis ta lähedalasuvast prügikastist tõusvat lehka ja kirtsutas vastikusest nina.
Trepist üles ronides nägi ta koristaja käru ja taipas, et tubade koristamine on alanud. Ta ei uskunud, et Paulie oleks relvastatud, kuid ta ei tahtnud, et süütud inimesed viga saaks. Roninud teisele korrusele, tõttas ta avatud uksega toa juurde, kus töötas koristaja, ja näitas oma ametimärki.
„Püsige toas,” sõnas ta kiiresti.
Naise näol peegeldus hirm, kui ta ukse sulges, ning Wilson tõttas 216. toa poole.
Kerge härmatisega kaetud akendel olid kardinad ette tõmmatud. Ta seisis ukse kõrval ja kuulatas, kuid sees valitses vaikus ning mingit liikumist polnud märgata. Liiga külm, et oodata, Wilson teadis, et Beachi äratamiseks oli vaid üks moodus ja välja pääses vaid üht teed pidi.
Ta koputas uksele, kuid ei saanud vastust. Ta koputas uuesti, kuid seekord juba valjemini ja kauem.
„Tõmba uttu,” kostis teisest toast.
„Paulie! Ma olen Wilson McKay. Roni välja.”
Järgneva pika hetke vältel valitses vaikus, siis kuulis Wilson liginevaid samme. Ta pani käed puusa ja põrnitses kardinaid, teades, et Paulie vaatab välja. Nähes kardinate liikumist, käratas ta veel kord.
„Tee uks lahti, Paulie. Sa tegid mulle tünga. Ma tulin sulle järele.”
Paulie Beachi näol peegeldus segu üllatusest ja pahameelest, kui ta uskumatul ilmel Wilsonit tuiutas.
„Ei kavatsegi,” käratas ta ning laskis kardina tagasi vajuda.
See oli kõik, mida Wilson näha tahtis. Kannatamatu, külmetav ja tige maailma kui sellise peale, lõi ta ukse jõulise hoobiga sisse. See paiskus lahti, paljastades parajasti pükse jalga tõmbava Paulie.
„Hoorapoeg,” kriiskas Paulie ja pages vannitoa poole.
Wilson haaras tal püksivärvlist. „Suu kinni,” lausus ta mehel käest haarates ja teda näoli voodile tõugates.
Ta vajutas käerauad kinni ja tõmbas vanduva ja vastupunniva Paulie uuesti püsti.
Wilsonil polnud tuju tema vaidlemist kuulata.
„Jää vait, Beach! Sa oled üks armetu tropp, tead sa seda? Mida kuradit sa mõtlesid… et jätad kohtusse tulemata ja su ema jääb oma majast ilma?”
„Tõmba uttu,” porises Beach.
Wilson kahmas Paulie särgi, jope ja kingad ning lohistas teda ukse poole.
„Kuule! Väljas on külm. Anna mu kingad siia, tont võtaks. Sa ei saa…”
„Saan küll,” vastas Wilson.
Väike koristaja piilus ukse vahelt, kui Wilson lohistas Paulie Beachi uksest välja rõdule.
„See mees läheb nüüd minema,” teatas Wilson koristajale Pauliet metalltrepist alla lohistades, tundes kahjurõõmu, et see tropp oli paljajalu.
Ta pani Paulie vanglas maha, kulutas veidi aega, kuulates vanglaametniku pajatust sellest, mis tunne on veeta esimesed jõulud isana, ning püüdis seda mehele mitte pahaks panna. Polnud tema süü, et Wilsoni isiklik elu oli üks suur segadus.
Aga saatus polnud tema kiusamisest veel tüdinud ja nii sattus ta kokku väljuva Art Balliga. See meenutas talle naissoost pearahakütti, kes järjekindlalt tema südant purustas. Ent tal õnnestus olla südamlik ilma end lolliks tegemata ja küsida, kuidas Arti käsi käib. Art polnud süüdi, et Cat on isepäine.
Tagasi autos, keeras ta kütte põhja, nautis jalgu paitavat kuuma õhu juga ning sõitis parklast välja.
Talle meenus LaQueenile antud lubadus ja nii ostis ta tagasi kontori poole suundudes bensiinijaamast kaasa koti sõõrikuid.
Samal ajal kui Wilson kostitas oma sekretäri kohvi ja sõõrikutega, peatus Cat sularahaautomaadi juures. Tal oli taskus kolmsada dollarit sularahas, kaasas reisikott suure hulga riietega ja tennised lisaks jalas olevatele saabastele. Teemoonaks tassihoidjasse pistetud kohvitops ja kotike soolakringleid kõrvalistmel. Aeg-ajalt haukas ta tükikese kringlit ja mälus maitsvat sooja soolatükikestega küpsetist.
Eilne vihm oli lakanud, jättes endast maha halli pilvitu taeva. Ohutusribal kasvav rohi oli pruun ja nätske ning asfaldilohkudes olid ikka veel veeloigud.
Tema mobiil oli välja lülitatult kõrvalistmel. Tal polnud tahtmist kellegagi rääkida. Ainus, kes teadis, mida ta teeb, oli Art ning sedagi vaid seepärast, et kui Cat ei tahtnud ametist lahti saada, pidi ta ülemust oma tegemistega kursis pidama. Uudis meest ei rõõmustanud, kuid ta sai Catist aru. Tal oli naise mobiilinumber ning Cat oli lubanud talle vähemalt iga kahe päeva järel helistada teatamaks, et temaga on kõik korras.
Taas oli Cat saaki jahtiv kiskja.
Solomon Tutuola polnud enam sama mees, kes oli Mark Presley Mehhikosse viinud. Tema nägu ja kael olid saanud raskelt põletada ning kuigi need olid viimaks paranenud, jäid järele armid. Pea vasakult poolelt olid juuksed kadunud ja kaks arsti olid üksmeelselt kinnitanud, et need ei kasva enam tagasi. Tema lõua all ja kaela paremal küljel oli suur tükk liha ära põlenud ning ühes sellega kadunud ka tätoveeringud, mida ta oli kandnud alates kaheksateistkümnendast sünnipäevast. Paranev ihu oli punane ja õrn ning seda kattis ämblikuvõrgusarnane armkude. Kaks viimast arsti olid soovitanud tal pöörduda põletusarmide ravile spetsialiseerunud haiglasse Oklahomas Tulsas. See oli üks riigi parimaid ja Solomon vajas taastusravi. Ent Solomonil olid omad põhjused nende nõuannete eiramiseks ja pealegi oli ta leidnud Mark Presley suurde puldankoti.
Selles oli raha.
Sajad pakid viie tuhande kaupa pakitud sajalisi. Seda oli rohkem, kui ta kunagi oma elus näinud oli. Ta oli hakanud raha üle lugema, kuid miljoni juures loobunud.
Kui Presley oli kaubelnud end Mehhikosse sõidutama, siis polnud tal aimugi, mille eest mees põgeneb ja ega see teda huvitanudki. Teda huvitas töö eest saadav tasu. Aga oleks ta teadnud, et Presleyl on kaasas selline rahahunnik, oleks ta mehele viivitamatult otsa peale teinud ja end kannatustest säästnud. Tal poleks olnud vaja sekeldada selle neetud pikajalgse naisega, kes Presleyt taga ajas. Iga kord, kui nad arvasid end olevat ta maha raputanud, ilmus ta uuesti välja. Tutuolal polnud aimugi, mida naine Presleyst tahab või mis neist kõigist pärast plahvatust sai. See, kes teda tulistas, oli koos Presley ja selle naisega ära põlenud. Vähemalt ta lootis seda. Talle ei meenunud, et oleks arsti otsima minnes silmanud ühtki sõidukit, aga see ei tähendanud, et neid seal poleks olnud. Ent ta oli omadega nii läbi, et oleks võinud ka oma emast teda märkamata mööda sõita.
Aga siis oli